Alustagem tõhusaid majaduslahinguid!

Toimuvas majandussõjas tuleb olla aktiivne. Asjaolu, et Vene riik ei osta Euroopa liidust ja Eestist sh asju, ei tähenda, et venelased ei taha neid osta. Ometi on hetk, kus geopoliitiline olukord enda kasuks pöörata. Ajutine tollivaba piirkond, aiaga piirataud ja valvatud ning kohe Vene piiri ääres. Olgu siis Narvas või Luhamaal või kus tahes. Kiirelt üles sättida ajutised ehitised, kuhu kõik kaupmehed oma kaupa tuua saaksid. Sisse viia näiteks 12 tunnine ostlusviisa ja asuda neid siis jagama või müüma.
Pole just keerukat liiki ülesanne, mida riiklikult lahendada. Viisamaksudest ja mingist mõõdukast kauplemismaksust kogutav raha võiks minna näiteks turust ilmajäänute toetamiseks, kui need ise mõistagi sinna maksuvabasse piirkonda müüma pole läinud.
Noh, teatavad sissesõidupiirangud ikka on. Veoauto ja tankiga tulla ei tohiks. 

Inmene kui neerupõld - võtame kasutusse!

Jälle vana vaidlus. Kui mets on küps, kas siis võib kõik maha raiuda? See on küsimus, mida küsivad need, kelle jaoks pole mets mitte ökosüsteem aga pelk puupõld. Seda viimast mets loomulikult pole. Tegemist on ökosüsteemiga, mille tasalülitamine ulatuslike lageraietega kahjustab kogu elu. Ka inimeste oma.
Meil ei tule ju pähe arvata, et inimene on näiteks neerupõld.
Või prooviks ehk?
Eestis on ca 739452 inimest, kes sobivad potentsiaalselt neerudoooriks, Neist 74,841% ehk 553412 inimest elavad 90% tõenäosusea oma elu lõpuni ka ühe neeruga.
Vaatamata asjaolule, et doonorlust peetakse vabatahtlikuks, võiksime siiski luua rahvusvahelise neerufondi, kust 30 000 € eest võib igaüks endale sobiliku neeru osta. See teeb 16 602 360 000 € ühtekokku. Aga hinnad võivad ka tõusta!
Maksujõulise maailma neeruvajadus on ca 32 147 neeru aastas.
See teeks meie neeruprojekti aastatuludeks 364 410 000 €.
Eeldusel, et keegi teine nii lolli mõtte peale maailmas ei tule võiksime rahus oma rahvatulu kasvatada 17 aastat ühtejärge.
Lahe ah? Vahepeal sünnib ka inimesi juurde ju teadupoolest.
17 aastaga sünnib juure jah kõigest 240 000 inimest vist ja see näitab veelkord kui väga vajame me sündide arvu tõstmist. Eks ikka selgelt rahvatulude kasvatamiseks.

MICROSOFT OSTAB LEHMA

Tartus tekitati muundgeenidega lehm, kes peaks varsti lüpsma hakkama kasvuhormoone. Miks lehm? Miks mitte toota kasvuhormoone näiteks bakterites nagu seda väga paljude ainete puhul ka tehakse. Insuliini näiteks toodavad vastavalt muudetud bakteriliinid.
Paraku on lugu nii, et bakter ei tulegi toime keerukamate valkude süünteesimisega, kus hulgaliselt S-S (väävel-väävel, mitte segi ajada muude sidemetega, nagu seda on näiteks KGB sidemed, CIA sidemed, Stasi sidemed) sidemeid. Bakter ei oska ka valke sobilikul moel muundada. Seetõttu ongi valik meiesarnasel soojaverelise eluka kasukas tehtud.
Juba räägitakse, kuidas Tartu lehm Juuni võib olla Eesti uus Skype ja selle eduloo kordus.
Elame näeme.

Maailm on õnneks palju enamat kui vaid turud ja riigid

Kasumi lõpmatu kasvatamise sissetallatud teed mööda edasi rühkimine on ummiktee.

See igati arusaadav tõdemus ei ole sugugi nii üheselt mõistetav majanduses ja ühiskondade analüüsis. Ühiskonna- ja majandusprotsesside laiema käsitluse on loonud Elinor Ostrom (1933–2012) oma kolleegidega, kes 2009. aastal sai selle eest Nobeli majandusauhinna. Nii maailmas kui ka Eestis esineb ühiskonna, majanduse ja biosfääri tervikkäsitlust harva. Nagu poole sajandi taguses majanduskäsitluseski, kus keeruliste ja juhuslike protsesside vahele kirjutati võrdusmärk ning majanduses ja ühiskonnas toimuvat püüti raamistada hierarhiatesse, näeb sama lähenemist praegugi. Selle tagajärjel ei leita ega toetata lahendusi, mis asendaksid majanduse pideva paisumisootuse millegi muuga.

Järgnev arutlus on ajendatud Elinor Ostromi 2009. aastal peetud kõnest Nobeli majandusauhinna kättesaamisel.

Majanduse sisseharjunud rajad rohtuvad, seal liikuvad sõidukid krigisevad ja lagunevad. Neist asjust kõnelejad jätavad nüüdki mulje, nagu alternatiive polekski ja tuleb sissetallatud kasumi lõpmatu kasvatamise teed edasi rühkida. Paraku nii see ei ole, neis probleemides ei ole midagi uut. Ka lahendustes mitte. Elinor Ostromi tööd osundavad tõsiasjale, et tehnoloogilise innovatsiooniga peab kaasas käima sotsiaalne ja riigikorralduslik innovatsioon. Ostrom on uurinud võimalusi kõigeks selleks, näidanud ühistegevusliku majanduse ja ettevõtluse eeliseid.

Ostromi majandus- ja poliitikaõpingute aegu oli maailm, mida majandusteadus uuris, ülimalt lihtsustatud. Hüved olid jagatud kaheks: era- ja avalikud. Erahüved võisid olla tasulised, mida rahata ei saa, või sellised, et kui keegi neid kasutab, siis ükski teine seda teha ei saa. Avalikke hüvesid aga käsitleti hüvedena, mida sai maksmata ja mida jätkus kõigile ilma ühegi välistuseta.

Inimesed, keda majandusteoreetilistes mudelites käsitleti, olid igati ratsionaalsed, täielikult informeeritud ning nende eesmärk oli alati saada võimalikult suurt (isiklikku) kasu. Kõik need protsessid ja suhted toimisid selleks kõige paremas kohas – turul.

Mis tahes süsteeme püüti toona, XX sajandi keskpaigas, analüüsida ja kirjeldada hierarhiliselt. Nii nagu oleme näinud pilte omaaegsetest õpikutest selle kohta, kuidas loodus toimib. Hierarhiliselt, tipnedes kõikvõimsa inimesega. Energeetiliselt on see arusaam osaliselt korrektne ja sellele on osutanud XX sajandi esimesel veerandil vene õpetlane Vladimir Vernadski. Inimese kasutada on olulises koguses energiat, mis on võrreldav (küll veel mitte sama) selle energiahulgaga, mis teeb looduses ümberkorraldusi. Sellele vaatamata ei olnud näiteks niisutussüsteemide või metsade kasutamise, s.t ühisvara kasutamise, kirjeldamisel hierarhiatest mingit märki. Ühise majanduse ilmingud, majanduslikus mõttes üsna efektiivsed, olid aga olemas. Ostromi teeneks majandussüsteemide uurimisel ja kirjeldamisel võib pidada polütsentriliste suhete kasutuselevõttu domineeriva hierarhia asemel ning muu hulgas ka selle näitamist, et usaldusel on majandussüsteemides (eriti sotsiaal-ökoloogilistes süsteemides, kus ühiskond on lõimitud tugevalt eluslooduse ja ökosüsteemiga) tähtis osa. Nüüdisajal tundub see mõnevõrra banaalne ja liiga ilmne. „Mitmekesisus ja usaldus, mis siis veel!?” võiks nüüd hüüatada, kuid andkem aru, et Teise maailmasõja järgsel ajal ei olnud nende asjaolude käsitlemine majanduse paratamatu osana üldmõistetav ega tõestatud. Majandust ja poliitikat, ühiskonda ja haridust, kõike-kõike sobitati rangetesse hierarhiatesse. Kui mõni vaadeldav majandus- või sotsiaalne nähtus ei mahtunud hierarhia raamesse, siis öeldi, et tegemist on kaootilise või juhusliku protsessiga ja asi jäeti sinnapaika. Halvemal juhul üritati seda praktilises tegevuses mingi poliitilise või administratiivse tööriistaga püramiidseks tahuda. Muutuse sotsiaalsete ökosüsteemide käsitlusse ja polütsentrilise lähenemise tõid majandusteadusse 1961. aastal Vincent Ostrom (sel hetkel veel Elinori tulevane abikaasa) Charles Tiebout ja Robert Warren, avaldades töö, milles kirjeldati suurlinnade toimimist, mitte ei konstateeritud, et see on kõik „väga keeruline” ja „ilmselt juhuslik”.

Omavalitsuste tegevuse süsteemne analüüs näitas ilmekalt, et väiksemad omavalitsusüksused on tõhusamad korraldajad kui suured ja tulevad oma integreerituse tõttu toime ka neist oluliselt suuremate ettevõtetega (näiteks teenindavate vee-ettevõtetega, juhul kui tekib vaidlusi).

Kümnete ja kümnete linnade ja neis toimuvate protsesside uurimise tulemusena jõuti oluliste järeldusteni omavalitsuste ning neis toimuvate majandusprotsesside juhtimisel. Esmalt muidugi täheldati, et komplekssed süsteemid ei ole samad, mis juhuslikud või kaosest lähtuvad süsteemid (kui neid üldse organiseerunud maailmas on), ja teiseks, et stabiilsemalt ja kestlikumalt toimivad need linnad, kus suurt ja väikest ettevõtlust ning teenusesüsteeme on läbisegi. Kummutati arusaam, et tsentraliseerimine annab alati efektiivsuse kasvu. Pigem vastupidi: kogutud andmed ei kinnitanud ühelgi moel, nagu oleksid linnamajanduse väiksemad üksused nähtavalt vähemefektiivsed kui tsentraliseeritud süsteemid.

Nende uuringute tulemusena, asjakohase faktoloogia kogumise ja analüüsi tulemusena oli otstarbekas (ikka parema ühiskonnakirjelduse saavutamiseks) lisada era- ja avalikele teenustele veel ühiskasutuses olevad ressursid – metsad, vesi, õhk, kogu ökosüsteem –, milleta inimene ei saa hakkama. Tänapäeval mõistetav lähenemine, kuid majandusteaduses siiski uus arusaam, mis jätkuvalt nõuab nii haldustegevuses kui ka seaduseloomes eraldi pingutust selle asjaolu olulisuse rõhutamisel ja tõestamisel. Nii võetigi parema kirjelduse huvides avalike ja erahüvede asemele neli uut ja paremini olusid kirjeldavat hüve, mis on sõltuvalt nende mõjust ja tähendusest kirjeldatavad järgmises tabelis.

