Laske pauk lahti ministrid-koalitsionäärid!

Suve harjast on üle saadud. Mulle on see suvi tähendanud ka kümneid esinemisi energiasäästu teemadel. Ja uskuge, mitte väikestele seltskondadele. Palav ilm ja veel väikesed soojaarved pole huvilisi heidutanud. Nad on tulnud kuulama energiasäästu tähendusest. Nii elanikud, ettevõtjad, arhitektid kui inseneridki on jõudnud lõppkokkuvõttes samadele järeldusetele: energiasäästu toetamiseks-käivitamiseks on tõepoolest päramine aeg.

Tegelikult kordan siinkohal juba varemgi väljaöeldut: Eesti jaoks on majanduskasvu taastamise ja energiaalase (ning ka riikliku) julgeoleku suurendamise tähendusega tegevus võimalikult kiire ning sisuline energiasäästuprogramm. Energiakandjate hinnatõus ja meie kehvalt soojustatud ja planeeritud elukeskkond on see, mis paneb meid muude arukate tegevuste asemel end ilma kütma. Ja eeloleval talvel maksab see (eriti vaesematele peredele) topelt ehk enamgi kui mullu.

Siinkohal veelkordselt üks varemgi esitatud arvutus:

25 miljonil ruutmeetril ühistukorterites elab 1,1 miljonit ühistuelanikku.
Nende korterite energiakulutus on suure tõenäosusega (elekter ja soojus kokku) ca 270 kWh/m2 aastas.
Vedelkütuse ekvivalenti viies tähendab see, et iga ruutmeetri kohta ...see teeb pea 30 liitrit vedelkütust iga ruutmeetri kohta aastas. Seda on palju.

Kui teha süstemaatilised investeeringud hoonetesse:
- soojustada hoone välisperimeeter ning välistada külmasillad
- kasutusse võtta soojapidavate raamidega aknad ning liita nad õhulekkekindlalt aknaavadega
- paigaldada korteritesse soojatagastusega ventilatsiooniagregaadid
- paigaldada katustele suvise sooja vee saamiseks päikesekollektorid
- asendada hõõglambid säästulampidega
- kui veel pole siis paigaldada küttesüsteemi soojusvahetid, muuta radiaatorid termostateeritavaiks (juhul kui need on vaja välja vahetada asendada väikesematega) ja paigaldada akumulatsioonipaagid (ka päikesevalgusest saadud soojuse salvestamiseks).

Nii on võimalik hoone energiakulutusi alandada keskmiselt tasemele 30-40 kWh/m2/aastas.
See kõik ei lähe maksma enam kui ca 3000 kr/m2. Seda täna. Mida kallimaks lähevad materjalid seda kulukamaks see muutub, muide.

Eeldadame, et materjalide hinnatõus on ca 6% aastas (nii on see enam-vähem senini olnud)
Eeldadame, et energiakandjate hinnatõus on 11% aastas.

Siis, juhul kui investeeringuid energiasäästuks ei tehta, kulutavad need 1,1 miljonit ühistuelanikku energia eest makseteks 20 aasta jooksul 400 miljardit krooni!
See teeb 16 000 krooni iga hoone ruutmeetri kohta. Ehk pea samapalju kui maksab uue hoone ehitamine!

Selle kulutuse tulemusena ei parane elukeskkond. Pigem halveneb.

Kui säästliku investeerimise programm kestaks ca 10 aastat tuleks sellesse kulutada ca 100 miljardit krooni.
20 aasta jooksul kulutatud energiaraha oleks sel juhul samuti 100 miljardit krooni. Tekkiva vahe 200 miljardit krooni..ehk siis 181 tuhat krooni iga elaniku kohta, võite kulutada aga hoopis arukamale tegevusele kui ilma kütmine.
Mõelge...see on ehe raha, mille te muidu teeniksite!

Energiakandjate hiinatõusust kasvav majandus on kehvemini kasvanud majandus kui mitmekesisest majandustegevusest kasvanud majandus. Energiahindade tõus ei ole energiasektori maksulaekumist viimastel aastatel märkimisväärselt suurendanud.
vajadus uute tehnoloogiate ja materjalide järele edendab aga kindlasti majandust laiemalt pakkudes märkimisväärset leevendust langevale kinnisvara ja ehitusturule. Enamgi: kui energeetika on suurte ettevõtete tegevusvaldkond siis energiasääst on selgelt ka väikeste ja keskmiste ettevõtete pärusmaa, kus need saaksid olla isegi edukamad kui suured. Just oma paindlikkuse tõttu.

Niisiis...energiasäästu püss on laetud: küttehinnad tõusevad, inimeste sissetulekud kasvavad sellest aeglasemalt, rahva valmidus sellisteks investeeringuteks on kasvamas. Seda valmidust ongi vaja julgustada ja sellele olude kujundamisega kaasa aidata. energiasääst pole ainult inimeste asi vaid see ons selgelt ka riigi energiamajanduse aluste ja riigi julgeoleku asi. Selliste oluliste asjade jaoks pole patt ei laenu võtta ega reserve kasutada....milleks neid siis veel kasutada kui mitte niivõrd kindla ja selge plaani peale?

Härrad-prouad ministrid-koalitsiooniesindajad...laske siis pauk lahti! Energiasäästu pauk.

Peaminister jutlustas taas oma tuumausku

Ansip viitab taas, et tuumaenergia olla süsinikdioksiidvaba alternatiiv fossiilkütustele
«Tuumaenergia on kindlasti arvestatav süsinikdioksiidi emissiooni vaba alternatiiv fossiilsetel kütustele,» sõnanud Ansip valitsuse kommunikatsioonibüroo vahendusel.

Eks ma siis taas osundan sellele, et see väide on meelevaldne.
Olen seda ka juba varem siinasamas oma võrgupäevikus kritiseerinud.

See on parku mõõdukalt sisutu sõnamine ja seda tuleb taas ja taas korrigeerida, kui kõrged riigiesindajad selliseid lauseid välja ütlevad.
Tuumaenergia pole alternatiiv fossiilkütustele aga järgmistel põhjustel:

1. Tänaste tuumareaktorite töötamise iseloom (püsiv ja kiirelt mittereguleeritav võimsus) eeldab nende kompenseerimist elektrivõrgus. Reegel on lihtne: igale reaktorile peab olema samas mahus varuvõimsust. Tuumajõujaam pole selles mõttes mitte varustuskindluse allikas vaid lihtsalt üks vooluallikas. Varustuskindlus teadupoolest tuleneb võrgu, tarbijate ning jõuallikate ühistegevusest.

2. Praktika näitab, et tuumajõujaama rakendamine vähendab CO2 emissiooni kordades vähem kui loodetakse Seda just eelmises punktis mainitud põhjustel:tuumajaam pole iseseisev energiaallikas, mis tagaks sobiliku varustuskindluse.

3. Jätkuvalt on maailmas lahendamata tuumajäätmete pikaajalise ladustamise probleem (pikaajaliseks peetakse kuni 100 000 aastat).

Tuumaenergeetika nõuab paratamatult oluliselt suuremat tähelepanu kui muud energiatehnoloogiad.
Tuumaohutuse tagamine on ka kallim kui muude energialiikide ohutuse tagamine. Paratamatult suureneks ka tuumareaktorite arvu tõustes ka erinevate õnnetuste tõenäosus või ohusituatsioonide arv. Needsamad Rootsi reaktoriõnnetuste näited on veelkordseks kinnituseks, et tuumaenergeetika on jõukohane kogenud ja kõrge tehnoloogilise kultuuriga riikidele.

