Hiidlased koguvad allkirju tuuleparkide vastu? Kas tõesti võiks see võimalik olla kandis, kus kõige nähtavam ja tuntavam energiaallikas ongi tuul, mida mitte ainult ei võiks vaid suisa tuleks kasutusse võtta - niivõrd laialt, kuid samas arukalt, kui see võimalik on?
Hiidlased ongi ju mere- ja tuulerahvas. Ajaloost on hea teadmine ja näide ühest teisest mere- ja tuulerahvast – hollandlastest. Nemad võitsid merelt maad, sest tuulikud andsid võimaluse pumbata vett tammide tagant avamerre. Lisaks viljajahvatamisele. Merekauplejaiks said nad samuti tänu tuulikutele. Nimelt leiutati saeraam, mis võimaldas massiliselt ja täpselt palkidest laudu saagida ning selle käitamiseks kasutati tuuleveskit. Tuul tegi hollandlastest mererahva... mererahvama kui britid, kus laevaehituses kasutati käsisaage, millega korralikust palgist ühe lõike tegemine võttis pool päeva kui mitte enam. Tuul, kui prii kütus, on olnud edu eelduseks möödanikus ja saaks seda olla ka tänapäeval. Ka Eesti jaoks.
Mistahes räpakalt tehtud ja kavandatud asi tekitab pahameelt. Ei saa teha lihtsalt õigeid asju...neid polegi olemas...õigel asjal peab olema ka õige aeg ning õige koht.
Tuulikute ja taastuvenergeetika aeg on selgelt käes ning laiemas mõttes on ka koht ju õige: Lääne-Eesti tuuline saarestikuala. Kehvad lood on aga konkreetsete vundamendikohtadega, sest jätkuvalt puudub Eestis taastuvenergeetika teemaplaneering ja sellega seotud regulatsioonid. See ei puuduta mitte ainult tuult vaid ka näiteks biomassi kasutust. Kui ühiskonnas pole kokku lepitud, millistelt aladelt korjatakse taastuvenergiat siis on selge, et tüli tuleb majja. Kui pole kokku lepitud, millisel moel neile aladele ehitama saab hakata, on taas võimalusi tüliks kui palju.
Kogukondadel on oma püsiväärtused ja arusaamad ning nendega tuleb paratamatult arvestada. Kogukonna huvisid eirava planeeringu ja majandamise ilmekas näide on Steri radioaktiivse allikaga steriliseerimiskeskuse rajamine Sauele Alliku külla...kohalike huvide arvestamata jätmine päädis ettevõtte pankrotiga.
Suure tõenäosusega on ka Hiiumaal aetud asju täiesti seaduse järgselt. Nii ongi hiidlasi enim hirmutava Raunisaare arendatava tuulepargi keskkonnamõju programmi koostamise koosolek juba järgmisel nädalal. Samas on ettekujutatavad muutused kohalike elanike jaoks sedavõrd märkimisväärsed, et see teema vajab paratamatut laiemat selgitamist.
Ka hiidlastel on täna suurepärane võimalus endilgi investeerida tuulenergiasse. Kas äriettevõttena või näiteks energiaühistuna, mille eesmärk võikski esmalt olla just oma tarbeks kohaliku ja kütusehindadest sõltumatu elektrienergia saamine. Sellised tootmisühistud toimivad meile kõige lähemal Rootsis, kuid selliseid on mujalgi.
Kõige selle puhul on üldiselt arusaadav ja vastuvõetav planeering loomulikult võtmeküsimus. Ei saa õigeks pidada, et suuremahuliste energiaprojektide, ka taastuvenergeetiliste projektide, planeeringuid algatatakse vaid siis, kui mõni ettevõtja selle vastu huvi tunneb. Kui valitsus näitab siinkohal üles leigust, saaksid samalaadse planeeringu ju korraldada omavalitsused ise. Näiteks Saaremaal ja Hiiumaal ühiselt. See oleks selge signaal ka mistahes ettevõtjaile-investeerijaile ning just sellise tervikplaneeringuga oleks loodud eeldused tülivabaks taastuvenergeetikaks Eestis.
Eesti põlevkivienergeetika selgelt mõistetavaks alternatiiviks ongi taastuvenergeetika: oma bioloogilise ja sünteetilise gaasi tootmine ning selle kasutamine koostootmisjaamades, tuulenergia kasutamine koos Eesti ja muude lähiriikide kaabliühendustega saavutatud ekspordi ning stabiliseerimisvõimalustega, vähesel määral ka põlevkivikasutus ja võtmeteemana loomulikult energiakokkuhoid.
Taastuvenergeetika ning energiasäästu vältimine liigutab meid aga paratamatul tuumaenergeetilise Eesti suuna. Eestis suunas, kuhu hakkavad kogunema jäätmed, mille probleemid paneksime järeltulevate põlvede kaela tuhandeteks aastateks. Kui lähema 5-8 aasta jooksul luua olukord, kus taastuvenergeetika oleks valdav ning Eesti energiasüsteem oleks stabiliseeritud ja kauplemisvalmis kaabliühendustega Rootsi ning Soomega, kaoks tegelikult vajadus tuumajõujaama järele. Seda teatakse ning paljusid tegematajätmisi taastuvenergeetika vallas saab aina selgemalt põhjendada just antud motiiviga.
Kuna tänaseks pole koostatud ei avamerealadele tuuleparkide ehitamist reguleerivat seadust (vaatamata majandusministri lubadusele, et see valmib juba eelmise aasta viimases kvartalis) nagu pole koostama asutud ka taastuvenergeetika üle-riigilist teemaplaneeringut, hoitakse sellega Eestist eemal kümnete miljardite kroonide ulatuses energiainvesteeringuid. See on paratamatult poliitiline otsus, mis loob soodustingimusi just tuumaenergeetika jaoks. Viimase aasta jooksul on tuumaenergiat ja tuumajäätmeid puudutavaid regulatsioone võimuliidu poolt vastu võetud rohkem kui taastuvenergeetikat puudutavaid.
Sellises sihipärases arukatele investeeringutele reeglite kehtestamata jätmises ei kaota mitte ainult hiidlased vaid kogu Eesti.
Ah jaa… ja loomulikult head innovatsiooniaastat kõigile... loodetavalt pole innovatsiooniaasta mitte järjekordne innovatsioonist rääkimise aasta vaid tegude aasta. Kasvõi Eesti taastuvenergeetilisemaks muutmise osas.