Nagu isegi näete, on see märgatav edasiminek võrreldes oludega, kus kirjeldatakse vaid avalikke ja erahüvesid, sest lisandub ka oluline funktsionaalsus ja sellises esitluses on loomulik ka tehiskeskkonna suhe biosfääriga. Ostrom rõhutab ühisvarade (common pool resources) selget erinevust ühisomandist ja omandist üldse, sest ühiskasutuses olevad ressursid ei ole kellegi omad, võõrandatavad ja müüdavad, nii nagu seda lihtsustatud turukäsitlusega majandusmudel eeldab ja käsitleb.

Faktiliselt näeme majandusprotsessis ühisvarade ja -hüvede ületarbimist ning asjaolu, et sotsiaalse dilemma tekkimisel – era- ja üldhuvi vastandumisel – laheneb olukord erahuvi kaitseks ning tegelikult kahjustub sellega inimese olemiskeskkond üldisemalt ja kahju kannatavad kõik oluliselt suuremal määral, kui saadud erahüve. Tänapäeva maailmas võime seda nähtust kohata kliima- ja keskkonnaküsimuste lahendamisel.Selliste dilemmade puhul on ilmselt põhjust analüüsida üht tuntuimat sotsiaalset dilemmat, nimelt vangide oma. Vangide dilemma mänguteoreetiline aspekt osutab selgelt asjaolule, et koostöö ja selle eelduseks oleva informatsioonivahetuse puudumisel saab inimesi suunata neile isiklikult kasulike otsuste tegemisele. Vangide dilemma puhul on see suisa politseiuurijate eesmärk. Siit järeldub ka hoopis teine tõsiasi: nimelt on ühishuvist toimimiseks vaja infovahetust ja osapooltevahelist usaldust. Sellegi tõsiasja on Ostrom oma kaastöötajatega tuvastanud, kui analüüsiti ühishüvedel toimivaid süsteeme.

Puht mudelipõhisele küsimusele, kas varem (majandusmudelites) ratsionaalsete olenditena toimetanud tegelased on sattunud sotsiaalsete dilemmade lõksu ega suuda end neist päästa, tulebki vastata, et jah, nii see on. Küsimus ei ole mitte ainult mudelis, vaid selles, et omavahelise kommunikatsiooni ning usalduseta näemegi inimesi just nii käitumas. Seda usus, et arvatavalt on nad ratsionaalsed.

Ostromi tööks kujunes ka komplekssete sotsiaal-majanduslike süsteemide kirjeldamise ja uurimise metoodika ning koostöövõrgustiku loomine. Just süsteemsed, ühtsel alusel tehtud uuringud lõid eelduse, et eri kultuurides toimivaid majandusprotsesse saaks korrektselt võrrelda.

1970. aastate keskpaigas loodud institutsionaalse analüüsi ja arenduse koostöövõrgustik (IAD, Institutional Analysis and Development framework ) oli pöördelise tähendusega ettevõtmine ning lõi faktirohke aluse ka sedavõrd tõhusale mudeldamismeetodile, nagu seda on agentpõhine mudeldamine, kus sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste või sõjaliste protsesside kirjeldamiseks kasutatakse isikupärase otsustamisfunktsiooniga tegelasi-agente, millel lastakse omavahelistes suhetes süsteemina arvutisisemuses areneda. Ostromi majandusalaste uurimuste võlu selles seisnebki, et need on alati üle kontrollitud ja uuritud ka laboris. Laboriks on siinkohal ühiskonna ja majandusprotsesside käitumist kirjeldavad arvutimudelid.

Tähelepanuväärseks erinevuseks tsentraliseeritud riiklike ja hajutatud (polütsentriliste) süsteemide vahel on nende efektiivsusnäitajad. IAD-võrgustiku raames on uuritud 47 niisutussüsteemi ja 44 kalastamispiirkonda ning järeldused on tähelepanuväärsed: 72% põllupidajate ja kalurite ühisvara korraldamissüsteemidest on efektiivsed ja samadele efektiivsusnäitajatele vastab vaid 42% riigi korraldatud lahendustest, kusjuures vaatamata asjaolule, et riiklikult korraldatud niisutussüsteemid on tehnoloogiliselt arenenumad kui põllupidajate endi tehtud, tuleb neis ressursside ülekasutust ja teadmatust ette sagedamini. Peapõhjuseks ressursside liigkasutusele polegi neil puhkudel muu kui suhtlusvaegus ja usalduse puudumine asjaosaliste vahel. Ostromi oluliseks teeneks võib pidada asjaolu, et kui levinud on käsitlus, kus räägitakse ühisomandist ja ühisvaradest, siis teeb ta siin selge vahe ja ütleb, et on olemas ühisvarad (ka keskkonna ja loodusväärtuste mõttes) ning peale selle saab rääkida varakasutusviisidest, mis on õigem termin kui ühisomand ning selle võõrandamise õigus ja võimalused. Esmalt võib see tunduda pinnapealse erinevusena, kuid faktilise majanduskäitumise ja selle hindamise seisukohalt on vahe siiski oluline. Miks? Ennekõike selle tõttu, et informatsioonivahetuses on majandusprotsessi olemusele suur mõju ja nii ka informatsiooni sisul, s.t kas ühisväärtustel ja -ressurssidel on pelgalt teatavad kasutuskorrad või saab keegi neid pidada enda omaks ja nendega vabalt toimida.

Põnevamad osad Ostromi töödes on arvutieksperimendid ja nende kooskõla vaatlusandmetega, mis näitavad, et vahetu näost näkku suhtlus parandab koostöötaset, ja anonüümsed, suhtlust eiravad otsused viivad ühisvara liigtarbimiseni. Ühistegevuse puhul on osutunud määrava tähtsusega teguriks võime ja võimalus luua ise reegleid (ka piiranguid ja n-ö karistusi). Selliste võimaluste olemasolu ja kasutamine muudavad süsteemid, nagu mainib Ostrom, ideaalilähedaseks.

Mis on kõige selle majanduslik tähendus, mõõde? Aga näiteks see, millele ka eespool viidatud, et miljoneid maksnud tsentraliseeritud niisutussüsteem ei ole sugugi sama tõhus ressursside kasutuse ja selle tulemuslikkuse seisukohalt, kui põlluharijate omaloodud lahendus, mis on tehniliselt lihtsam, kuid „rikastatud” aktiivse suhtluse ja paindlike reeglitega. Selles ongi ühistegevusliku majanduse kvintessents ja tähendus, võrreldes piiramatule kasvule suunatud majandusprotsessidega. Mida pandi tähele niisutussüsteemide puhul, leidis kinnitust ka metsanduses ja kalanduses. Jätkusuutliku metsanduse tunnuseks on, et selle ressursi kasutajad on ühtlasi selle ressursi järele valvajad, muidugi omavahelise suhtluse kaudu. Asjaolu, et kasutajad jälgivad ka metsakasutust, osutus vaatluste põhjal olulisemaks kui metsa omanditüüp. Mida suuremad metsaalad on ühiskasutuses, seda enam suureneb metsa roll süsinikusiduja ja elatusallikana. Enamgi veel, kui metsa haldamisega ja sealt kasu saamisega tegeleval ühendusel on ulatuslikud õigused tegevusreeglite loomisel, toimib mets elatusallikana veelgi tõhusamalt. Ja pange tähele: mingit intensiivset ja hierarhilist valitsuse sekkumist ei olegi vaja.

Ostromi töödega, kus vaatlused ja mudeldamine on ühildatud, lükatakse veenvalt ümber teooria ratsionaalsest, aga „abitust” indiviidist ning näidatakse vajadust majandus- ja sotsiaaluuringutes edasi arendada käitumispõhiseid indiviiditeooriaid. Suure kaarega on kinnitust leidnud läbi ajaloo kogetu, et head sotsiaalsed ja majanduslikud süsteemid põhinevad suhtlemisel ja usaldusel ning selle selgekssaamine ja hoidmine on ülivajalik oskus.

Kokkuvõtteks. Olete kuulnud küll, et riik olevat halb omanik – seda öeldakse siis, kui tahetakse põhjendada, et eraomanik on parem. Pendeldamine avaliku ja eraomandi vahel – privatiseerimine ja natsionaliseerimine on arengu ummiktee, sest iseloomustab sel moel otsustajaid vaid ühest küljest: nende õppetükid on õppimata jäänud ja võime näha komplekssete süsteemide taga muud kui segadust ja kaost, lihtsalt puudub.

Majanduses ei ole ühtki täiesti õiget ja täiesti valet vormi, sellest johtuvalt ka universaalset tegutsemisviisi. Uue majanduse – sellise, mis ressursside ületarbimises inimest ei hävita, märksõnadeks on polütsentrism, kogukondlikkus, infovahetus ja usaldus. See uus majandus ei pea astuma seniste ühiskonnastruktuuride asemele, vaid lisanduma, et neid sobival moel rikastada.

Kaabakate memorandum

VALE ARUSAAM KODANIKUÜHISKONNAST ehk kuidas sita sisse sattunud erakondlased siiski puhaste pükstega pääsevad ning miks on seetõttu soovitav ühislahendustele mõeldes energiaühistuid teha.

John Nash, matemaatik, kes oma tähelepanekute ning avastuste eest mänguteoorias on pälvinud Nobeli majanduspreemia, on Nashi tasakaalu ilmingut ilmestanud ka nn vangide paradoksiga.

Meenutuseks siinkohal: kui kaks reaalselt relvastatud röövi korraldanud, kuid osavalt tõendeid varjanud kaks kurikaela vahistatakse, siis uurijatel on ainsaks etteheiteks mõlemale pätile, et nende juurest on leitud illegaalsed relvad. Ühtki asitõendit, mis tegelased rööviga seoks, pole. Ainsaks võimaluseks on see, kui kumbki teise vastu tunnistab. Kui tunnistusi ei saada, on karistus minimaalne ning seotud vaid ebaseaduslike relvade omamisega. 

Pasast plekita välja

Võib ju küsida, kas midagi sellist ka pärismaailmas ette on tulnud. Polegi vaja ei ajas ega ruumis kuigi kaugele vaja enda ümber vaadata. Reformierakonna teadmata päritolu sularaha kohta antud tunnistused lahterduvadki vangiparadoksi olukorda. Kuna prokuratuur sularaha tassinud poliitloomade juurest illegaalseid relvi ei leidnud, lahenes olukord nende jaoks sootuks ilma kinnimajata. Absurdsed selgitused ämmade üleajavast rahapajast ja automüükidest ülejäänud kroonipakkidest, mille parimaks pelgupaigaks on erakonna kassa, oli aga piisav kollektiivse kaitsemuinasjutu loomiseks, millega seadusesilmal miskit peale polnudki hakata.

Faktiline kinnitus selle kohta, et koostöö üksteise huvides annab parima lahenduse isegi ilmsete kaabakate kogukonnas kinnitab koostöövaimu jõudu. Usun, et Eesti kollektiivse poliitvale ilming võiks ühistegevust ilmestavates teostes muutuda põhitekstiks nagu seda on ka USA majandusteadlase Elinor Ostromi uuringud ja tõestused selle kohta, kuidas ühistegelise majanduseloomus on jätkusuutlikum ja keskkonnast ning inimesest hoolivam.

Milles siis seisneb see kaabakate memorandum ja tähendus Eesti ühiskonna ja majanduse jaoks?