Tuumaenergeetika probleemid ei piirdu aga loomulikult pelgalt õnnetuste ohuga. Ka jäätmete ladustamine on üheks suuremaks ja sisuliselt tänaseni lahendamata probleemiks. Soomes peetaks skandinaavia graniidikihti piisavalt stabiilseks ning sinna on juba rajatud tuumajäätmete hoidlaid. Neid peetakse ohutuiks kuid need ei ole seda. On teada, et viimase 10 000 aasta jooksul on selles graniidikihis toimunud kümmekond üle 8 magnituudist maavärinat, mille tulemusena on tekkinud kümnete kilomeetrite ulatuses geoloogilisi defekte. Tumajäätmete ladestuskohtadelt eeldatakse aga püsivust kuni 100 000 aasta jooksul. Hiljaaegu on tuvastatud, et viimase 2000 aasta jooksul on toimunud mitmeid äärmiselt tugevaid metaanjää plahvatusi. Neil juhtudel on välise mõjuri (maavärin või ka metoriidipõrge) tulemusena plahvatanud jää-ajast kaljukoobastesse-pragudesse kogunenud metaanhüdraat. Sellised plahvatused on tekitanud nii graniidimurenemisi kui kõrgemaid pinnavorme. Üks on aga selge: muutused graniidikihis on ulatuslikumad ja ettearvamatumad kui on loodetud sellesse kihti tunneleid ja jäätmehoidlaid rajades.

Pigem on fossiilkütustele alternatiiviks arukam tarbimine (see ei tähenda virelemist vaid ikkagi arukate tehnoloogiliste lahenduste laiemat kasutamist) ning erinevate energiamuundamise-salvestamise liikide võimalikult mitmekesises rakendamises.
Kui tuumaenergiat pruukida siis pigem oodakem ära järgmised ja riski ning jäätmevabamad reaktoripõlvkonnad. Rohkem kui oma tuumajaamast tuleks täna siiski rääkida meie ja üle euroopalistest elektriühendustest, et ühishuvis toimiv kauplemine võiks vähendada vajadusi uute energiatootmisvõimsuste järele.

Energeetika teadupoolest on nii tõsine tema, et siin peab ka peaminister lähtuma siiski teadmistest, mitte usust.
Kes selle arusaamaa nõus, võib aga jätkuvalt minna ja anda allkirja selle vastu, et Eesti ei vaja täna toodetava tehnoloogia alusel töötavat tuumajaama.

Metsavarguste lõpp

Metsavarguste lõpp on ka metsa lõpp, kui teoks saavad igatpidi vabameelsed plaanid metsaga toimetamisel. Vargused lõppevadki ju kohe, kui vargus, st keeluvastane võtmine, metsas loomupäraseks muuta. Nii on ju kriminaalsete tegude sagedus ühiskonnas seadusandjaist rohkem sõltuv kui pättidest. Pätiteod jäävad alles, kuid suhtumise teisenemine muudab need pehmemateks.
Muudatused metsaseaduses on metsahoolet tegemas mitte ainult pehmemaks vaid pea olematuks. Ökosüsteemi asemel on Eestis metsast (seaduse mõttes) saamas puiduladu.

Ilmselt olete kuulnud, et sõnal on idamaistes õpetustes keskne koht, lausutav mantra muutvat ilmagi. Erinevad Eesti ministrid ja ametnikud on metsade kohta lausunud mitmeid poeetilisi väljendeid: "Kui mets on küps, tuleb raiuda, muidu mädaneb ära!" ja "Metsa ei saa lasta üle kasvada, sest siis ei mahu palk raamist läbi!". Selliseid näiteid on veelgi.
Eesti metsamajanduse ja -tööstuse "endlösung" on enamiku puude rahaks saagimine-põletamine. Kallid saetööstused ja metsamasinad seisavad jõude ja vahetavad pankrotihaldurite vahendusel juba mitmendat ringi omanikke. Rahaline kapital ei tooda enam piisavalt ja sellesse masinavärki on kohe möödapääsmatu sisse valada veidigi looduskapitali.
Metsatöösturid tahavad jätta muljet, et küps mets on nagu küps tomat, mis kohe-kohe riknema hakkab. Tegelikult pole tomati küpsusel raieküpsusega mingit sarnasust, kuna viimane on teoreetiline ja pidevalt muutuses. Viimane kord detsembris 2006, mil toonane keskkonnaminister kehtestas oma määrusega uued lageraiet lubavad vanused, mistõttu muutusid raieküpseks kümned tuhanded hektarid metsa vanuses, mida aastakümneid käsitleti keskealisena. Seejärel, eelmisel suvel, esitleti metsatöösturite korraldatud raieseminaril RMK poolt männikutes varasematest aastatest kolmandiku võrra suuremal pindalal kavandatud lageraieid. Kuna metsateadlaste ütlust mööda olla raieküpseid metsi saanud järsku palju rohkem, oli kõik seaduslik. Praegu soovitakse raievanuseid veelgi alandada, sest metsateadlased öelnud, et majanduslikult olevat nii kasulik.

Veel ühest metsamantrast, mida ilmselt olete kuulnud: "Metsa juurdekasv on suurem kui raiumine!". Puu ja puit on vaid osa metsas olevast biomassist. Pealegi ei ole metsa kui ökosüsteemi tasakaal kindlasti säilitatav, kui raiutakse okaspuid ja juurde kasvab lehtpuid. Sest kõneldes metsamajandusest, peavad metsatöösturid silmas eelõige okaspuupalgi varumist. Ametlik metsakäsitlus Eestis on nagu anekdoot, kus vindine mees otsib pimedal ajal võtmeid laterna alt. Kaotanud on ta need aga hoopis mujal. "Miks siit?" küsimusele saadakse vastus, et valge on, seepärast.
Kes küll on need metsateadlased, kes sellist kasvu ja kasutuse mehhanismi on õigustanud? Eks holokaustigi aluseks oli veider ja kohatu rassiteooria.

Miks metsateadlased ei kõnele raietest erinevates metsatüüpides? Miks nad ei kõnele metsa kui ökosüsteemi tasakaalustatud kasutamisest? Miks ei kõnele raievanuste alandamisega paratamatult kaasnevatest muutustest ökosüsteemis ja sellest tulenevast vajadusest suurendada rangelt kaitstava metsamaa pindala? Milline on küll nende akadeemiliste prostituutide enesetunne, kes on oma tellimustöödega ette valmistanud hiilivat dendrotsiidi?
Siinkandis on mets olnud pikka aega. Mitte üks ja seesama mets, vaid muutlik ja muutuv. Puude loomulik suremine paarisaja aasta vanuselt ei ole kaasa toonud metsa suremist. Puud looduslikus metsas ongi lihtsalt erineva vanusega, vanemad asenduvad uutega. Metsa tähendus pole mitte ainult kultuuriline või emotsionaalne. Tegemist on ennekõike ühe terviklikuma ökosüsteemiga, millel oluline roll nii liigirikkuse hoidjana kui vete puhastajana. Olgu siis tegu pinna- või põhjavetega.
Teisalt, vaadates metsa töösturi ja majandusolendi pilgu läbi, on see ressurss. Me peame arvet ja põhjendame kalavarude kasutamist. Me peame arvet isegi surnud orgaanilise aine, põlevkivi kasutuse üle. Aga meil puudub selge arvestus ja arusaam metsast.

Eesti praegusest metsandusest on kadumas metsamajandamise kavandamise mõiste, mis üle maailma on tunnistatud jätkusuutliku metsamajanduse asendamatuks osaks. Metsamajandamise kavandamisel on Eestis pikk ajalugu. 18. sajandi lõpus kirjutati Liivimaa kubermangu ametlikes dokumentides, et raiemaht ei tohi olla suurem kui metsade samaväärne taastumine. 19. sajandi lõpus koostati esimene metsamajandamiskava, kus kirjeldati ühe mõisa metsi ja kavandati 10 aasta raied. 1998. aasta metsaseadusega kaotati metsamajandamiskava nõue. Selle taasrakendamine 2004. aastal oli vaevaline ja päris korralikult seda toimima ei saadudki. Kuid selle asemel, et metsaseaduse muutmisega metsamajanduslikku planeerimist tõhustada, soovitakse metsamajandamiskava uuesti kaotada. Vajadus majanduskasvu looduskapitaliga kompenseerida on suur.

