Valitsusel on arstide streiginõudmistele lahendus olemas!

Streigimurdmisplaaniga näitab valitsus ette, et on valmis siirduma erameditsiini. Tegelikult on see lahendus ka arstide streigiga tõstatatud probleemidele ja loob eeldused haiglatevõrgu loomupäraseks korrastamiseks.

Me oleme majade ja organisatsioonide usku. Arvame, et õppehoone õpetab ja instituut teeb teadust. Nii arvates ehitatakse maju ja jäetakse ajud ning inimesed nende ümber unarusse. Seda näiteks ülikoolides. Ja mitte ainult. Ka meditsiinisüsteem on toiminud masinate ja majade usus. Uus haigla, uus aparaat on võrdsustatud parema tervisega. Kuigi ei ole ju ühtki masinat, mis iseenesest inimesi terveks teeks. Ilma seda oskava inimese mõtte ja teota. Arsti omata. Naiivne on arvata, et tomograafiga hiidlased saavad ühtäkki tervemaks kui varem.

Arstide streik on nähtav protest kehva töökorralduse, poliitiliselt juhitud haiglate ja üldise laristamise vastu.

Selle selgelt välja ütlemata jätmine protesti alguses on andnud küll valitsuse propagandadoktoritele mõned lahinguvõidud, kuid ei muuda asjade olemust.

Valitsus on ehk enda teadmatagi välja käinud aga lahenduse olemasolevale meditsiinikriisile. Sotsiaalminister on läinud streiki murdma. Mida muud tal teha ongi. Ta pakub raha erakliinikutele, kui need hakkavad tõbiseid käitlema. Ma ei imestaks kui seesama valitsus juba vaikselt uuriks seda, kas mõni advokaadibüroo on valmis personaalselt arstide vastu esitama hulgi hagisid (saab odavamalt ehk)  streigiga tekitatud kahjude eest. Personaalselt.

Aga jätkem see oletus ja arutame streigimurdmise akti ennast.

Tegelikult on pakkumine erakliinikutele lahenduseks kogu praeguse meditsiinikriisi ja streigigi jaoks. Vaevalt et valitsus seda nii mõelnud on aga lauale on see teema pandud just valitsuse tahtel ning sellega ka näidates, et valitsus on valmis toetama rahva ravimist just erameditsiini kaudu.

Loomult on see igati õige.

Kohe selgitan.

Tänased haiglad, need omavalitsuste ja riigi omad, oleksid nagu ettevõtted aga ei ole kah. Neil on valdavalt poliitilised nõukogud ja lisaks oma ravivale rollile kannavad nad eneses ka aeg ajalt tibakese maakondlikku uhkust ja naabrile ärapanekut ja kõike seda, millest tõbine ega ta tohtergi ju lugu ei pea.

Tegelikult ei ravi ju haigla vaid arst. Seda oma meeskonnaga ja haigla toel. Nii nagu see erahaiglates-kliinikutes enamjaolt korraldatud ongi. Erameditsiinis pole haiglat rohkem kui otstarbekalt  toimimiseks vaja on.

Nii arstkonna kui riigi kui patsientide jaoks ongi lahenduseks see, mida riik streigimurdmisega kavandab: laske arstidel moodustada ettevõtteid, mis sõlmivad vastavate juhtumite ravilepingud otse haigekassaga.  Haigekassas on ju ravikorraldus nagu poeriiul, kus igale ravijuhtumile on kehtestatud oma hind. Haigekassa ostab täna nende tööde tegemist haiglate käest, millised omakorda on palganud arste aga paraku on haiglad jäänud hätta nii endi arvukuse reguleerimise kui arstide töökorraldusegagi. Puudub loomupärane lahendus liigsete haiglate sulgemiseks ning aparaadikuhjade koondamiseks viisil, et need oleksid efektiivselt kasutatud.

Olukorras, kus haigekassa partneriks oleksid eriarstid (või nende ettevõtted) taanduks haigla kinnisvara ja elementaarse tugiteenuse pakkujaks, raviettevõte peaks enda meeskonnas nii tohtreid kui õdesidki. Veelgi parem kui selline raviettevõte oleks näiteks tulundusühistu, kus osanikeks selle võtmerolli omavad tegelased.

Eesti arstide ja meditsiinikorralduse üheks märkimisväärseks probleemiks on asjaolu, et ravijuhtumeid on liiga vähe, et pidada ülal kõiki neid olemasolevaid haiglaid. Seetõttu just tulebki lepingupartneriks haigekassaga muuta, kas arstid või spetsiifilised raviettevõtted ja lasta tekkida professionaalsel tervishoiukorraldusel, milles ei saa ega tohigi olla kohta maksumaksja raha poliitilisele ning kohalikule edevusele raiskavatele haiglatele. Haigla ei ravi ju! Mida kiiremini see teadmine omaks võetakse, seda kiiremini lõpeb ka süvenev tervishoiukriis.

Mis saab siis haiglatest? Enamuse nende paratamatu tee on pankrotti minekus ja ümberkorralduses. Spaadeks või seenekasvatusteks. Eks aeg näitab. Arstkond saab aga jätkata oma tööd ja valida töökohaks ja ravikohaks need haiglad, mille tugiteenused sobilikumad. Enamgi: sel moel kujuneb välja ka parim lahendus haigete transpordiks.

Streigimurdmise plaanides ja sildi all on valitsus ja seda pidavad erakonnad tõmmanud aga endalt natuke ka vaipa alt näidateski kätte parima tee Eesti haigla- ja tervishoiukorraldusele. Muutmist vajab selle tulemuse saavutamiseks nii mõnigi seaduspügal. Kasvõi see, et raviteenust ei saa mitte haiglast vaid arstidelt ning haigla tuleb defineerida kui teatud tugifunktsioonide ja standarditega kohta, kus arstid töötavad.

Eeltoodu mõte muuta arstid ja spetsiifilised raviettevõtted haigekassa partneriteks, lähendaks maksumaksjat arstidele-õdedele, sest ülekoormatud ja alamakstud töö on ka ravi mõttes vähetõhus. Sellise töökorralduse üldisem eesmärk on ülal pidada raiskavalt toimivat haiglate kogumit ja eesmärgipäratult soetatud meditsiiniaparatuuri.

Arstidele soovin aga siinkohal kindlat meelt ning soovitan mitte lasta erinevate trikkidega endi vahele kiilu lüüa ning valitsuse katse streiki murda tuleb muuta hoopis arstidele-õdedele endile, kogu tervishoiukorraldusele ja tulemusena ka patsientidele sisuliselt kasulikuks muutuseks. Valitsus on oma teoga näidanud, et selliseks muutuseks ollakse valmis ja vahendeid selleks piisab.

Teeme ära!