Mu meelest on see üsna tähendusrikas. Kui seni veel leidub ikka ja ikka inimesi, kes ühistegevuse ja ühistumajanduse jutukstulekul asuvad meenutama kolhoosiaegu, siis kaabakate memorandumi peamine sõnum on lihtne: kui pelk valetamine või siis tähenduslik vaitolekki ühise eesmärgi nimel aitab sedavõrd suurest pasast pea-et plekita ja kongita välja tulla, siis mis veel siis saab, kui ühiseks huviks oleks näiteks majandusliku kasumi teenimine.

Kaabakad lahendasid nende ees oleva üsna tõsise probleemi ja tegid seda ühtlaselt kala näoga bluffides. Ent ega sellega ju ühiskonna ja inimeste ees olevad probleemid otsa pole saanud. 

Täiesti jabur elektriturg

Suurimaks ühislahendust ootavaks probleemiks on täna aga loomulikult energeetika. Elektrituru vabaks muutumine toimub praktikas sedavõrd veidral moel, et tegelikult ei oska keegi hinnata, millal turureeglid ses vallas tõesti toimima hakkavad. Kõik toimuv meenutab mobiilside ürgaega, kui operaatorivahetus oli pea võimatu ning hinnad nii kõrgel, et lühema distantsi peale oleks olnud odavam posti otsa ronida ja telefonikõne asemel kõvemini karjuda. GSM standardisse on muu hulgas juba algselt ka sisse kirjutatud, et kui telefonid teineteisega ligistikku, saaks side tekkida ka ilma tugijaamata. Seda võimalust pole aga tänaseni rakendama asutudki. 

Tänane trahvimissoovide ja piiranguterohke elektrienergia vabaturg on nagu oleksite oma kodulähedases toidupoes kinnistatud kindla piima ja leivatootja külge ning juhul kui te soovite konkurendi kaupa oma ostukorvi pista, kutsutakse turvamees, kes teie käsi väänates ning trahviraha nõudes paneb teid oma nö vabatahtlikult kohustatud toidutootja kraami ostma. Loomulikult tekiksid sellises olukorras mõtted, et äkki peaks endale ise lehma muretsema või siis põllulapi, kus vilja kasvatada.

Energiamajanduses ongi aga just sellise müüjaahnuse tõttu kätte jõudmas aeg, kus ühistegevuses energiatootmine on lahenduseks õige mitmele probleemile samaaegselt.

Normaalseid näiteid mujalt

Inimestel on jätkuvalt märkimisväärselt hoiuseid, mida ennekõike himustavad kõikvõimalikud jaemüüjad. Ühe keskmise pere autonoomne energiavarustus, mille allikaks on päike või tuul, maksab kokku keskklassi auto hinna. Selle erinevus autost on aga märkimisväärne sest esiteks on autonoomne energialahendus kasutuskõlblik mitme auto eluea jagu, selle ülalpidamiskulud väiksemad ja kui omaenda elektritootmislahendus veel elektrivõrku ühendada, saab sellega ka tulu teenida. Seega võiks ühistegevus energiatootmises sisse juhatada uue investeerimisperioodi, kus ostetavaks kaubaks pole teadmata kus paikneva ja mida tegeva ettevõtte aktsia või veelgi segasema loomuga tuletisväärtpaber, vaid osa täiesti hoomatava tähendusega ja füüsiliste piiridega ettevõtmisest.

Pensionifondide määramatu tulevik on täna üsna ilmne. Tea kas neid paari põlvkonna pärast ongi. Nendegi asemele sobivad energiatootmisühistud nagu valatud: on võimalus katta oma loomupäraseid tsivilisatsiooni tekitatud vooluvajadusi ja ehk rahakottigi kosutada. Miks muidu mitmedki Lääne pensionifondid oma raha just energiatootmisühistutesse paigutavad. Saksamaisest taastuvenergiast, olgu öeldud, on pool toodetud just ühistutes ning need energia ja rahahulgad, mis neis ringlevad pole väikesed ka saksamaises mõõtkavaski.

Poliitelus liuglejad

Kodanikuühiskonnast, millest on kombeks rääkida pea kõigil poliitelus liuglejatel. Peab seda oluliseks nii me president kui loendamatu arv teisigi sõnavõtvaid olendeid. Millest aga reeglina jutt neil puhkudel? Reeglina rahavaesest ja pehmest ühistoimetamisest mõnes agulis või külaplatsil, mis kah muidugi oluline. 

Kahjuks on tegemist ühe piinlikuma Potjomkini fassaadiga. Miks? Sest kodanikuühiskond ja vabaühendused on tõsiselt võetavad vaid siis kui neil on oma mõtete ja arusaamade edastamiseks ja selle eest seismiseks ka tagataskust piisavalt raha võtta. Siis, kui vabaühendustes olevad inimesed moodustavad ka mõjuvõimsa osa majandusest nagu seda täna teevad parteidele ja esindusisikutele meelehead tegevad suurettevõtjad.

Kust see raha ja majandusvõimekus siis tulle saaksid? Riigilt almusena? Vaevalt. Pigem just ühistegelisest majandusest. Eesti vabaühendused on täpselt nii tugevad kuivõrd suudetakse üles ehitada ühistegelisi ettevõtteid ja seista oma majanduslike ja muude huvide eest üheskoos.

Seda õpetab meile kaabakate memorandum ja sellest on põhjust õppida.

Kaabakad ise teavad aga imehästi, et millal nende naerumaskise näoga kiidetud kodanikuühiskond ja vabaühendused võtavad koha sisse valedele laotud poliitkultuuris. Täpselt siis, kui ühiselt asutakse ajama õiget asja kõigis valdades: majandusest poliitikani välja.

Valitsusel on arstide streiginõudmistele lahendus olemas!

Streigimurdmisplaaniga näitab valitsus ette, et on valmis siirduma erameditsiini. Tegelikult on see lahendus ka arstide streigiga tõstatatud probleemidele ja loob eeldused haiglatevõrgu loomupäraseks korrastamiseks.

Me oleme majade ja organisatsioonide usku. Arvame, et õppehoone õpetab ja instituut teeb teadust. Nii arvates ehitatakse maju ja jäetakse ajud ning inimesed nende ümber unarusse. Seda näiteks ülikoolides. Ja mitte ainult. Ka meditsiinisüsteem on toiminud masinate ja majade usus. Uus haigla, uus aparaat on võrdsustatud parema tervisega. Kuigi ei ole ju ühtki masinat, mis iseenesest inimesi terveks teeks. Ilma seda oskava inimese mõtte ja teota. Arsti omata. Naiivne on arvata, et tomograafiga hiidlased saavad ühtäkki tervemaks kui varem.

Arstide streik on nähtav protest kehva töökorralduse, poliitiliselt juhitud haiglate ja üldise laristamise vastu.

Selle selgelt välja ütlemata jätmine protesti alguses on andnud küll valitsuse propagandadoktoritele mõned lahinguvõidud, kuid ei muuda asjade olemust.

Valitsus on ehk enda teadmatagi välja käinud aga lahenduse olemasolevale meditsiinikriisile. Sotsiaalminister on läinud streiki murdma. Mida muud tal teha ongi. Ta pakub raha erakliinikutele, kui need hakkavad tõbiseid käitlema. Ma ei imestaks kui seesama valitsus juba vaikselt uuriks seda, kas mõni advokaadibüroo on valmis personaalselt arstide vastu esitama hulgi hagisid (saab odavamalt ehk)  streigiga tekitatud kahjude eest. Personaalselt.

Aga jätkem see oletus ja arutame streigimurdmise akti ennast.

Tegelikult on pakkumine erakliinikutele lahenduseks kogu praeguse meditsiinikriisi ja streigigi jaoks. Vaevalt et valitsus seda nii mõelnud on aga lauale on see teema pandud just valitsuse tahtel ning sellega ka näidates, et valitsus on valmis toetama rahva ravimist just erameditsiini kaudu.

Loomult on see igati õige.

Kohe selgitan.

Tänased haiglad, need omavalitsuste ja riigi omad, oleksid nagu ettevõtted aga ei ole kah. Neil on valdavalt poliitilised nõukogud ja lisaks oma ravivale rollile kannavad nad eneses ka aeg ajalt tibakese maakondlikku uhkust ja naabrile ärapanekut ja kõike seda, millest tõbine ega ta tohtergi ju lugu ei pea.

Tegelikult ei ravi ju haigla vaid arst. Seda oma meeskonnaga ja haigla toel. Nii nagu see erahaiglates-kliinikutes enamjaolt korraldatud ongi. Erameditsiinis pole haiglat rohkem kui otstarbekalt  toimimiseks vaja on.

Nii arstkonna kui riigi kui patsientide jaoks ongi lahenduseks see, mida riik streigimurdmisega kavandab: laske arstidel moodustada ettevõtteid, mis sõlmivad vastavate juhtumite ravilepingud otse haigekassaga.  Haigekassas on ju ravikorraldus nagu poeriiul, kus igale ravijuhtumile on kehtestatud oma hind. Haigekassa ostab täna nende tööde tegemist haiglate käest, millised omakorda on palganud arste aga paraku on haiglad jäänud hätta nii endi arvukuse reguleerimise kui arstide töökorraldusegagi. Puudub loomupärane lahendus liigsete haiglate sulgemiseks ning aparaadikuhjade koondamiseks viisil, et need oleksid efektiivselt kasutatud.

Olukorras, kus haigekassa partneriks oleksid eriarstid (või nende ettevõtted) taanduks haigla kinnisvara ja elementaarse tugiteenuse pakkujaks, raviettevõte peaks enda meeskonnas nii tohtreid kui õdesidki. Veelgi parem kui selline raviettevõte oleks näiteks tulundusühistu, kus osanikeks selle võtmerolli omavad tegelased.

Eesti arstide ja meditsiinikorralduse üheks märkimisväärseks probleemiks on asjaolu, et ravijuhtumeid on liiga vähe, et pidada ülal kõiki neid olemasolevaid haiglaid. Seetõttu just tulebki lepingupartneriks haigekassaga muuta, kas arstid või spetsiifilised raviettevõtted ja lasta tekkida professionaalsel tervishoiukorraldusel, milles ei saa ega tohigi olla kohta maksumaksja raha poliitilisele ning kohalikule edevusele raiskavatele haiglatele. Haigla ei ravi ju! Mida kiiremini see teadmine omaks võetakse, seda kiiremini lõpeb ka süvenev tervishoiukriis.

Mis saab siis haiglatest? Enamuse nende paratamatu tee on pankrotti minekus ja ümberkorralduses. Spaadeks või seenekasvatusteks. Eks aeg näitab. Arstkond saab aga jätkata oma tööd ja valida töökohaks ja ravikohaks need haiglad, mille tugiteenused sobilikumad. Enamgi: sel moel kujuneb välja ka parim lahendus haigete transpordiks.

Streigimurdmise plaanides ja sildi all on valitsus ja seda pidavad erakonnad tõmmanud aga endalt natuke ka vaipa alt näidateski kätte parima tee Eesti haigla- ja tervishoiukorraldusele. Muutmist vajab selle tulemuse saavutamiseks nii mõnigi seaduspügal. Kasvõi see, et raviteenust ei saa mitte haiglast vaid arstidelt ning haigla tuleb defineerida kui teatud tugifunktsioonide ja standarditega kohta, kus arstid töötavad.