Metsa tuleb käsitleda ennekõike kui tervikkooslust, millest on võimalik saada majanduslikult huvipakkuvat tooret. Selle toorme kasutamise kiirus ning mahud ei saa tuleneda mitte majanduse vajadustest vaid ökosüsteemi võimalustest. Globaalselt on inimkond täna käsitlemas kliimat kui terviksüsteemi ning ollakse kokku leppimas kasvuhoonegaaside emissiooni piirangutes. Sellistes oludes on pentsik, kui Eesti riiklik arusaam metsast saab olema "veel kasvava materjali ladu".
Surve metsale suureneb ka huvide mitmekesisuse tõttu. Mitte ainult metsatööstus vaid ka energiatööstus vajab metsa. Taastuvkütusena. See nõudlus kasvatab ka biomassi hinda, mis omakorda suurendab huvi.
See aga tähendab omakorda topelt suurt tähelepanu metsa kui terviksüsteemi suhtes: kütusena on kasutatav ka see, mis täna metsatööstusest metsa maha jääb. Jääb eesmärgiga tagada mulla taasteke ja liigirikkus. Tervikliku programmilise kava ja reegliteta metsamajandus viib selge metsa kui ökosüsteemi pöördumatute muutusteni.
Indoneesias on viimase 15 aastaga raiemahud vähenenud üle kahe korra. Praegu raiutakse seal umbes sama palju kui Eestis, suurusjärgus 10 miljonit tihumeetrit aastas. Seal on veidi teistsugune mets ja veidi teistsugune ökosüsteem. Metsa on seal aga pindalalt 40 korda rohkem kui Eestis. Tuleb arvestada, et parasvöötme metsad on mõnevõrra raietaluvamad kui troopilised, kuid kusagil on taluvuspiir mõlemal. Indoneesias, muide, peab metsamajandajal olema kolm metsamajandamiskava: 50 aastaks, 5 aastaks ja igaks aastaks.

Poole aasta eest sai soovitatud Eesti metsatööstureile Indoneesiasse puidu järele minekut. Nimelt võiks vihmametsadest puitu saada piisavalt ka Eesti vajaduste jaoks. Selleks sobib vihmametsade kaitsja Hillar Muul’i soovituse järgi „nopperaie” - üksikute puude väljavõtmine dirižaabli abil nii, et metsas tekib valgussõõr. Lageraiega kaasneva ökokao ja pinnaseerosiooni asemel võimaldab see kiiret liigirikkuse kasvu. Ja ei mingit massilist tee-ehitust, mille kulude katmine ahvatleb alati lageraiele.

Kahjuks pole olnud sellest huvitatuid. Ju terendas kohalik looduskapitalistlik metsasüst paljude jaoks juba õige lähedal. Ei saa õigeks pidada majanduskasvu tagamist iga hinnaga, eriti ökosüsteemi hinnaga. Omaaegsed investeeringud metsatööstusesse tehti kuhjaga üle toorainevõimaluste. Nõukogudeaegne iga-aastane raiemaht paar-kolm miljonit puidutihumeetrit kasvas lühikese ajaga mitmekordseks. See toetaski investeerimisoptimismi.
Looduskapitalismi olemuse mõistmine käib vahetuil võimukandjail ülejõu. Neile on see looduse muutmine rahaliseks või tootvaks ja mittetaastatavaks kapitaliks iga hinna eest. Siit ka ehk selgitus, miks roheliste esindajaid keskkonnaministeeriumist eemale hoiti. Täna näeme üht: igal hetkel soovitakse loodusest teha kapital mitte seda ei käsitleta kapitalina. Teadusliku maski taha pugenud tellimuskirjutajad on valmis musta valgeks selgitama ning avama uksi nii piiramatule metsaraiele kui kontrollimatule killustikutööstusele karstialadel.

Looduskapitalismi üheks tunnuseks peaks olema looduse kui kapitali jätkusuutlikuna säilitamine ning ökoloogilise pankroti menetlus nende suhtes, kes loodust kui kapitali säilitada ja samaväärselt taastada ei suuda.
On viimane aeg hakata majanduse olemuse muutuste üle aru pidama. Kliima ja keskkonnaga toimuv on märk vajadusest väärtussüsteemi laiendamiseks, avardamiseks ja sisukamaks muutmisest. Ja selles seoses on mets ikkagi mets mitte puupõld.

Kui seaduseähest ikka väga kinni peetakse ehk väike surakas kulub igaühele ära

Esmalt üks omapärane lugu, millelaadseid on ilmselt nii mõnigi lugeja kogenud või pealt näinud.
2. mai öö vastu kolmandat. Päev on olnud päikeseline. Hilisõhtul sadanud vihm on kumma maa ja asfaldi kohale tekitanud uduvine. Suunal Türi-Rapla-Tallinn asub üht öist sõitjat jälgima politseipatrull.Nii kilomeetri jagu Rapla linna sissesõitnult lülitavad politseiametnikud sisse vilkurid ja auto peatatakse teeserval. Kell läheneb poole ühele. Dokumentide kontroll. Esialgseid rikkumisi pole. Auto peatanud naispolitseinik teatab, et sõiduki udutuled olevat liialt eredad. Tohoh...auto on Eestist soetatud ja millele küll selline silma järgi hindamine tugineb. Eredad ududutuled pimestavat vastusõitjaid. Neid muide on päevaselgi ajal sellele teelõigul napilt. Öösel ei ühtki.
Pealegi keelab liikluseeskiir asulas ududtuledega sõidu. See on siis ikka siis kui udu pole ilmselt.
"Jah...oleme ka ise ringi sõitnud ja igal pool on tõepoolest udu" teatab naispolitseinik kui juht seletab, et udutuled on sisse lülitaud just udu tõttu. Siis kinnitab naispolitseinik veelkordselt, et linnas pole sallitud udutuledega sõitmine ning kutsub juhi politseiautosse. Märkuse tegemiseks, nagu ta ise mainib.
Vaikselt valgub rohkem udu ka Rapla peale.

Seadus on seadus. Mis teha. Hoiatuse protokolli täidetakse pikalt. seleks kulub tublilt üle 20 minuti. Lõpuks selgub, et hoiatusest oon saanud trahv. 600 krooni.Autos pabereid täitev politseiametnik teatab, et ta võivat teha kuni 3000 krooni! See 600 on siis nagu erilise vastutuleku märgiks nagu juht arvata võib.
Seadused on palju võimalusi pakkuvad.
Veel enne Rapla piiri ületamist tuleb ohutuse mõttes udutuled taas sisse lülida. Udu on valgunud linnale.

Juhi jaoks algas aga kogu sündmuste omapära sellest, et viie tunni eest on püüdnud toosama autojuht ühendust võtta politseiga. Selleks, et teada anda Viljandi poole sõitvast ja ohtlikke ning kummalisi manöövreid tegevast autost. Häirekeskusest ei reageeritud ega helistatud ka tagasi. Kilomeetrid enne seda kõnet on sama auto kõrval kergelt tuikvel mehepojad just oma põit maantekraaavi tühjendanud.

Juriidiliselt on selle karistamise puhul kõik ja kõigile arusaadavalt korrektne. Mingit kohtuasja pole mõtetki algatada kuna kohus tegeleb
õiguse mitte õigluse ning õiglustundega.
Uuringud viitavad sellele, et meie maanteedel sõidetakse niikuinii piirkiirusest 10-15 km/h kiiremini. Kas siis selmet riigieelarve kulutusi kärpida ei tuleks hoopis agaraid politseipatrulle eelarveauke lappima saata?

Ma poleks sellest sündmusest kirjutanud kuid uus politseiseadus toob juurde õigust kasutada näiteks elektrišokirelvi. Seegi on uus jõu kasutamise õigus ja minu meelest peabki politseinikele olema sedalaadi õigust piisavalt. Kuid see õigus ei tähenda kohustust seda jõudu kasutada. Üks võimalik politseiriigi avaldumisvorm ongi ju selles, et õigust võetakse kohustusena. Ning siit jooksebki õhkõrn piir, millest alates hakkavad inimesed riiki tajumagi politseiriigina.
Minu õiglustunne ütleb, et pole õige uduse ilmaga nõuda udutulede väljalülitamist umbes 1-2 kilomeetrisel uduvabal lõigul kell üks öösel ning trahvida selle nõude täitmatajätmise eest. Kuigi seadus seda võimaldab.
Seadus võimaldab ka politseinikele tulevikus kasutada elektrišokirelva...võimaldab aga ei kohusta. Kas me siis ei peaks kummastama kui mingi samalaadse olukorra puhul teatab politseinik, et kasutas oma õigusest tulenevalt elektrirelva ja et seesma õigus võimaldanuks tal tervelt pool minutit 50 000 volti läbi tabatu lasta aga ta lasi kõigest viistest sekundit.

