Laupäev, 11. oktoober 2008

Mis on vajadusepõhine majandus?

Rait Ojasaar päris oma kommentaaris eelmise loo puhul ka vajaduspõhise majanduse kohta.
Kuna vastus sai täiesti omaette lugu, siis on see teile nüüd ka siin lugeda. Küsimused, nagu ikka teretulnud!

Minagi ei arva ega usu, et inimese ahnus võiks kuhugi kaduda. Vaevalt.
Küsimus on kokkulepete iseloomus.
Vaadakem kasvõi sedasama tuletisväärtpaberitega majandamisperioodi käiku. Probleeme ei olnud senikaua, kuni keegi ei hakanud arulagedalt tuletistehingutesse kirjutatud väärtusi suures mahus mängulauale panema. Mängulauaks olid antud juhul needsamad USA kinnisvaralaenude vahendajad, kes parma teenistuse nimel õmblesid kokku laenupakette, kus kogu kinnisvara oli a priori pidevalt tõusva väärtusega ning lisaks anti veel paarkümmend protsenti tarbimisalene pealekauba kah.

Aga nüüd vajadusepõhise majanduse juurde tulles.
See nimetus võib olla ehk veidi petlik. Petlik näiteks selles suhtes, et sageli kujutatakse selle taga ette näiteks vajadust, et pidevalt tarbimises või muus toimetamises korrale kutsuda ning tagasi hoida.
Ma ise ei usu küll, et selline vajaduspõhise askeesi mehhanism ilmaski toimima hakkaks. Vähemalt selle kultuurilis-bioloogilise taustaga, mis inimkonnal on.

Aga! Tuleb tunnistada, et on selliseid mehhanisme.
Üks neist mehhanismidest on näiteks kapitali (varade) mõiste seaduslik laiendamine. Laiendamine looduskapitalise. Seda võiks ka ju iga ettevõtja täna teha kuid jutt on kohutsusest, et iga ettevõtja peaks seda tegema.
Sageli küsitakse, et mis tuleb pärast kapitalismi. ikka seesama kapitalism, ei midagi muud...on minu veendumus. Lihtsalt kapitali mõiste peab laiendatud saama selliselt, et see sisaldaks ka olemuslikke vajadusi.

Sellkes olemuslikuks vajaduseks on inimese olemuslik vajadus ökosüsteemi järele. Sellise enam-vähem stabiilse ja mõõdukalt muutliku järele, kus igale inimloomale on tagatud ning kasutuseks kättesaadav sobilik atmosfäär, piisavalt magevett ja näiteks piisavalt kasvupinnast.
Neid kolme aga tegelikult rohkemaidki komponente kutsutakse keskkonnaruumi telgedeks, mis on tegelikult siis nende ressursside tinglikud tekkekiirused. Inimesed toimetades keskkonnaruumis, pruugivad neid komponente, mille algallikateks on päikseenergia, Maa sisemine energia ja liigirikas looduskeskkond.
Looduskapitali komponente pole vaja ega saagi rahaks vahetada. Seda tuleb mõõta naturaalühikutes (kilogrammides, kuupmeetrites, meetrites, sekundites jne)...nii selle hulka kui kasutust.

Vaatamata sellele, et raha ajalugu on väga pikk...ilmselt kümneid tuhandeid aastaid...on korraliku raamatupidamise ajalugu oluliselt lühem...ca 800 aastat.
Selle algust võib lugeda 12 sajandil tegutsenud Giovanni Medici tegevusega, kes hakaks eraldi arvet pidama kassa ja varade üle. Tekkisid kaasajalgi tuntud kahekordse raamatupidamise alged, mis hiljem 14. sajandi paiku Leonardo da Vinci kaastöölise munk Luca Pacoli poolt täiuslikumaks ja enam vähem selliseks nagu siiani kasutuses on, arendati.
Loodukapitalism ei tähenda mitte raamatupidamise kolmekordseks muutmist vaid see on olemuses veelgi lihtsam: see tähendab varade ja kohustuste kompleksseks muutmist.
Ja see kompleksne komponent ongi loodus.
Looduskapital on loomupärane kaasavara igale siia ilma sündinule ja see kapital peab olema talle tagatud. Ettevõtete toimimine muudab selle kapitali seisundit. Hakates arvet pidama loodukapitali kasutuse üle saab mingist hetkest kokku leppima hakata selle kasutuse mahu. Kui ettevõtete tegevus ei häiri vähenda enam igaühe poolt kättesaadava ja raalselt kasuatava keskkonnaruumi hulka ongi käes vajadusepõhine majandus...ja raha ning ahnus eksisteerivad selleski süsteemis rahulikult edasi. Aga seda juba ilma, et need häiriksid looduskapitali (ökosüseemi) toimimist inimesse.

See oleksi vajadusepõhine majandus, kus lisaks isiklikele bioloogilistele vajadustele oleks selgelt tagatud ka olulisim kollektiivne vajadus: ökosüsteemi toimimine nii, et inimestele vajalikud ökoniššid on olemas.

2 kommentaari:

Märt Ridala ütles ...

Looduskapitali kontseptsioon on väga õige ja huvitav idee. Kas CO2 kvooti võiks pidada selle teatavaks algeks?

Mõned probleemid sellega aga on. Oletame, et iga inimene saab sündides kaasa teatava "kvoodi" energiat, ökosüsteemi, vett, õhku.... Kas siis ei teki olukorda, et jalgratta asemel autoga liikumiseks oleks vaja kõigepealt viie inimese ökosüsteemi ja energia kvoot endale saada see neilt ostes või läbi füüsilise vägivalla? Ning probleemi laiendades riiklikule tasemele tekib võimsamatel huvi mingi vaesem rahvas ära hävitada, et nende kvoot endale saada. (Aga eks tegelikult kehtib seesama olukord ju ka praegu, ainult kvootide asemel on objektideks maavarad, asjad ja töö.)

Marek ütles ...

Jah see ongi ehk põhjuseks, miks igaüks ei peaks saama toimelda korraga koguelulise kvoodiga vaid aastakaupa. Enamgi: vaba looduskapitali hulk sõltub ju ühtpidi keskkonnaseisundist ja teistpidi (vähemalt esilagu) kokkuleppest kui palju keskkonnaruumi kasutust ületatakse ja kuidas seda vähendama hakatakse.
Tähelepanek ses osas on muidugi igati õige, et keskkonnaruumi juurdesaamiseks on üks tee tõepoolest inimeste arvu vähenemine või siis vähendamine. Aga juhon tähelepanu asjaolule, et sõjapidamine on samadel alustel toimunud niikuinii.