Eeltoodu mõte muuta arstid ja spetsiifilised raviettevõtted haigekassa partneriteks, lähendaks maksumaksjat arstidele-õdedele, sest ülekoormatud ja alamakstud töö on ka ravi mõttes vähetõhus. Sellise töökorralduse üldisem eesmärk on ülal pidada raiskavalt toimivat haiglate kogumit ja eesmärgipäratult soetatud meditsiiniaparatuuri.

Arstidele soovin aga siinkohal kindlat meelt ning soovitan mitte lasta erinevate trikkidega endi vahele kiilu lüüa ning valitsuse katse streiki murda tuleb muuta hoopis arstidele-õdedele endile, kogu tervishoiukorraldusele ja tulemusena ka patsientidele sisuliselt kasulikuks muutuseks. Valitsus on oma teoga näidanud, et selliseks muutuseks ollakse valmis ja vahendeid selleks piisab.

Teeme ära!

Meditsiiniuudised, aina paremad!

Pärast streiki, arstide oma, saab kõik olema uut moodi.'

Patsientidel on võimalik valida kolme teenuspaketi vahel.
Nagu energiamüüjadki seda pakuvad.

1. Pakett "Varesele valu" fikseeritud hind 5,95 eurot, sisaldab endas õlalepatsutust ja lohutust, et vares viib valu
2. Pakett "Harakale haigus" vabaturuhinnaga pakett, kus arst küsib niipalju  kui vaja
3. Pakett "Varesele valu ja harakale haigus"  pool ja pool kahest eelnevast.

Loomulikult on lööki ka kõigil pendlikõigutajatel ja muudel tegelastel.

RESTOFLEX, uus toidukoht

Ei sellist veel olemas ei ole. Aga võiks olla. Kogu selle toiduhulluse ja paksumaksu kontekstis.

Kiirustavad inimesed söövad seda mida saavad. Jõukad kui vaesemad.

Paksuks söömine hoiab ju töös spordiklubisid. Aga miks?

Nüüd siis äriidee. Vabaks kasutamiseks kõigile.

Restoflex.

On menüü. Aga iga toidu juures on ka retseptuur. Mille võite koju kaasa rebida, sealtsamast menüüst või koodiga telefoni skännida. Kui maitseb hakkate ka ise tegema.

Aga mitte ainult.

Lisaks näete te seda, millest iga te toiduports koosneb. Millistest toiduainetest ja palju neis on konkreetses portsus energiat ja valku ja rasvu ja suhkruid.

Aga a see pole kõik.

Restoflex söögikoht võimaldab teil lisaks veel muuta toiduportsus (arukas piires muidugi) komponentide osakaalu või vähendada portsu. See peaks mõjuma ka paindlikult hinnale.

Ja lisaks näete te sealsamas menüüs ka seda, mis on teie tarbitud toiduenergia kulutamiseks vajalik liikumise hulk või kui suur teie normaalne energiavajadus (sõltuvalt kehakaalust).

Ühesõnaga, selline aruka toitumise koht oleks see Restoflex.

Kui inimene näeb ja suudab hinnata riske, siis olen veendunud, et ta kahjustab end toiduga vähem, kui siis kui ta seda ei tea ega näe ja sööb vaid sisetundest ja mõnust lähtuvalt.

Mõnu võimaldab end ogaralt ümaraks süüa. Kapaga mõistust söömisele juurde ei tee kunagi paha.

Ainult head.

Siis poleks ka vaja neid paksude maksuüleskutseid, mis päädivad ilmselt karistussalkadega, kes paksud tänavalt kokku korjavad ja maha või õhku lasevad.

Normaalse toitumise aluseks on hea teadmine toidu mõjude ja tähenduse kohta.

Millal küll esimene Restoflex alustab?

Parteiraha paremast allikast

Parteidele riigiraha maksimine on muutunud saagiks havi suus. Selle ärarebimine on pea-et võimatu. Miks seda teha ei saaks või ei tohiks...teate, argumentidest ja pisaraid silma toovast retoorikast ju puudust ei tuleks.

Siinkohal esitan mõned lihtsad põhimõtted, mis ehk veidi sellist poliitilist ettevõtlust muuta saaksid.

Esiteks.

Kui riik on otsustanud, et erakonnad peavad saama oma poliitilise talitamise jaoks mingi summa X siis vähemalt sama suur summa tuleb anda ka kodanikuühiskonna sihtkapitali kasutada, et edendada muid vabaühendusi siis vähemalt samasuguse rahavõimenduse ja toega.

Teiseks.

Pool eraldatud summas S tuleb lasta valijatel enestel erakondade vahel laiali jagada. Seda saab teha riigikogu valimistel ja üsna lihtsal moel. Iga riigikogu valimistel osalenud erakond saab järgnevaks neljaks aastaks igaaastase riikliku rahatoe, mille suurus on proportsionaalne sellele erakonnale antud häälte arvuga.

Ehk siis esimene osa partei saadavast riigirahast arvestatakse selliselt:

OSA1 = S/2 x (parteile antud kehtivate häälte arv /kõigi valimistel antud kehtivate häälte arv)

Miks selline valik on vajalik? Peatumata muudel põhjustel siis kasvõi selle tõttu, et valimistel kaoks üks rumalamai poliitiliste konkurentide mustamise viise: "Ärge neile häält andke, sest nad ei osutu niikuinii valituks ja seega läheb te hääl kaotsi!"

Sel juhul ei lähe kaotsi ja valija maksumaksjana ka teab, et ta on andnud end poliitliselt parimine esindavale jõule ka mingigi võimaluse oma seisukohtadega edasi toimetada. Neid tutvustada ja arusaadavaks teha.

Kolmandaks.

Teine osa erakondadele antavatest summadest tuleb aga jagada kõigi Eestis registreeritud ja toimivate erakodnade vahel võrdselt.

OSA2 = S/2/toimivate erakondade arv.

Seda aga lisaklausliga, milleks on, et tegemist on maksimaalse võimaliku summaga, mida erakond saada võib. Erakonnale makstakse ses osas välja samavõrd raha, kui erakonna liikmed on ise erakonna kassasse liimemakse tasunud.

Raha tuleks erakonnas ikka panna sinna , kus on liikmete ühine suu, mis nende eest räägib. see rahastuspõhimõte paneks ka kõik erakonnad võrdsemasse seisu ja innustaks liikmeid tasuma liikmemakse ja samuti osalema oma organisatsiooni toimimashhoidmises. Täna on liikmete osakaal erakonna kulude kandmisel õige väike. Kui rohelised välja jätta, kes vist jätkuvalt enim ma parteid liikmemaksudest ülal peavad.

Kui erakonna jaoks OSA2 täies mahus kasutamata jääb, kuna liikmed ei tule sellega kaasa, siis ülejääk rändab riigikassasse tagasi.

Siia tuleks lisada erakonnategevuse korralmiseks veel mõned põhimõtted:

Madalam valmiskünnis, 2% näiteks, ja sellest tulenev võimalus ka Riigikogus hiljem vabamalt koalitsioone ja parlamendifraktsioone moodustada, mis täna on piiratud: fraktsiooni jaoks peab olema vähemalt 5 saadikut ja fraktsiooni saab moodustada vaid konkreetse eraonna saadikutest, mille nimekiri riigikokku valiti.

Valmisvõimaluste ühtlustamises tuleks loobuda kautsioninõudest, mis on erakonna majandusliku nõrgestamise üks karmimaid seaduslikke vahendeid. Ning kõigile erakondadele tuleks riiklikult hankida ühetaolised võimalused meedias, mida siis erakonnad valmiseelselt saavad oma sisuga täita. See puudutab nii välireklaami kui meediareklaami võimalusi.

Kõigile tagatakse võrdne meediaplaan ja selle maht...sisu on igaühe enda teha.

Seda siis valmiskampaania perioodil.

Erakonna enda poliitilise sõnumi edastamiseks mistahes ajal on aga erakonnal võimalik ja lubatud kasutada summat, mis ei tohi olla suurem kui OSA2 ja pool sellest summast peabki olema tulnud just liikmemaksudest.

Ma usun, et see võiks leevendada veidigi seda, et erakondlikust tegevusest on tänaseks saanud riiklikult vaid suuri poliitorganisatsioone soosiv ajupesuettevõtlus.

Sellelaadse etetpaneku edastavad rohelised ka mu teada põhiseaduskomisjonile, milline neid ettepanekuid rahastamismudeli paremaks muutmiseks on küsinud.

Võrdust pole siin väiksema liikmearvuga erakondadele nüüd küll märkimisväärselt rohkem aga ebavõrdsust ja liikmete omavastutust jälle oluliselt rohkem kui seni.

Eks me siis näe, millised on vastused, miks seda kohe üldse teha ei saa või mine tea, äkki võetakse koguni omaks.

Tänase poliitmajoriteedi suurimaks hirmuks on kujunenud poliitiline mitmekesisus riigikogus ja sellega sõditakse. Siiski on poliitiline arvamusrohkus parlamendis siiski meie suurimaks eeliseks ning parim viis leida keerulistes või väga keerulistes olukordades parimaid lahendusi.

Kaugloetavad voolumõõtjad - Eesti Energia spioonid teie kodudes.

Elektrilevi on toomas te kodude juurde spioone. Kaugloetavaid elektriarvesteid, mille tulemusena saab Elektrilevi enda kasutusse kogu teie ööpäevase elektritarbimise teabe ja seda reaalajas. Tarbijale selgitatakse, et kauglugemine on hea, siis ei pea te ise arve vaatamas käima ja neid müüjale edastama. See on asja üks külg. Mis on aga ses kaugloetavas elektriarvestis? Päris kopsakas mälu, millesse salvestub te enegiatarbimise käitumine. Võimsuse vati täpsusega kui mitte täpsemalt. Seega saab sellest lugeda, millal panete ma arvuti laadima ja mitu neid on, millal lülitus sisse telekas, mllal välja jne jne.

Energiatarbimise muster on inimkäitumise peegel. Need on muide teie andmed, mis teilt te teadmata ära nopitakse. Te koduse käitumise andmed. Millal ja mida ja millega te teete?

Elektrlevi jaoks on need kulla hinnaga. Nad ududtavad, kui ütlevad avalikus uudises, et hakkavad selle abil paremini planeerima võrguhooldustöid ja elektrikatkestusi. Seda planeerib Eestis teadupoolest ennekõike tuuline ilm.

Detailse tarbimisteabe kättesaadavaks muutmine Klektrilevile muudab tarbija aga kaitsetuks. Kaitsetuks siis mille vastu? Kui teile elektrit vahendav ettevõte teab te tarbimismustrit on ta eelisolukorras teiste samasuguste ees. Eelisolukorras on mõistagi Eesti Energia elektritootjana, millise tütaretetvõte Elektrilevi OÜ on. On selge, et sellistest voolumõõtjates kogutav detailne tarbimisinfo ei ole kättesaadav teistele energiatootjatele ning see loob võimalused luua erinevaid hinnalõkse. Neid hakataksegi tegema. Loob olukorra, kus soodsa hinnaga elekter teistelt tootjatelt ei hakka iial teieni jõudma. Sels suvel oli näiteks Nordpooli elekter üle kahe korra odavam kui Eesti energia põlevkvivool.