Õiglustunnet riivav õigusest tuleneva võimu kohatu kasutamine on see mis näribki usaldustunnet. Ja siin pole enam vahet, kas tegu on lõhet ja majoneesi hüvitada laskva ropusuise rahvaesindajaga või juuksekarva lõhki ajava politseiametnikuga.
Õigusest tuleneva voli kasutamine nõuab kõrget õiglustunnet. Stanley Milgram tegi 1960 aastetl USAs katseid, millest selgus, et vaid 10% populatsioonist on valmis inimest ohustava reegli olemasolul valmis selle reegli järgmisest loobuma. Ka siis kui selle täitmist tungivalt nõutakse. Nii oleks mu sooviks, et meie politseiametnikud leitaks valdavalt selle 10% hulgast. Eksperimentaalpsühholoogilised võimalused selleks on olemas.
Nii oleks loomulikult laiemalt võttes ka parem kui meie õpetajadki tuleksid 10% parimate üliõpilaste hulgas.
Usaldus võimu suhtes on igatahes visa tekkima, see usaldus on loomult habras ja laguneb justnimelt selliste piiripealsete toimingute käigus.

Head lugejad...kui teilgi on ette tulnud samalaadseid juhtumisi siis olge head ja andke neist siinkohal teada.
Võimalik, et sedalaadi õiguse ja võimukäsitlused on ütlemata harvad...kust me seda aga teaksime kui ei jagaks sedalaadi juhtumusi.

Lissaboni leping vajaks ehk preambulat?

Põhiseadus ütleb nii:
"§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."

See on rahvahääletusel vastu võetud ning selles mõttes on see oluline väljaütlemine, seisukoht ja meie ühiskonnakorralduse üks olulisi aluseid.
Räägitakse lõimumisest kuid lõimuma ei peaks mitte isegi niivõrd Eestlased ja venelased kuivõrd eestlased ise. On teatud hulk põhiväärtusi ja ühishuvisid, mille osas me peaks olema sama meelt. Seda ei saa kunstlikult korraldada nagu oli eelneva presidendi algatatud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. See koosmeel peab kasvama vajadustest. Kui kolmandiku Eestlaste jaoks on Vabadussõja ausaammas midagi, millest erinevatel kaalutlustel suurema kaarega mööda käia pole see plaan just kõige paremini läbi viidud. Kui ka Lissaboni lepe külvab rahvustundlike inimeste hulgas kahtlusi ei ole mõistlik sedagi niisama jätta. On vaja kokkulepet ja lahendust. Ma olen seda meelt, et Lissaboni leppe plaanides pole midagi halba...vastupidi...see selgindab ühishuvisid. Samas, kui välisminister jääb selle leppe riskide kirjeldamisel mõõdukalt kidakeelseks ning üldsõnaliseks pole see võimalik, et paljude jaoks usalduse märgiks.
Loe välisministrile esitatud küsimusi ja vastuseid siit

See on aga valdkond, mis vajab liikumist konsensulikuma otsustamise ja arvestamise suunas...kohe kindlasti.
Nagu peeti sündsaks ja igati kohaseks lisada eesti Vene piirileppele preambula tuleks seda teha ka Lissaboni leppe ratifitseerimisel riigikogus.

Ja see preamula tekst võiks olla näiteks järgmine:

"Eesti osaledes Euroopa Liidus lähtub jätkuvalt Eesti Vabariigi põhiseaduse sätetest ning toimib usus ning teadmises, et mistahes rahvusvahelised lepingud ega muud kokkulepped ei väära Eesti rahva vabadusesoovi. Soovi säilitada kultuuriline ja ajalooline mälu, keel ning viis mõelda ja viis pidada oma põhiväärtustest.
Eesti riigi kultuuriline ja territoriaalne terviklikkus on väärtused, mille ohustatuse ning olemuse üle ei saa otsustada keegi teine kui Eesti rahvas.
Ratifitseerides Lissaboni lepingu kinnitame, et lähtume rahva tahtest võtta mistahes sallitud meetmeid ning toimida Eesti rahva huvides kui nii selle kui Eesti riigi sõltumatus ja iseseisvus ning kodanike vabadus toimida vabadena ja oma kultuuri ning territooriumi säilitades peaks olema ohtu seatud.
Peame kindlaks kinnituseks, et asjakohased küsimused on olemas ning vajavad lahendamist kui sõnaselgelt on selleaslase ohu välja öelnud üle poole väljaütlemisele eelnenud riigikogu valmistel osalenud valimisõiguslikest kodanikest andes oma allkirja vastavale pöördumisel või deklaratsioonile. Sel hetkel kohustub Riigikogu välja kuulutama rahvahääletuse Eesti iseseisvust ja sõltumatust tagavate ning jätkavate ostsute osas."

Selgituseks veel: Eesti...olgu see siis mistahes moel tajutud: kas riigina, kultuurina, ajaloona, püsiväärtustena...on suutnud toime tulla mitmesugustes allutustest ja seostes. Nii on ka Euroopa liit teatav kultuuriline ja majanduslik ühishuviruum ja kuniks need põhimõtted säilivad ei pruugi ka EL seotud lepped ohustada Eestit ja eestlikke püsiväärtusi. Preambula ei oleks mitte lepet eemale tõukav vaid vastupidi meile lisatagatisi andev ja mis peamine: rahvusliku meele hirme leevendav ning nende ohtude vastu samme garanteeriv.
Minu käesolev sissekanne ongi kirjutatud pigem nõu ja soovituste saamiseks. Palun andke siis neid!
Paranduste tegemise tähtaeg ratfitseerimiseelnõusse on:
23 aprill kell 18.00 2008. aastal

Tuumajaam ei ole varustuskindluse tagajaks!

Postimees vahendab peaministri ettekujutust nagu õnnestuks edukate investeeringutega tuumjaama suurendada Eesti kliimasõbralikkust. Mingis osas see ehk ongi nii, kuid siin tuleb siiski teha mõningaid täpsustusi ja jagada selgitusi.
Esmane tähelepanek on muidugi selles, et kõige tõhusam energiapoliitika on kaasajal ikkagi energiasäästu poliitika.

Mida tähendab see peaministri kirjeldatud ootus ja lootus...aga seda, et Soome peab tagama tagamaks meile tuumaelektri 200 MW ulatuses ka enda riigis kompensatsioonivõimsuse 200 MW ulatuses ja sama puudutab Leedut.

Kogu austuse juures peaministri haridusliku tausta suhtes ei ole see ilmselt tema enda väljamõeldis vaid seda on rääkinud talle tema nõunikud või kes teab veel kes.

Asja füüsikalis-tehniline ja lõpuks majanduslik sisu on aga lihtne:
tuumajaam ei taga mitte varustuskindlust vaid on stabiilne vooluallikas, mis toimib hästi kohtades, kus on suurtööstus, mis pidevalt voolu vajab.
Energiasüsteem saab aga toimida (põhjusel, et pole veel piisavalt tõhusaid suurte energiakoguste salvesteid) vaid tasakaaluolekus. St. kui tuumajaama pakutu millegi tõttu välja langeb tuleb see esmalt sekundipealt ja hiljem pikemas ajas asendada millegi muuga. Selliseid olukordi tuleb ette ka tuumjaama korraliste hoolduste käigus ja sõltuvalt jaama tüübist võivad need võtta kuni kuu igast aastast.
Täna kompenseeritakse Eesti energiatootmise muutlikkust Venema energiasüsteemi suurusega ning võimekusega ning see on meieni täna vahendatud Latvenergo (Läti energiaettevõte) kaudu.

Sellest tulnebki üks oluline järeldus: muusse riiki ehitatud tuumajamaa osa ei ole mitte meie tuumajaam vaid pelk finantsinvesteering.
Asjaolu, et meil on osalused Soome ja Leedu tuumajaamades ei taga meile elektrit vaid äärmisel võimalusel dividende.

Leping, mida tehakse sel puhu elektri garanteerimiseks, on ostu-müügi leping. Leping, mille võib sõlmida ka ilma investeeringuta tuumajama...kas pole?

Nüüd küsimus: osalemine 700 MW reaktorivõimsuste rajamisel läheb otsekuludena maksma ca 2,5 miljardit eurot. Ehk siis 40 miljardit krooni ligikaudu. Küsigem siit järmine küsimus: kas energiatootmissüsteemi investeering mõnesse muusse maasse on kõige arukam, kui selle tulemsuena me lihtsalt ostame eist maadest elektrit?

Energiajulgeoleku aluseks on varustuskindlus, mitte tuumajaama olemasolu...need on aga kaks täiesti erinevat teemat.
Suurimat ja pikaajalisemat tulemust süsinikuvabaduse tagamiseks annab aga ikkagi energiakokkuhoid koos taastuvenergeetiliste lahenduste loomisega. Kordan veelkord: ka tuumajaam vaja kompensatsioonivõimsusi, mis ei saa põhineda tuumaenergial. Ja neid on vaja sama palju kui suur on tuumajaama võmsus.

Kommentaariks vahendatult üks tähelepanek vestluselt Ignalina tuumajaama direktoriga, kes tõdes, et kui riigis pole varem tuumajaama olnud on sellesse elektrisüsteemi tuumajama rajamine seotud oluliselt suuremate kultustega. Esiteks kõikvõimalikud administratiivsed ja koolituslikud ettevalmistused ja teiseks vajadus rajada võrgutuge, uusi alajaamu ja kompenseerivad jõujaamu.

Ning veel üks tagasihoidlik tähelepanek. Nimelt räägivad meie tuumapoliitkud-akadeemikud tõestamaks, et just nüüd on õige aeg tuumajama ehitada, sest kõik on neid ehitamas.
See väide puuudtab jah Eestisse tuumajaama ehitamist. Nimelt on sel juhul tegemist müüja turuga...kus ka müüja lausub nii müügi kui tarnetinimused ja ka hinna. Ja see hind ei ole märkimisväärselt madalam muude allikate kombineeritud hinnast.

Ja nüüd veel sellest, mida tähendaks 40 miljardi krooni investeerimine energiasäästu:
Tänane hoonete energiakulu on ca 250 kWh/m2/a.
Need on enamjaolt ühistuhooned, kus elab kokku 1,1 miljonit inimest. Mihuke turg!
Selliste ühistuelamute energiakulu on vähendatav tasemeni 50-70 kWh/m2/a
Elaniku kohta on neis ca 30m2 elamispinda ja ühe elaniku kohta lähevad renoveerimis ja energiasäästu tööd maksma ca 100-200 tuhat krooni.
Nii võib 40 miljardi investeerimisest energiasäästu saada 1,1 - 2,4 TWh energiakokkuhoidu iga aastaselt! Ja selle raha on inimesed valmis pikaajalise ja madalaprotsendilise laenuna tagasi maksma kui riik vaid sellist tegevust toetaks ja sellele kaasa aitaks.
Tõsi...selle 40 miljardi eest saaks tuge vaid 200 - 400 tuhat inimest. Rahavajadus elamumajanduse ümberkorralduseks on aga tunduvalt suurem ca 150 või enamgi miljardit krooni.

Nagu ma mainisin ka energeetikafoorumil: parim viis tarbijapoolse meetmena varustuskindluse tagamiseks on ennekõike energiasääst!

Kuidas mõõta ja näha saadiku tööd?

Mis üldse on see saadiku töö, mida ta teeb? Kuidas sellest mingitki aimu saada?
Kas saadik saab palju või vähe palka? Mis tööd saadik üldse teeb?
Tegeleb seadusloomega, ajab enda või erakonna või valijate asja ja nagu kogu rahvas teab: TÖÖTAB KOMISJONIS või mõnes.
Siis teenib veel lisa küll nõukogudes küll muudes kogudes.
Just komisjon on see, mis tuuakse näitena kui rahvas küsib, aga saalis te ju ainult istute ja vahel ei istu viitki minutit.
Tõepoolest...komisjonides käib töö...õigemini käib komisjonidest üle võim. See ongi see töö.

Uskuge...teil poleks kahju ei neljast ega ehk kahekasastki keskmisest palgast saadikute töötasuks kui toimuks oluline muutus: komisjonide töö muutuks avalikuks. Praegu see nii ei ole. Komisjoni istung on suletud kui komisjon teisiti ei otsusta.
Just komisjoni istung ning töö on see, millel tuleb tagada avalikkuse ligipääs ja osalus. See ei saa puudutada kõiki komisjone...on selliseid, kus aetakse tõepoolest avalikkuse eest kaitstud asju...kuid mitte enamustes.

Riigikogu paljuski kummaline tüli rahvaga leiab lõpu kui riigikogu alaliste komisjonide istungid muuta reeglina avalikeks. Kogu selles sisulises või "sisulises" debatis, mis neis komisjonides sünnib. Nii, et need mõlemad sisud ka avalikult nähtavaks muutuksid.
Ehk leiaks ajakirjanduski vahetumat materjali ja sügavamat kirge, millest lugejat haaravat analüüsi tekitada? Kollaseks muutub maailm informatsioonipuudusel, ehedate suhete ja seisukohtade puudusel...

Warren Buffet loobus tuumjaamainvesteeringust

28. jaanuaril 2008 teatas tuumaenergiafirma MidAmerican, et loobub plaanist luua Idaho osariiki Payette maakonda uus tuumajaam. Firma tõi põhjuseks tuumaenergiaga seotud kehvi majandamisvõimalusi.

MidaAmericani põhiomanik on üleilmse tuntusega investor Warren Buffet. MidAmericani peamine finantseering pidi tulemagi Buffeti ettevõttest Berkshire/Hathaway.
Tegemist on nö uue tuumajaastu ühe suurima loobumisega tuumaenergiainvesteeringust.
Tuumaenergeetikaga on seotud erinevaid lootusi ja investeerimishuviliste poolt veel 3-4 aastat tagasi teatatud kapitalikulud on tänaseks kasvanud 3-4 kordseteks.

MidAmrican Nuclear Energy Co president Bill Fehrman teatas oma kirjas Payette maakonnale, põhjendadaes uue jaama ehitamisest loobumist, järgmist:
"Tarbijad ootava eelkõige mõistlikku energiahinda ning tasuvusuuring näitab, et seda ei pruugi pragusel hetkel sugugi saavutada."

MidAmerican Energy Holding'ile kuulub uhtekokku 20 GW võimses energiatootmisüksusi (ehk tegu on Eesti Energiast 10 korda suurema ettevõttega). Ettevõttel on 6,9 miljonit klienti, kellele tarnitakse nii elektrit kui maagaasi üleilma.

Sellised uudised tulevad siis teistpoolt lompi...oludest, kus süsihappegaasi kvoodid ei tõsta fossiilelektri hinda sedavõrd kui Euroopas ja ometi ollakse olukorras, kus Eesti Energiast 10 korda suurem ettevõte loobub tuumajamma ehitamisest puht majanduslikel kaalutlustel.
Asjaolu, et täna maailmas jätkuvalt tuumajaamu ehitatakse on paljuski seotud asjaoluga, et need ehitamisotsused on tehtud ammu enne kui tuumatehnoloogia kallinemise teele asus. Võtkem või Soomlaste Olkiluoto reaktori näide. Nende "õnn" on muidugi ka selles, et kõrgem hind on lepingute tõttu tootja kanda. Kuid eks kui see hind olude tõttu ka liiga kõrgeks tõuseb, leiab tootja võimalsue sellest loobuda või siis oma kaotus järgmiste tellijate...näiteks eestlaste...lepinguga tagasi teha.