Elektritarbimise andmed ei ole otseses mõttes delikaatsed isikuandmed seaduse mõttes, kuid elektritarbimisandmete analüüsil saab paraku tuletada teavet, mis on delikaatse iseloomuga või viitab sellele. Terviseandmed pole kindlasti mitte avalikuks kasutamiseks samas kui inimene öö jooksul kordi tuld süütab ja seda juba pikemat aega järjest võib arvata, et tal on näiteks põhjust sagedasteks tualetikülaststeks. Jne jne jne.

Kaugloetavate ning teie energiatarbimise mustrit salvestavad spioonid ja nende tegevuse iseloom on enamustele tarbjatele teadmatusse jäetud. Tegemist on minu meelest märkimisväärse sekkumisega inimeste eraellu ja seda täiesti tavatul moel.

Seda esiteks.

Teiseks saab aga Eesti Energia oma elektrilevi kaudu enda kasutusse konkurentsi tugevalt moonutava turuteabe, mida ei kavatsetagi jagada teste tarbijatega.

Minu meelest ei tohiks nende andmete saajaks olla eraettevõte, energiamüüja. Äärmisel juhul peaks nende andmete saaja ja töötleja olema Statistikaamet, millse üldistatud analüüsid peaksid olema kättesaadavad kõigile energiatootjatele ja vahendajatele.

See on oluline teave ka investeeringute juhtimiseks ning energiatootmise iseloomu kavandamiseks. Kas me tahame siis, et ainsaks investeerijaks energiatootmisse jääbki Eetsi Energia.

Elektrimüüja peaks rahulduma teadmisega palju on kuus energiat tarbitud.

94 miljoni euro eest paigutatakse 2016 aastaks tarbijatele 600 000 kaugloetavat arvestit ning raha selleks maksavad tarbijad ise. Võrgutasudena. Neid mõõtjatest kogutud andmed on tarbijate andmed, seda enam, et nad need voolumõtjad ju ise ka kinni maksavad, ning nende andmete tasuta Eesti Energiale (Elektrilevile) jagamine oleks puhas lollus.

Kindlasti on Elektrilevi ja tema omanik põhjalikult läbi mõelnud oma plaani iga kui detaili. Seadusandjal on aga hetkel kohustus kaitsta inimesi sedavõrd ulatusliku privaatsuse häirimise vastu nagu võiksid kõik konkureerivad energiatootja nõuda seda, et võrdsed konkurentsiolud oleksid tagatud.

Tarbijatele peab olema tagatud ligipääs nend ekohta kogutud andmetele ning õigus otsustada ise selle üle kui palju ja milliseid andmeid nad just kellele soovivad edastada. Mis oleks aga kindlasti minev kaup või lahendus, see on võimalus saada ise oma tarbimiskäitumisest ülevaade ja jälgida näiteks seinale kleebitud ekraanilt või ka nutitelefonilt, milline on kodune energiakasutus. See teadmine korrigeeriks inimeste energeetilist käitumist kõige paremini.

Loe kaugloetavate voolumõõtjate kasutussevõtust Eestis siit.

Hukkunud politruki partei

Põlevkivrämpsu põlengu varjamine võib olla kuritegelik

Poolkoksimägede värskema põlevkvirämpsu osas võib olla ühe miljondiku jagu lenduvaid ja üsna mürgiseid ning kantserogeenseid aineid.

Need lenduvad selles kuumuses, mis ajakirjanduse andmeil võib küündida tuhande kraadi lähedale.

Sellistes mägedes võib olla mitmeid tonne üliohtlikke lenduvaid jäätmeid ning sellesse tuleks suhtuda kui ülitõsisesse ohtu, mile realiseerumine on eohtlik elule ning ka väikestes kogustes fenoolsed ühendid võivad põhjustada loodete väärarenguid.

Kahjuks pole teada, kui suures ulatuses on mäes kuumakolded ja kahjuks ei tea ka avalikkus seda, millised on mürgiste gaaside heitmed.

Võib olla, et temperatuuritõusu põhjuseks oligi näiteks see, et põlevkvirämpsu mägedelt juhiti eemale sadevesi, mis siiani oli mägedes toimuvatest protsessidest soojust välja kandnud.

Ülimalt taunitav on asjaolu, et keskkonnaministeerium pole tahtnud avalikkust sellisest võimalkust ohust teavitada.

Tegemist on tiblaaegse või lihstalt autoritaarse ühiskonna kombega ohuteavet varjata. Kangesti meenutab see mulle nii Fukushima ja Tšernobõligi katastroofide varjamise juhtumeid.

Kas tõesti on põlengu asjaolusid ja ulatust nagu ka asjasse puutuvaid terviseriske varjatud soovist muude poliiliste skandaalide taustal säilitada ilusaks maalitud nägu?

On põhjust nõuda keskkonnaminsitrilt vastuseid nii teavitamise vältimise kui nüüd ka selle kohta, kui ulatuslikud on põlemiskolded ning temperatuuritõusud neis? Kas on võimalik et temperatuurid on tõusnud tasemeni, millel hakkavad lenduma mürgised ühendid?

Parim päev piimkala püügiks

Nauru naistantsijad XX sajandi algupoole (ilmselt 1920). Neil on kaunistusteks nii värvitud merekarbid kui piimkaladki. Kaks inimpõlve sest hetkest, mis jäädvustatud, edasi tantsis kogu rahvas sel saarel vaid üht tantsu. Rahatantsu. Nüüd ollakse taastamas oma piimkalakasvatust sets raha teadupoolest süüa ei kõlba. Foto Thomas McMahon