Tervelt 31 Eestit!

Võimaluste hulk valida endale sobilik Eesti aina kasvab.
Mäletate..aastate eest leiutasid sotsiaalteadlased nagu oleks meil koguni kaks Eestit. Väga kaval ja teaduslikult leidlik, kas pole...see kaks Eestit?
Ainult 2 Eestit võime täna öelda, sest sotsiaalne eksperiment on tänaseks tõestanud vähemalt 43 Eesti võimalust Eestis.
See on juba vägevam tulemus.
Millised need Eestid siis on?
1. Need kes on tuumajaama vastu, samba vastu ja palgatõusu poolt
2. Need, kes on tuumajaama vastu, samba vastu ja palgatõusu vastu
3. Need kes on tuumajaama poolt, samba vastu ja palgatõusu poolt
4. Need kes on tuumajaama poolt, samba vastu ja palgatõusu vastu
5. Need, kes on tuumajaama poolt, samba poolt ja palgatõusu poolt
6 Need kes on tuumajaama poolt, samba poolt ja palgatõusu vastu
7. Need kes on tuumajaama vastu, samba poolt ja palgatõusu poolt
8. Need kes on tuumajaama vastu, samba poolt ja palgatõusu vastu

9. Need, kes on tuumajaama poolt, samba vastu aga kellel palgatõusust kama
10. Need kes on tuumajaama poolt ja samba poolt kuid kellel on palgatõusust kama
11. Need kes on tuumajaama vastu ja samba vastu kuid kellel on palgatõusust kama
12. Need, kes on tuumajaama vastu ja samba poolt kuid kellel on palgatõusust kama

13. Need kel on tuumajaamast kama kuid kes on samba vastu ja palgatõusu vastu
14. Need kel on tuumajaamast kama kuid kes on samba vastu ja palgatõusu poolt
15. Need kel on tuumajaamast kama kuid kes on samba poolt ja palgatõusu poolt
16. Need kel on tuumajaamast kama kuid, kes on samba poolt ja palgatõusu vastu

17. Need, kes on tuumajaama poolt, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu poolt
18. Need, kes on tuumajaama poolt, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu vastu
19. Need, kes on tuumajaama vastu, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu vastu
20. Need, kes on tuumajaama vastu, kel on sambast kama ja kes on palgatõusu poolt

21. Need, kes on tuumajaama vastu ja samba vastu kuid kel on palgatõusust kama
22. Need, kes on tuumajaama vastu ja samba poolt kuid kel palgatõusust kama
23. Need kes on tuumajaama poolt ja samba poolt kuid kel palgatõusust kama
24. Need, kes on tuumajaama poolt ja samba vastu kuid kel palgatõusust kama

Ja siis veel, kel ülejäänust kama kuid:
25. Kes on tuumajaama poolt
26. Kes on tuumajaama vastu
27. Kes on samba poolt
28. Kes on samba vastu.
29. Kes on palgatõusu poolt
30. Kes on palgatõusu vastu

31. Need kel kõigest kama

Tervelt 31 erinevat Eestit!

Eestit veel lisaks kui ainult ühes küsimuses seisukohta omada ja siis veel üks Eesti kui üldse mitte mingit seisukohta omada.
Nii tuleb Eestlastele teha vastav rinnamärk, millega end identifitseerida...või t-särk, kuhu tõmbate sobilikku kohta oma ristikese ja toimetate siis edasi vaadates altkulmu neid, kel rist veidi teises kohas.
Ja sotsiaaalteadlased saavad uurimist juurde...ja ajakirjanduse jaoks tekkib kuhjaga lugejarühmi.
Enamgi veel...võiks luua ju parteisidki lisaks...iga Eesti jaoks vähemalt ühe.

Või korraldada siis veel rahvküsitlusi, et iga eestlase jaoks oleks tema oma Eesti.

Ja siit saate teha oma valiku Eestisse vana põlvkonna tuumajaama ehitamise vastu.
Sõltumata sellest kas te olete samba poolt või vastu ja sõltumata sellest, kas teile tundub, et riigikogu laiskvorstid saavad liiga palju või liiga vähe palka.

(Ennu veaparandus oli asjakohane...Eestisid sai kohe tublisti vähem...aitäh!)

Milline on tuumajaama sulgemise hind?

Tuumenergia hinna üle arutades ei vaevuta analüüsima seda, et kui palju läheb maksma äratöötanud jaama demonteerimine ja selle komponentide utiliseerimine.
Esimene demonteeritav ja utiliseeritav jaam ongi seesama Ignalina oma Leedus.
Kuna selle jaama seiskamine ja lahtvõtmine on kokku lepitud Leedu liitumisel Euroopa Liiduga siis osa neist kuludest kaetakse tõepoolest Euroopa Liidu poolt.

Nüüd arvudest:
2012-2013 aastani kulub 2009 aastal lõplikult seisatava jaama demontaažiks ja muuks 1,29 miljardit eurot! (ca 20 miljardit krooni).
Leedu energia juhi väitle kestavad demonteerimistööd ning utiliseerimine kuni aastani 2029. Kogu selle aja vältel onselle tööga seotud ca 1300 inimest (need arvud tulevad vestlusest, mida pidasin temaga 2007 aasta aprillikuus)
Kokku hinnatakse, et see töö võib maksma minna kuni 40 miljardit krooni.
Ehk siis ca 15 kr/W...mis on juba pool soodsalt saadava uue tuumajaama maksumusest ühe võimsusühiku kohta. Loomulikult peab see jaam tööaja jooksul koguma raha ka sama energiavõimsuse asendamise jaoks veel lisaks.

Sama ootab ees ka võimalikku Eesti tuumajaama, kui see peaks kunagi ehitatud saama. Oluline erinevus on aga ilmselt selles, et Eesti jaama demonteerimist ei rahastata mitte Euroopa liidu rahadest vaid see raha tuleb koguda energia hinna sees pikema aja jooksul.
Seegi tõstab tuumaelektri hinda. 30 aastat opereeritava uumajõujaama puhul tähendaks see, et tuleb koguda ca 100-150 EEK iga MWh müüdud elektrienergia kohta. Ehk siis eelnevas postituses kirjeldatud tuumaelektri hinnale lisandub veel ca 6 eurot iga MWh kohta.

Niisiis, kui me korrigeerime Eesti hüpoteetilise tuumajaama toodetava elektri hinna ka demonteerimiskulude katmisega saame tuumaelektri hinnaks:
25,32 Eur/MWh + 6 Eur/Mwh = 31,32 Eur/Mwh...
...ja tuulenergia hind oli selles eelmises arvutuses 31,31 Eur/Mwh.

Vaat sellised võimalikud muutused siis tuumaenergia hinnas kui hakata tähelepanelikumalt analüüsima. Ei mingit kordades erinevust.
Loomulikult võib öelda,e t see on järgmise põlvkonna asi, kust võtta raha vana jaama kokkulappimiseks aga kas saab mõistlikuks pidada laste arvelt elamist?

Minge ja kirjutage alla vana põlvkonna tuumajaamade vastane pöördumine.

Tuuleenergia pole kordi kallim tuumaenergiast!

Kuna see tuumaenergia vaieldamatu odavuse ja tuuleenergia kohutava kalliduse jutt on olnud viimasel ajal valdav kõigis komemntaarides ja tuumakommunaaride artiklites siis lubatagu mul siinkohal väike kommentaar.

Lappenranta Tehnikaülikoolis on tehtud vastav uurimus, millele siinkohal ka viitan. Vahepeal (uurimus on tehtud 2003 aastal ja lähtus toonastest uraanoksidi hindadest) on toimunud muutused materjalihindades ja muuski ning need korrektuurid lisan ka siia.
Siinkohal siis see võrdlusgraafik erinevate elektritootmishindade osas.


2003 aastast, mil see uurimus on tehtud on suurenenud ka uraani hind ca 5 korda!


Siit ka teeme korrektuuri tuumaenergia hinnakomponenti.
Kuna uraanoksiidi hind moodustab vaid osa tuumakütuse hinnast..sellele tuleb lisada veel muundamise, rikastamise ja kütuse valmistamise hinnad siis ei ole reaktorikütuse hind tõsunud mitte 5 korda vaid ca 1,6 korda.
Ehk siis tuumaelektri kütusekomponent ei ole selles kontekstis mitte enam 2,7 eur/MWh vaid 4,32 eur/MWh ja seega tuumaelektri hind kokku: 13,8 (kapitalikulud)+ 7,2 (opereerimiskulud) + 4,32 (kütusekulud) = 25,32 eur/MWh.
Diskuteerimata siinkohal seda, et tõusnud on kindlast ka kapitalikulud (seda on teada näiteks Olkiluoto uue rektori ehtuseltki)

Võrdleme seda siis tuuelelektriga. Nagu esitatud võrdlusgraafikult näete on tuuleelektri hind arvutatud oludes kus tuulikud töötavad 2200 tundi aastas.
See teeb summaarseks efektiivsuseks 25%. Eesti puhul räägime avameretuulikutest, kus kasutusefektiivsus on 40%. Seega peame me meie oludesse sobiliku võrdluse saamiseks nii kapitalikulusid kui ka opereerimiskulusid (kuna need on arvutatud ju võimsusühiku kohta) vähendama 40% : 25% = 1,6 korda.
Seega teeme korrektuuri ka tuuleenergia hinda.
(10 eur/MWh:1,6) + (40,1eur/MWh:1,6) = 31,31 eur/MWh

Nii on tuuelelektri hind soodsa tuulega aladel mitte kordades kallima vaid siiski ainult 1,2 korda kallim.

Ehk: efektiivse tuulekasutusega piirkonnas on tuulelektri hind LIGILÄHEDASELT SAMA mis tuumaelektri hind.
M.O.T.T.

Siinkohal ei võrdle ma ei julgeoleku ega muidki riske, mis tuumajaama puhul on määramatult suured.

Minge ja kirjutage alla vana põlvkonna tuumajaamade vastane pöördumine.
Palun!

Koalitsioon jääb püsima...laipade, vigastatute ja haigete hinnaga.

Täna oli riigikogus arutelul alkoholiseaduse eelnõu .
Moel või teisel läks eelnevalt majanduskomisjonis läbi roheliste ettepanek, et alkoholimüük oleks lubatu Eesti territooriumil kell 10st kuni 22 ni. Ilma, et omavalitsused saaksid müügiaegu soodsamaks muuta.


Pildil: Võimurakondade juhitud rahvas võib rahus edasi juua...viin on jätkuvalt ja kogu aeg saadaval!

Õhus oli juba varem tunda, et liberaalset ilmavaadet propageerivale Reformierakonnale ei meeldi asjaolu, et viinamüüki piiratakse. Nimelt pidavat inimesed kogu aeg juua saama ja see olevat igaühe enda asi kuidas ja kus tarbida. Hmmm...huvitav jah kuidas sõltlased hakkavad ise oma sõltuvust piirama? Sellele hüpoteetilise eneseparandusmehhanismi kohta ei ole mina senini veel selgeid vastuseid saanud. Kuigi mõnede väiteil pidavat see olemas olema.

Täna siis toimus riigikogus toiming mida tuleb nimetada ehedaks politiliseks mustkunstiks. Kui avalikkus nägi seda kuidas sotsialistidele ja IRLile see eelnõu kohe mitte ei meeldi olid reformierakonna emissarid/komissarid oma töö juba teinud. Nagu mustkunstiga ikka: kui teie arvate et tehakse trikki on see selleks hetkeks juba ammu toimunud.
Fakt on aga see, et ainus erakond, millisele alkoholipiirangud kohe üldse ei meeldi on reformierakond. Vaat nüüd on raske hinnata kuivõrd kiiduväärseks sellist teiste kätega oma tahte realiseerimist antud juhul pidada...tähelepanuväärne on see aga kindlasti.

Sotsialistidest esines riigikogu ees Nestor ja ütles, et tema teeb ettepaneku eelnõu tagasi võtta kuna alaealiste töötamine alkohoolsete jookidega pole ikka päris täpselt reguleeritud.
Muu hulgas mainis ta:
"Teine ja isegi tõsisem põhjus on see, et kõik need, kellel on olemas koalitsiooni kogemus, teavad seda, et vastu saab võtta neid seadusi, milles on kokku lepitud. Antud eelnõus on üks paragrahv, kus valitsusliidu osapooled omavahel kokkuleppele ei ole jõudnud. Selleks, et mingi kokkulepe saavutada, tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Seetõttu ma teen ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada."
Jutt oli arvatavalt sellestsamast müügiaegade punktist.

Tagasivõtmist toetas ka IRL. Mart Laar võttis oma asjakohase esinemise kokku nii:
"Samas on olemas siin kaks aspekti, esiteks on sotsiaalminister lubanud märtsis tõesti meie ette tulla tervikliku alkoholipoliitika ettepanekutega, mis võtavad kõik need erinevad teemad kokku ja arutatakse need läbi. Mis on aga meie veel olulisem, on see, mida ka härra Nestor mainis, ehk töörahu valitsuskoalitsioonis. Kuna pole mingisugune saladus, et see küsimus on tekitanud tugevaid pingeid, on meie seisukoht seda ettepanekut, mida me äsja härra Nestori suust ka kuulsime, nimelt selle eelnõu lugemine katkestada selleks, et omavahel kõik asjad rahulikult läbi rääkida – seda meie saadikurühm toetab."

Reformierakond oli seejuures ära teinud kogu telgitaguse töö ja tagasi see seaduseelnõu võetigi. Väga suure tõenäosusega selle aasta jooksul ei toimu ühtki olulist muutust alkoholipoliitkas ja alkoholitarbimise tegelikkuses.
Täna...nagu aru sain...jäi püsima koalitsioon. Mille nimel? Kellegi jaoks ilmselt selle nimel, et keegi teine võimule ei saaks. Aga millise hinnaga püsib koalitsioon: viina järelmõjude hinnaga...võib täna öelda.
Kõik kes te purjus pättidelt peksa saate, kes te roolijoodikute tõttu avariidesse satute, või kelle lähedased hukka saavad, kõik kes hommikuse peaparanduse tõttu tööõnnetustes viga või hukka saate...te kannatate ja hukkute koalitsiooni püsimise nimel. Väga patriootlik tegu ju!
Huvitav, kas pidevalt mõõdukalt purjus või aeg ajalt tugevamalt jokkis rahvast on tõesti lihtsam juhtida? Huvitav kas see on (koalitsiooni) töörahu, mis püsib tegelelikult tervise ja elu hinnaga?

Lisalugemist:
10 liitrit puhast alkoholi iga Eesti elaniku kohta päevas tähendab muu hulgas, et sellest on maha arvatud ca 3 l puhast alkoholi inimese kohta...mille eeldatavalt turistid ära kannavad.
See tähendab ka seda, et kui alkoholitarbijaid on ca 700 000 (mitte kogu rahvas) siis igaühe eist päev sisaldab kas liitri õlle või 140 ml viina äratarbimist. Ehk...rahvas ongi pidevalt mõõdukalt jokkis!

Kliimalaiskvorst Eesti

Teame, et Euroopa liidus on mõnede peades kujunenud mitmel kiirusel liikuva Euroopa idee. See pole saanud peavooluks. Nüüd ühtäkki on samalaadne ilmapilt koondumas Eestis. Ei, mitte et me kuhugi ja kangesti kiirustada tahaksime. Hoopis maha jääda tahame. Millest siis?
Aga loomulikult tehnoloogiamuutustest, mis viiksid kliima ja keskkonnaseisundi muutustega arvestava majanduse suunas.
Eesti, riik, milles on juurtatud oal ajal kiirel just uued infotehnoloogiad on osutumas keskkonna ja kliimatagurlaseks. Õigemine paistab, et me soovime selleks lihtsalt jääda tegemata ühtki sisulist muutust.