KAS EESTISTKI VÕIB SAADA NAURU? Naurufitseerumise kurb lugu ehk mõtle ning ära torgi linnusitta ehk lühike edulugu, mis põrmuks laguneb. Jutustan koos Katriniga teile väikesaarest Vaikses ookeanis, mille saatus on justkui tänase lääne ühiskonna minimudel. Nauru. Saar ja saareriik keset Vaikset ookeani. Suurust 21 km². Oli ta nüüd kaupmees, mereröövel või maadeavastaja, aga igatahes sai Nauru olemasolu läänele teatavaks 1798. aastal vaalalaevakapteni John Fearni kaudu. Üks paik, kuhu huviga sisse põigata, oli taas juures. Tõenäoliselt on inimesed sel saarel elanud sadu kui mitte tuhandeid aastaid. Enne seda oli saar aga tuhandete aastate vältel merelindude märklauaks. Õigemini nende sõnniku märklauaks, millest on moodustunud miljoneid tonne fosforirohket guaanot. Just mineraliseerunud linnusitakogusest sai 20. sajandi vältel alguse selle rahva häda, siis lootus ja hiljem ka põhjalik allakäik. Eellugu, mis on õnnelik Teadaolevad ajalooallikad väidavad, et saarel on elanud pikka aega (umbkaudu 3000 aastat) 12 hõimu ja omavahel üsna arukalt läbi saanud. Enamgi: nende nutikus on olnud selles, et oma rahva toitmiseks pole nad harrastanud väsitavat ja õnnemänguna toimivat kalapüüki ümbritsevas süvaookeanis, vaid kodustasid ja õpetasid magevees elama ühe muidu soolases ookeanivees elava kala. Piimkala (chanos chanos). Saare keskel olev mageveelaguun sai neile elukaile koduks ja ühtlasi oli ka seetõttu tagatud saarerahvale vajalik valguallikas. Mõistagi on peetud ka sigu, kuid paraku ei anna nende elukate söömine vajalikku fosfori ega ka kaltsiumi kogust, mis on paratamatu vajadus. 12 hõimu ja 1,5 tuhande elaniku jaoks oli kodustet kala piisavalt ning asjaolu, et keegi ei olnud saarele toonud rahasüsteemi ega vahetusväärtustega kauplemise kirge, võimaldas neil rahvastel sajakonnakesi üksteisega ja omavahel rahumeelselt läbi saada. Võib ju isegi öelda, et oldi teatud mõttes kõrgtehnoloogilised. Asjad hakkavad muutuma 19. sajandi tööstuse areng tõi naftaeelsel ajastul Vaiksele ookeanile ka hulgaliselt vaalapüüdjaid. Vaalapüügi põhipõhjuseks oli vaalarasvast saadav õli, mis oli peamine valgustuseks kasutatav vedel põlevmaterjal, enne kui gaas (ja ammu enne kui elekter) selleks puhuks kasutusse võeti. Linna kolinud inimesed pidid teadupoolest tööd tegema nii suviti kui ka talviti ja vaalarasvast lambiõli aitas selle koormusega toime tulla. Pikendas omal moel valget aega. Vee- ja sööginäljast, aga arvatavalt ka lihtsalt inimlikust huvist, hakkasid saart väisama vaalakütid. Nõnda leidsid vahetuskaubana naurulaste kultuuri tee – piimkala vastu – nii viin kui tulirelvad ja hiljem ka raha ning sellega kaasaskäivad tavad ja probleemid. Kultuurimuutusele lisaks tulid, nagu selliste eraldatud rahvaste puhul ikka, ka tõved, millega immuunsüsteem harjunud ei olnud. Sama kehtib ka kultuurilise tervise kohta. Fosfor ja hõrenenud kultuur Mõnes mõttes on tähelepanuväärne, et esimese sõjalise konfliktini – pärast läänelise rahamängu ja poliitika pahupoole sissevalgumise algust – jõuti Naurul alles 1878. aastal. Siis leidis aset kodusõda, kus saare 1400 toonasest elanikust leidis otsa 500, see on kolmandik. Sakslased okupeerisid saare kümmekond aastat hiljem 1888 ning 1900. aasta paiku avastati üüratud guaanolademed. Saksa põhjalikkusega valmistati ette fosfaatide kaevandamine ja väljavedu. Sakslased saare sonkimiseni ei jõudnud. 1914 aga võttis Briti kroon saare Saksa keisrilt. Alanud oli I maailmasõda ja Austraalia väed okupeerisid saare. Tehisväetistel põhinevast põllupidamisest oli selleks ajaks saanud lääne põllupidamise aina laienev standard ja ainus tee suuremate saakide poole. Norman Borlaugi mutanttaimedel põhineva sordiaretuseni oli siis jäänud veel õige mitu aastakümmet. Nii oligi Austraalia väetisetööstus saanud endale uue toormeallika. Saare peremeestest said koloonia fosforiidimasina töölised ja ilmselt ammuilma oli unustatud ka piimkala, kelle väljasuremist – ikka selle magevee-elukaks koolitatud sordi väljasuremist – ei pannud keegi tähele. Kus on, sealt võetakse ja seda tegid ka jaapanlased teise ilmasõja aegu, vedades tuhatkond saarlast sunnitöölisteks. Osa naasis. Ent rahvas, nagu nende mälu ja kultuurgi, oli taas hõredamaks jäänud. Lisaks relvadele jõhker poliitika Nauru on üpris huvitav kultuurimõjude uurimisobjekt. Kas või näiteks sellest aspektist, kuidas 19. sajandi algupoole saarele juhtunud ja võimu võtnud pätid on mõjutanud seda kultuuri hilisemalt. 1830 sattusid Naurule kaks Norfolki saare vanglast põgenenud meest, Patrick Burke ja John Jones. Juba Naurule jõudmiseks sõid põgenikud näljapeletuseks ära oma kaaslased, kellega koos oli just üht laeva röövitud. Seitse aastat hiljem oli Jonesist saanud saare diktaator, kes oma valge mehe ainuvõimu ei peljanud kaitsta ka teiste saarele sattunud eurooplaste tapmisega. Tõsi, naurulaste süüdistamisega omaenese tapategudes tõmbas ta enda peale saarerahva viha ning ta aeti sealt minema ega lastudki enam maale. Samas olid aga naurulased seepeale, lisaks tulirelvadele ja viinale, küllastatud ka jõhkrate intriigiderohkete poliitikavõtetega. Kord kultuuri imbunud veidrad tavad on sealt visad kaduma. Vaatame või Venemaagi näidet, kus Ivan Julma ja Peeter Esimese aegsed harjumused on oma üldilmetes juurdunud ju tänaseni. Neid kutsutakse viisakalt nüüdisaegsetes oludes Vene juhtimist vajava demokraatia omapäradeks. Jätkusuutlikkuse asemel korruptsioon ja pudenemine Saja aasta jooksul on Naurult fosfaate välja veetud 100 miljoni tonni jagu. Ahvatlevaks teeb mineraliseerunud linnusõnniku selle ülikõrge fosforisisaldus, sest tegu on praktiliselt puhta kaltsiumfosfaadiga. Ühtpidi on selle tulemusena tekkinud märkimisväärne rahajälg pangakontodel (kahjuks küll erinevatel põhjustel tänaseks tuhmunud jälg), kuid teistpidi pöördumatu ökoloogiline vaesumine, muldade erosioon ning paraku ja kõige kurbloolisemalt ka inimeste tervise ja identiteedi erosioon. Kui esimene ja teine ilmasõda välja jätta, tassiti sakslaste nina alt ära napsatud fosfaate lääne põllumajanduse hüvanguks. 1968. aastal Nauru iseseisvus. See jääb enam-vähem samasse ajastusse Araabia riikide naftabuumiga, kus musta kulla väljamüük tegi kaameleil ja tõuhobustel kõrbes pistrikega saaki küttivatest kuningatest need, keda me täna näeme kilomeetrikõrguste majade taustal tulevikumaailmast rääkimas. Nauru lootus oli samalaadne. Fosfaadimüügi tulu kosutas riigi rahakotti sedavõrd, et oli periood, kus naurulased olid oma sissetulekuis rikkuselt teisel kohal maailmas. Tekkiva rahavoo korraldamiseks kutsus iseseisva Nauru valitsus ellu koguni Nauru Fosfaaditulude Trusti, mis pidi vähemalt sõnades tagama ka riigi jätkusuutlikkuse fosfaadivarude lõppemisel. Võimalik, et 19. sajandist pärit kultuurikotermann, seesama veider meeminakkus, mängis ka siinkohal vingerpussi. Jätkusuutlikkuse asemel oli tulemuseks korruptsioonipesa ning elanikukohaselt rikkuselt teine riik pudenes maailma vaeseimate hulka. Siit ka ehk laiem kogemus: rikkaks pürgimine või sellena püsimine ei saa olla ühe rahva peamine ülesanne. See võib ehk ajutiselt õnnestudagi, kuid mitte püsivalt. Kui kõik otsa saab Kui 2011. aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid Thomas Sargent ja Christopher Sims kolm-neli aastakümmet varem rahvarikkuse (GDP) mõõtmise just majanduse diagnoosimiseks ja mõõtmiseks kasutusse võtsid, ei osanud nad ilmselt arvata, et GDP väärtuse tagaajamine võib nii mõnegi poliitilise süsteemi eesmärgiks muutuda. Nagu see näiteks Eestis on juhtunud. Me ju ometi ei arva, et näiteks kaugushüppe tulemuse iga millimeeter või heidetud kuuli kilogrammsentimeeter konkreetse sportlase tervist mõõdaks? Investeeringud fosfaaditulude fondi Naurul paraku haihtusid, olid need ju valdavalt tehtud hotellidesse ja kontorihoonetesse. Kinnisvara pole paraku sama hea kui piimkala, kellest fosfori- ja kaltsiumirikast sööki saab. Araabia Kuveit läks oma teed ja Vaikse Ookeani Kuveidiks kutsutud Nauru oma teed. Ajutine elaniku kohta tekitatud rahahulga järgi liidriks olek ei parandanud aga saarerahva elu-tervist karvavõrdki: ülekaalulisus ja suhkurtõbi on tänaseks keskmise eluea üsna alla toonud. Nii alla, et raske on leida kolme kooselava põlvega peresid. Finantsilisest hiilgusest on järel riismed ning saare raamatukogus olevat „tervelt“ tuhat teost. Naftarikkaks saanud araablaste ja ka norrakate kiituseks tuleb öelda, et peale mõnu on nad investeerinud ka haridusse, uutesse tehnoloogiatesse ja muusse sellisesse. Võimalik, et rahval, kes elab mõnesaja meetri laiusel rannaribal, kus sisemaa on kaevandamisest üsna laastatud ja elamiseks on kokku üldse vaid 21 km², polegi võimalik samalaadne muutus nagu näiteks Araabia Ühendemiraatides, kus Abu Dhabi lähedale päikeseenergiast toituvat Masdari linna luuakse. Selle keskmeks on ülikool, mis on mõeldud just uute tehnoloogiate loomiseks. Võimalik, et naurulastel saigi raha just majade ehitamisel otsa ja tehnoloogia jaoks seda ei jätkunudki. Nauru saare lugu kui tänane lääs Tänane seis Naurul on enam kui nukker. Viidatakse, et Vene maffia on kasutanud sealset pangasüsteemi rahapesuks. Ligi 10 000 elaniku eluga toimetulekuks maksab Austraalia maksumaksja igal aastal u 20 miljonit dollarit naurulaste toetusteks. Tuhandete kilomeetrite kauguselt saabub saarele nii joogivesi, kütus kui ka toit. Oma vee magestamise süsteemid on otsakorral. Selles lootusetus olukorras on entusiastlikumad naurulased nõuks võtnud taastada piimkala populatsiooni saare keskel olevates mageveelistes järvedes. Ring hakkab täis saama. Või juba on. Nauru saare ja elanike lugu on loomult vägagi õpetlik. Miks? Aga seetõttu, et tegemist on nagu meie enda – lääne – tsivilisatsiooni vähendatud ja kiirendatud mudeliga. Selle erisusega, et meie kultuurilised mõjud on moel-teisel alguse ja kiirenduse saanud me endi välja mõeldud lugudest. Neid pole meie sekka keegi tulnukana toonud. Lihtsalt need lood on olnud mõnevõrra kipakad ja kiivas. Nauru puhul on kipakate ideede päritoluks Vaiksel ookeanil hulpivad mereröövlid, vaalapüüdjad või lihtsalt ärakaranud vangid, kes oma ühtpidi revolutsioonilise, aga teisalt nihestunud ilmapildiga on loonud üsna pöördumatu meeminakkuse. Võib isegi arvata, et see rahamänguline paradigma pole isegi mitte niivõrd tugev uus meem kuivõrd hoopistükkis inimese mängukire kontrollimatu vallandumine suunas ja ulatuses, mis panebki inimesi piire tunnetamata raiskama ja laristama ning tegema teadmistest kaugel olevaid otsuseid. Parim hetk piimkala püügiks Möödunud kuul sõlmis Eesti suursaadik ÜRO juures, Margus Kolga, diplomaatilised suhted Nauruga. Mõnes mõttes oleme jah ju täiesti sarnased riigid. Eestis usutakse jätkuvalt, et põlevkivist on võimalik ehitada tee õnneni. Nii nagu usuti Naurul, et linnusitt tagab igavese õndsuse. Meie eelis on ehk olnud see, et siin on ka peale põlevkivi üht-teist leidunud. Lõppkokkuvõttes aga vajavad oma piimkala nii Nauru, Eesti kui tegelikult kogu lääs, kus rahamänge mängides liiale on mindud. Või on põhjus hoopis muus märgilises asjaolus… Eesti iseseisvus sovettide impeeriumist sai XX sajandi lõpul alguse just sõjast fosforiidi vastu ning sama valik on ka Nauru teha – saada vabaks fosfaadisõltuvusest. Parimat päeva isikliku piimkala püügiks on aga linnusita asemel vaja kõigil. Katrin Idla Marek Strandberg

Unustage pinss ja hakake elama!

VANAINIMESI TÄIS MAAILM: Rahvastiku- ja majandusprotsessid viivad paratamatu järjekindlusega ühiskonna pensionisüsteemide lagunemise suunas. Milline on lahendus? Mööngem, et taastuvenergia ühistud võiks olla üks väljapääsudest.
Hiinas on see juba käes. Lastel pole õdesid-vendi, ja enamgi: pole ka onusid-tädisid. Ühelapsepoliitika praktiline pool on liikumas ka läände. Ka meile siis. Biomeditsiin, teisalt vaadatuna, areneb aga üsna jõudsalt. Dialüüsiaparaadi-laadsete masinatega saab vereringest välja sõeluda tüvirakke ning oskused, et neist sobilik kude või varsti ka terve organ kasvatada, arenevad kiirelt.

Teatavad surematuse tundemärgid?

Teatavad surematuse tundemärgid (võime asendada katkiläinud kehaosi) lisanduvad meie igapäevaellu. Aastaks 2050, võib oletada, on organikasvatus-asendus ehk sama loomulik kui tänane hambaravi.
Samalaadse töökorralduse (tööelu ja sellele järgnev pensionipõlv) säilimisel tähendab see aga seda, et hästikoolitet ja hoitud üksiklapse ülalpidamisel on kaks vanemat ja neli korralikult remonditud vanavanemat. Sellega ühiskond (õigemini need hästi hoitud ja koolitet üksiklapsed) toime ei tule. Paraku on see kujunev tulevik.
Õnneks veel vääratav tulevik. Kuigi jah, selle tuleviku vääramine on üsna plahvatusohtlik ettevõtmine, sest iga päevaga, iga järgmise valimiskampaania toimumise ajaks, on aina rohkem neid inimesi, kes pigem ootavad pensioni kui mõtlevad millestki muust. Seda muutust on valutum korraldama hakata täna, kui pensionisüsteemid tolmustuvad justkui paratamatusena. Ligikaudu samal moel, nagu paistavad täna protsessid Kreekaski justkui üleöö juhtunutena. Üleöö pole seal aga juhtunud midagi ja täpsema silma ning parema arvepidamisega oli asja võimalik ammu enne hapuksminekut ette aimata.

Majapidamist tuleb muuta

Pensionifondide kaubaks, mida müüakse, on lootus ja usk, et äriettevõtete väärtus aina kasvab ja jääbki kasvama ning vajalikul hetkel on ettevõtte omandit kinnitavad paberid vahetatavad puhta toidu ja elukeskkonna vastu.
Viimase 40 või isegi 20 aasta kogemus kinnitavad aga tõsiasja, et enamik loodud ettevõtetest on siiski maailmas olemast lakanud, nagu ka enamik hindade osas tehtud ootusi on osutunud enesepettuseks. Pikas perspektiivis börsilt suppi ei saa ning seda vähem on põhjust sellele loota – arvestades eelkirjeldatud demograafilist protsessi.
Aeg on muuta inimeste majapidamise ülesehitust. Pean silmas majandust. Ja loomulikult ka töökorraldust selle osana. Järeldus on üsna lihtne: inimesed peavad hakkama taas tegema jõukohast tööd terve elu vältel. Arusaadavalt mitte nii intensiivselt – ja „sportlikule“ tulemusele orienteeritult – ei saa see toimuda nagu täna.
Samas, vananeval ühiskonnal on siiski ka positiivset: kui inimesed end rihmaks ei tööta ja põhja ei joo, on vanema inimese ajus piisavalt rakendatavat ning kasulikku elutarkust. See on meie tulevik 50–100 aasta pärast.

Lollikindel elekter

Kiirem lahendus neile muutustele ja riskile pinsist ilma jääda on aga hoopis muus. Nimelt ühistulises ettevõtluses. Asjatu oleks vist loota, et esialgu pirukate ja saabaste valmistamisega peale hakkavad ühistud pensionipõlveks sobilikku tulu tekitaksid. Nende puhul tuleb vaeva näha nii tooraine, turu kui ka müügiga.
Aga on üks valdkond, kus ühistuline tootmine on peaagu et lollikindel – see on energia tootmine. Täpsemalt elektri tootmine. Kui väärtpaberiturule ja kaardimängulise majanduse alustele ei oska ma ei 20–30, ammugi 50 aasta perspektiivis püsivust ja edukust ennustada, siis ilmselt ka saja ja enamagi aasta pärast on elekter ikka veel nõutud ja kasutatud kaup.
Ühistuline ettevõtlusvorm on paeluv selle tõttu, et osanikel on maandatud üks kihu: nimelt ettevõtte ülevõtmiskihu. Igal on üks hääl asjade üle otsustamisel, kõik on maksnud sama osamaksu ja need, kel on soov näiteks ühistule laenu anda ja selle pealt teenida, saavad seda teha seda võlaõiguslikul alusel. See tähendab, et ühistu asjade üle otsustamisel ei määra sellesse paigutatud raha hulk (suuremat hulka raha saab kasvikut kandma pannagi ühistuga kokkuleppel).
Taastuvenergiaühistud, mis päikesest ja tuulest elektrit toodavad, on levinud nii Skandinaavias kui ka Saksamaal, Austrias ja Šveitsiski. Enamik taastuvenergiatootmisest on nii mõneski riigis just kodanike kokkupandud ühistute toodetud. Rootsis-Taanis on rahapaigutus energiaühistusse teadlik valik, et oma pensionikassat kosutada. Meil on see täna tegelikult ainus võimalus see pensionikassa tekitada.

Riigi asi on lisada oma tugi

2009. aasta Nobeli majanduspreemia saaja Elinor Ostrom on ühistulise majanduse loomust uurinud ja leiab, et tegu on tavatult jätkusuutliku ettevõtlusvormiga, mis toimib ühishuvis oluliselt edukamalt kui näiteks aktsiaseltsid või osaühingud.
Täna on energiatootmine pensionikassa sissetulekuna huvipakkuv vaid energiaettevõtete töötajatele. Paraku läheb nendegi raha muutuvas majanduses, kurb küll, vett vedama.
Kui aga enamik Eestis vajaminevast ja siit välja viidavast voolust sünniks ühistutes, oleks tegu üsna jätkusuutliku pensionikassaga. Kassaga, millest oleks igal hetkel võtta elektrit ja seda siis kas ise kasutada või maha müüa. Kindlam kaup kui tänane pensionilootus, kas pole?
Riigi asi on aga sellisel puhul, kui inimesed oma sääste energiatootmisse panustama asuvad, lisada sellele oma tugi. Nii nagu tehakse pensionifondide puhul.
Nii saab tappa mitu kärbest korraga: vabaneda murest nii savijalgse pensionisüsteemi pärast kui ka õgvendada tänase energiajulgeoleku kipakas loomus.

Veispukk läind..toetavad vist õpetajate streiki Eestis

Juba veidi üle tunni tagasi kadus facebook lihtsalt ära.
Nii kolisin blogisse tagasi.
Ilmselt toetab ka veispukk Eesti õpetajate streiki.
Mahamineku ajalugu on hetkel vaadeldav siit.

Kuidas rahva varast saab entroopia...

...ehk lugu sellest kuidas kasvuhoonegaaside kvootidele kosilasi otsiti

Täna askeldavad kliimamajanduslike programmide kallal inimesed, kelle jaoks kliimaprobleemid ja keskkonna- ning kliimajulgeolek on varasemalt olnud vaid roheline udu ja sõnakõlks. Kuna ühtäkki on kliimajulgeoleku sõna suhuvõtjatele terendama hakanud ka rahanumbrid, siis püütakse kliimaküsimustega tegeleda nagu rahaga ikka. Paraku on siin möödapääsmatu sisukam ja süvenenum arusaam. Rohemajandus pole vaid törts elektrit istumise all.


Porsche ehitas esimese toimiva elektrisõiduki juba 111 aastat tagasi.
Elektrisõidukid söödi arenguteelt juba üle 100 aasta tagasi. Nafta oli ahvatlev kaup ja sellest on aru saadud kogu aeg. Naftamajandus suudab nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt teha kompetentsest koostööd ja seetõttu see äri püsibki.
Elektromobiilsus nõuaks juurutamiseks samuti koostöövõimet ning tehnoloogilist asjatundlikkust. Selle puudusel kuluvad miljardid vaid mittetoimivate lahenduste loomiseks ning naeruvääristatult võib hääbuda nüüdnegi katse sisepõlemismootor unustusse jätta. Istuvale võimule see isegi ju et meeldiks...näete, ei tule välja sest rohelisest majandamisest tuhkagi. Põlevkvist on vaja ju bensiini tootma hakata!

Kõik kellele jääb mulje, et porisen selle va elektriautode programmi pärast seetõttu, et tunnen end põlatud geeniusena, kelle plaanidest ei räägita, on selgel eksiteel.

Probleem on paraku kogu kasvuhoonegaasi kvoodimajandusega (AAUde müük) palju sügavam. Nimetaksin seda juhmuse poolt mahamagatud võimaluseks, mida täna eksponeeritakse suure saavutusena.

Mis siis maha magati?
AAUd kui saastemajanduse ühik oli kaubeldav aegu enne kui Eestis sellega valituse tasemel tegelema hakati. Võin kinnitada, et nii mina ise kui paljud mu mõttekaaslasedki püüdsid valtsust veenda 2007 aastast saati, et tegu oleks hea plaaniga, millega meie majandusse uusi võimalusi tuua.
Toona olid summad suuremad kuna kvoote hinnati kõrgemalt.
10-13 miljardit krooni võis olla selle kauba väärtus, mille hind 2010 aasta lõpuks oli kõdunud mõne miljardi peale.

Mulle on see otsustamatus varasemast tuttav - juba rublade müügi ajast. Oleks tegutsetud rahareformi järgselt otsustavamalt ja kiiremini oleks ka eesti riigi positsioon olnud parem. Müüdud rublamassist saadust oleks jätkunud rohkemaks kui kuu pooleteise pensioniteks… Aga noh, hea et niigi läks ja rublad Eesti Panga keldris lihtsalt ära ei mädanenud…. Olgu siinkohal ka öeldud, et erinevalt paljudest spekulatsioonidest ei saanud ega tahtnudki ma tollal selle tehingu pealt midagi teenida ja ei teeninudki… Olime noored, aatelised mehed ja enda äri läks piisavalt hästi selleks, et hädas olevat riiki lihtsalt niisama aidata…. "Teenistus" tuli pärast … tolleaegse oma meelest igati aatelise teo eest olen läbinud kõik kohtuinstantsid, õigeks mõistetud, kandnud ise kõik kohtukulud pluss kuulanud aastakümneid avalikke ilkumisi ja kahtlusi .. ka nendesamade pensionäride poolt, kes tänu sellele teole pensioni said … ja õigeksmõistvale otsusele vaatamata….

Samasugune kana takus mökutamine oli omane toona (2007) nii sotside rahandusministrile kui valituselegi. Ilmselt loodeti mingit pöörast majanduskasvu, mille kõrval kümmekond miljardit vana krooni paistnuks tolmuna.
Olud läksid aga teistmoodi kuid usku sellesse, et energiasääst ja tehnoloogiauuendused saavad olla majanduse mootoriks ja seda saab turgutada rahvusvahelise kvoodiäriga ei tulnud ei 2008 aastal ega 2009 aasta algupoolelgi.

2009 aasta kevadel toimusid muutused valitsuses ja roheliste ühe tingimusena tuli letile ka energiasäästuprogramm millest kasvas välja kliima- ja energiaagentuur.
Kust selleks saada raha?
Selgitasime: andke võimalus müüa kvoote ja selle pealt on võimalik käivitada säästumajanduse alused. Muuta hoonete energiatõhususe toetamine "Potjomkini külast" (mida harrastas Kredex, pakkudes toetusi umbsete hoonete loomiseks) tehnoloogiliselt ja tervise mõttes arukaks tegevuseks jne jne.
Et kas see väide, et tegemist oli asjatundmatu tegevusega, tõele vastab? Eks küsige neilt kes elavad umbsetes ja väidetavalt energiasäästlikes majades. Koos hallitusseentega.

Kvoodiäri hakati ette valmistama ja selle haaras endale riigikantselei ja KIK (keskkonnainvesteeringute keskus).
Sellest sai tabuteema (sisulist juttu riigikogus ja riigiametnikega lihtsalt ei
õnnetsunud sel teemal pidada) ja üllatuslikult samaaegselt hakkas nii Kredex, mille alluvuses toimis KENA kui kahjuks ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnike sõpruskond nagu ka formaalsed poliitilised poolehoidjad ja vastased tampima kogu KENA tegevust maa sisse.
Tegevust, mis tõi poliitmaastikule ja praktiliste toetusmehanismide hulka sisulise innovatsiooni energiasäästu vallas, mida Kredex õnneks on lõpuks ka kasutama hakanud.

Ma julgen arvata, et kvoodiäri miljardite taga tajuti nii poliitilist kui võimalik, et mingit isiklikkugi kasu. Kvootide, see ju rahva ühisvara, nende kauplemisel ja toimetamisel on läbipaistmatust rohkem kui kohane. Tavapärast küsimust: kui palju siis kauplejad selle pealt ametnikena teenisid, pole siiani esitatud. Seda ei teinud ka Pealtnägija uuriv saade.

Ettevalmistamata energiasäästuprogrammi tõttu tormati kvoodiärisse ülejala ja projektid olid pinnapealsed ning müüjad soovisid kiiret müüki. Arvan, et kohaliku omavalitsuse ja vist muudegi avalike hoonete renoveerimisprogramm tegelikku ja oodatud CO2 vähenemist ei anna. Sellesse aspekti suhtuti ka küllal pinnanpealselt kuid see aspekt- kuivõrd suur saab olema CO2 heitmete vähenemine-on just see, millele tuleb panustada. See asjaolu määrab kvoodiäri jätkumise või ajaloo prügikasti mineku. Kui kõigis kvoodimüügiriikides suhtutakse teemasse pinnapealselt ja emissiooni vähenemise tõestust ei teki pole ju ka alust, et see sama tegevus saaks jätkuda. Või selle jätkumist ei tahetagi?

2010 aasta septembris paluti MKMi poolt, ilmselt viimases hädas, et KENA osaleks projektide loomisel, mis on möödapääsmatuks eelduseks, et AAU-sid saaks müüa. Senised läbirääkimised olid ummikus ning mingeid projekte rohkem müüa polnud. Kutsuti ilmselt seetõttu, et KENA oli suvel tutvustanud MKM-le käivitatud teadus-arendustegevusprogramme ning esitanud visiooni elektromobiilsuse teemalise arendustegevuse jõuliseks käivitamiseks läbi KENA. Olime selleks ajaks korraldanud juba avaliku konkursi elektromobiilsuse teemal (http://www.kena.ee/?page_id=612) ning käivitatud oli teinegi avalik konkurss LED valgustite arenduse toetuseks (http://www.kena.ee/?page_id=961). Kõikide tegevuste eesmärgiks oli üks - leida koostööpartnereid ülikoolidest ja ettevõtetest ja käivitada nimetatud suundadel kiire arendustegevus. Anda eesti ettevõtetele toetust ja tellimust, muuta tegelikult ka "meie tänast tänavapilti". Meie ei tahtnud, et talendid läheks koju… me tahtsime et nad tuleks KENA-sse ja leiaksid rakendust. Nii ka KENA tegi. Koondas energiasäästu, mikroenergeetika ja elektritranspordi asjatundjad ja asus tegutsema. Tegutseda sai aeglaselt, sest Kredxi poolt veeretati teele pidevalt uusi administratiivseid takistusi puuduvate vormide, eeskirjade vms, mõnikord arusaadavate kuid vahel ka puhtformaalsete nõudmiste näol… No tegime neidki ja liikusime … aeglasemalt kui oleks tahtnud… aga siiski….

Enne "meie mänguastumist" või "mängu kutsumist" oli AAU-de müügimeeskonna ja MKM-i ametnike Jaapaniga peetavate AAU-de läbirääkimiste peamiseks sisuks olnud idee, et Jaapanist saab suure hulga päikesepaneele kvoodi vastu ja sellest ehitab Eesti Energia endale päikeseelektrijaama. Vägevaima Euroopas vist. Oli see nüüd 10 MW või sinna kanti…. võin numbris eksida.
Seda soovis MKM ikka väga ja ju vist ka Eesti Energiagi … Meid kaasati nii-öelda varuplaanina kuna olime nimetatud plaani (Eesti Energia päikesejaam) suhtes andnud hinnangu, et sellist abi AAU-de skeemiga anda ei saa….
Meie olime selle plaani vastu mitmel põhjusel. See oleks jätnud pika ninaga kõik need eraettevõtjatest arendajad, kes sama valdkonnaga tegelevad ja Eesti Energia oleks trooninud koos oma räpase energia tootmisega ka kui taastuvenergia suurtootja.
Teiseks, oleks vilistatud Euroopa Liidu riigiabi reeglitele ja tegeletud eheda rehepaplusega. Mind hämmastas toona, millise järjekindlusega on valmis kõrged riigiametnikud avalikkuse eest varjus olles, võitlema ühe ettevõtte (Eesti Energia) huvide eest ja kulutama aega ja raha selleks, et leida teid kuidas rikkuda seadust.
Kui arvate, et need vastuseisud lollustele põhjustasid ametnike ja selle taga olevate poliitiliste kolleegide erilist armastust, siis loomulikult te eksite. Ma arvan, et just nendes toimingutes, seista nõmeduse vastu, tuleb otsida ka KENA ja kogu energiasäästuteema lõpetamise põhjus Eestis. See millise kergusega meediatöölised võtsid järada neile ette topitud mudeli: rohelised toetasid valitsust ja said 86 milli näitab veelkord meedia pinnapealsust.

Millise programmi me KENA all kvoodikauplejate jaoks lõime ja läbi rääkisime:
- Kodumaja päikeseelektrijaam koos akusalvestiga, kuni 90% toetust maksumusest
- Väiketuulik kodumaja kütteks (vee soojendamiseks) kuni 90% toetust
- päikesekollektorid sooja vee ja osalt kütte saamiseks kuni 75% toetust
- elektriautod kuni 50% toetust + laadimisvõrgustik.
- elektrijalgarataste toetus 600-800 eur ratta kohta
- elektrirollerite toetus 1300 Eur rolleri kohta.
Viimased, ehk siis kergliikluse arendamine ... olid meie hinnangul meie linnade oludes arusaadavalt kõige suuremad kasvuhoonegaaside vähendajad transpordis … tee, mida mööda on liikunud enamus põhjamaid...

Jaapanlastele meeldis see autode värk aga nad ei uskunud, et neid nii palju müüa saab. Meie vastus oli, et seetõttu tulebki programm teha mitmekesine, et saaks müüa kõike, mis CO2 emissioone vähendaks.
Kuna senised autode jagamise ja huviliste skeemid (autod saab Eesti Energia või Eesti Post) ei osutunud veenvaks siis pakkusime omalt poolt välja järgmise lahenduse: need nn "swap tehingu" autod võiks jagada loodavate autode kasutusühistute vahel, millega siis saab lapsi huviringidesse viia või sealt tuua (linnade, kus huviringid ja kus elatakse, vahel reeglina sobilikku bussiühendust pole) või siis huvilisi busside rongide peale, kuna nendegi peatused paljudest kaugel. See võimaldaks luua ka üle-riigilise elektriautode laadimisjaamade võrgustiku, mis oleks tähelepanuväärne ka kogu Euroopa kontekstis... Sellest plaanist püüti kinni sõna "sotsiaal" ja ilma ühegi sisulise aruteluta oli Hanno Pevkuri hommikuse visiidi tulemusena Stenbocki majja saanud sellest plaan jagada sotsiaaltöötajatele elektriautod ja teha sotsiaalministeeriumist 500 autoga autobaas. See otsus sündis üleöö. Ilma igasuguse aruteluta projekti tegijatega. Poliittahe… No arusaadav, kah, valimised olid tulemas ….
Täna on siis selge, et ametnikud saavad autod ja vaid nende jaoks mõeldud laadimispunktid. Rahva asi oleks küsida kui palju selle toimingu tulemusena siis maksukoormust on vähendada kavas kui kvoodist, kui ühisvarast, selline taristu paika pannakse?

Kuna autovaimustus võttis maad ja uued valimised olid kohe ukse ees, ei kaasatud programmi autoreid ühtäkki enam läbirääkimistele. Samuti anti teada, et tuleb osta arutult suur hulk kiirlaadijaid, sest see olevat jaapanlaste soov ning et lisaks tuleb jaapanlastelt osta suures summas konsultatsioone … ka selliseid siis, milline kompetents meil endilgi olemas on …. või õigemini, KENA-s olemas oli … Pärast seda kui programm valmis oli kuulsime ühtäkki, et me ei ole mingitele küsimustele õigeaegselt vastanud ja et seetõttu jätkatakse nüüd läbirääkimisi ilma meieta…
Ma arvan et siin tehti poliitilistes huvides (tulemas olid valimised ja mis on veel parem kui edvistada valijate ees autodega ja suurima müügitehinguga) nõme ja tegelikult võimalusi hülgav otsus, mis rahvale lõppkokkuvõttes ka korda ei lähe. Oli ka selge, et rohelisi selle tehinguga seoses enne valimisi kuidagi mainida ei tohtinud….

Selle programmi raames ei saa me elektriautodele konkurentsivõimelist hinda sest arutu oli välja avalikult öelda, et toetatakse 50% ja kuni 18000 eurot. Nüüd on paigas ka mistahes elektriauto hind Eestis…see on ca 32 000 eurot. Ja loomulikult müüakse selle eest nii vähe autot kui võimalik.

Tänaseks on elektromobiilsuskava riiklikult välja hõigatud ja kiidetud kuid juhitud ning detailides kavandatud moel kus huvi selle vastu on visa ja vaevaline tekkima ning ei täida see ka lõppkokkuvõttes eesmärki: kasvuhoonegaaside vähenemist. Poliitiline ahnus ja edevus on võitu saanud tehnoloogilisest asjatundlikkusest, ehitatakse tüüpilist Potjomkini küla ja tegeletakse mainekujundusega. Seda kõike muidugi maksumaksja rahaga, isegi kui selleks rahaks on CO2 kvoot. Kahjuks jäävad (ja ma olen seda meelt, et poliitilistel põhjustel) realiseerimata kõik need suurepärased ideed ja lahendused, mis oleks kasulikud olnud elanikele ja andud pikaajalist kasvuhoonegaaside vähendamist.

Probleemid millele meie koostet programm üritas lahendusi leida olid järgmised:
- kuidas asendada taastumatutel kütustel (bensiin, diisel) toimivat, müra ja kahjulikke heitgaase tekitavat autotransporti taastuvatel kütustel toimivate, müra ja heitgaaside vabade sõidukitega. Just seetõttu kirjutasime tingimustesse, et koos elektriauto ostuga peab ostja omandama ka rohelise energia sertifkaadi aastase läbisõidu peale kuluva elektri hulga ulatuses.
- kuidas asendada autosid kergemate sõidukitega, mis on samas mugavad ning liikumisel higiseks ei aja (elektrirattad, elektrirollerid)
- kuidas toime tulla autonoomsete energiatootmislahendustega (elekter ja soojus) ja kuivõrd on need abiks energiahinna tõusu vastu
- kuidas edendada ühistulist ettevõtlust energia tootmisel ja tarnspordi korraldamisel.

Tänaseks tundub nii, et elektriautode programmist on saanud valitseva edevuse ja ebakompetentsuse lipulaev.
Kahjuks puuduvad selle programmi realiseerijatel olulised edueeldused nagu teadmised ja kompetents sarnaste arenduste elluviimisel ja sarnase koostöö käivitamisel ja ma ei imesta kui oma ülesannetega ummikusse jõudnult üritatakse näiteks asutada riiklikku või siis "mittetulunduslikku" takso- ja transpordifirmat, kuhu kõik need, oskamatu projektijuhtimise ja puuduliku tehnilise kompetentsi tulemusena müümata jäänud autod või nende toetusraha kanditakse.
Kui aga kasvuhoonegaaside eraldumise vähenemist tõestada ei õnnestu, on see programm ka sisuliselt läbi kukkunud. Ja enamgi veel: on üks argument juures, miks kliimamajandust kritiseerida.
Ja neid läbikukkumisi ootavad needsamad naftatootjad mõnuga. Meile siin tähendab see aga seda, et jääme ilma võimalusest investeerida tervesse tulevikku.
Loomulikult on kombeks sedalaadi tööõnnetuste puhul öelda, et hea, et niigi läks. Küsimus ongi selles, kas maha magatud edu on ikka edu või näitab see teatavat unisust ja visoonipuudust?
Pagan võtaks, tõsiasi, et kliimakaubandus täna nähtaval kujul luuakse on selge olnud 1997 aastast saati. Siis allkirjastati Kyoto lepe.