Hetkest kui Kyoto lepe oli sõlmitud ja Eesti ka sellega liitunud (see juhtus 1997 aastal!) on selge, et süsinikuringesse arukamalt suhtuv energeetika on möödapääsmatu. Nii nagu on möödapääsmatud ka energiakokkuhoid ja nagu on möödapääsmatu ka hajutatud ning soojuse ning elektri koostootmisele orienteeritud energiasüsteem.
Kordamaks juba palju kordi korratut: Eestis läheb põlevkivis olevast energiast tegelikkuses kaotsi ca 85%! Seda ennekõike suure ja ühte kohta keskendatud ning põlevkivi vahetul põletamisel põhinevate elektrijaamade tõttu. Ainuüksi soojust raiskame me põlevkivist elektrit tootes üle 10 miljardi krooni väärtuses igal aastal! See on fakt ja selle ignoreerimine, kas lollus või selge pahatahtlikkus või siis ülisuur rahaline huvi samasugust tegevust jätkata.
Lisaks raiskamisele kaotatavale väärtusele hakkame tulevikus aina enam kaotama rahalisi vahendeid ja võimalusi Euroopa Liidu jagatavate kasvuhoonegaaside kvootide tõttu: kautades kvoodid ebaefektiivseks põletmaiseks jääb nende eest raha saamata.

Juba aastate eest valminud ja valitsusele teada olev uurimus kinnitab, et põlevkivielektri kaudsed kulud, mis tuleb ühiskonnal moel või teisel tasuda iga kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel põlevkivist, on ca 2,5 krooni. Jäävusseadused toimivad ka majanduses ning on selge, et see on vaid aja küsimus, kui kliimast ja keskkonnast hooliv kogukond (mida Euroopa Liit ju on) need arvutustest teada olevad kulutused ka sisse nõuab...või!!!
Või tuleb teha panustusi energiasektori kliimasõbralikumaks kohandamiseks ja õige ruttu.

Tänane valitsuse ametlik poliitika on välja näidanud mida soovitakse teha. Selge plaanita ja võib öelda, et põlevkivimaffia (põlevkivisõltlastest ettevõtted, akadeemikud ja insenerid ühisrindena) toel soovitakse esitada ultimatiivseid nõudeid Euroopa Liidus suunas, et meile antaks jätkuvalt õigus rasikaval moel kasutada põlevkivi. Väited nagu uute põlevkivikatelde kasutussevõtt parandab märkimisväärselt põlevkivi kasutusefektiivsust on otsene bluff...see oleks umbes sama hea kui öelda, et valgeks värvitud aurumasin töötab oluliselt paremini kui mustaks või pruuniks värvitud aurumasin.

Jätkuvalt kulutame me 4-5 korda rohkem energiat ühe krooni teenimiseks kui Euroopa liidus keskmiselt. Praeguses majandusleebumises pole lootustki, et meie tööviljakus ja eksportpotentsiaal 4-5 kordselt tõuseb. Selles kontekstis rääkida sellest kuidas Eesti elektritarve ja energiatarve jätkuvalt ülespoole liiguvad on uskuda, et rasikamine saab jätkuda. Ei saa.
Energiasääst eestis on võimalik ja sellele tulebki keskenduda ühe selge lahendusena.

Teiseks soovunelmaks on asjaolu, et äkki õnnestub meil ehitada omaenda tuumareaktor. Aastaid on üritatud Leedule ja Soomele külje alla nihkudes tekitada nendega mingitki tuumaalast koostööd...see on tänaseks selgelt läbi kukkunud.
On inimesi, kes arvavad, et Leedu seimil õnnestub valitsusele peale käies sundida neid algatama plaani, et Euroopa Liit siiski salliks Ignalina jõujaamas selle allesjäänud reaktori edasitöötamise määramatu aja jooksul. Seda hoiakut on kasulik toetada ka põlevkivi arulagedast kasutamisest vaimustunud Eesti valitsusesl. Miks? Aga juhul kui Leedul õnnestub end eristaatusse mängida (sada luba Ignalina jaama jätkamiseks) saab Eesti valitsus samuti esitada nõudmisi, et vaadataks ümber meie enda energiapakett, mis allkirjastati Euroopa liiduga liitumisel.

Eesti on valimas energeetika umbteed, milleks on senise ebaefektiivse põlevkivienergeetika jätkumine.
Lahenduseks peaks olema jõulise energiasäästu programmi käivitamine, millega ühistute renoveerimisi ja tehnoloogiauuendusi toetades vähendada kuni 3 korda soojuskulusid.
Ehitusseaduse ja seonduvate määruste kohandamine nii, et alates 2009 aastast ei saa Eestis ehitada ja kasutusse võtta hooneid, mille energiakulu (elekter, soojus, vesi ja sõnaga kõik kokku) ületaksid 70 kWh/m2 aastas. Ning et oleks loodud maksusoodustus ja toetusmehanismid neile kes loovad elamuid, mille energiatarve jääb alal 25-30 kWh/m2/a. Praegu ons ee energiatarve vanadel hoonetel kuni 400 kWh/m2/a ja isegi rajatavatel uusehitistel 200 ja üle selel.

Tuleb luua oma sünteetilise gaassi tööstus, mis põhineks põlevkivi ja biomassi gaasiatmisel. Teha selels valals koostööd Läti ja Leeduga. Juurutada elektri ja soojuse haja ja mikrotootmise tehnoloogiad. Luua ühendus Rootsi ja põhjamaade energiasüsteemiga (mahus 1-2 GW). Luua võimalikult kiired õiguslikud eeldused priikütuste (tuul ja päike) masskasutusse võtmiseks.

Just see tegevus looks meile õigused ja võimalused võrdsetel alustel kasutada kasvuhoonegaasi kvoote. Euroopa on ennekõike ühiste väärtuste piirkond. Senine võimuliidu harrastatud keskkonna, kliima ja energiapoliitika on aga silmakirjalik ja sisulisi lahendusi vältiv.
Enamgi...see on tee majanduslikku ummikseisu, kus tööviljakus püsib jätkuvalt madalal ning täna olemasolevad investeerimisvõialused uude energeetikasse hääbuvad.

Raha või Eesti?

Ansip pidas Tartus kõne. Kritiseeris vabariigi aastapäeva puhul pisikesi intriigimeistreid ja kinnitas, et tema valitsus küll ei võta vastu defitsiidiga riigieelarvet. Ja siis veel: tema nimelt ei tahtvat elada laste ja lastelaste arvelt.
No vaat-siis...ega me oma lastelastele raha ei kogu. Ikka haridust, kultuuri, võimalusi...ja see kõik ei ole kogutav rahana vaid ehedalt: hariduse ja kultuurina ikka. Ja muidugi peame me hoidma keskkonda, loodust...need on põhi- ja püsiväärtused, mitte raha.

Ja just keskkonnaraiskamist jätkuvalt harrastades elabki Ansip ja tema valitsus meie laste arvel. Elab meie laste ja nende tervise arvelt rääkides ka sellest kuidas alkoholireklaami keelamine ja müügiaegade piiramine on meeletu hoop inimeste vabaduste pihta. Ei ole...see on hoop meie laste tervise pihta.

Meie laste arvelt elamine on see kui minna nõudma Brüsselist õigust kasutada jätkuvalt samal moel ja ebaefektiivselt ja keskkonda kahjustades põlevkivi nagu siiani tehtud on.
Meie laste arvelt elamine on ka see kui kavandada Eestisse tuumajaam ja see valmis ehitada: meil on on napi julgeolekuvõimega muudki teha kui valvata ühe järjekordse julgeolekuriski järele.

Ei peaks vist üllatama, et Ansip ei suuda ka Eesti Vabariigi 90 aastapäeva kõnes kõneleda muust kui rahast. Kurb.
Külmutada investeeringud koolidesse ja koolihariduse kvaliteedi paranemisse....see on laste arvelt elamine. Kitsast ilmapilti tulevikus kroonidega laiemaks ei venita.
Laste ja lastelaste arvelt võlgu elada on sündsusetu nagu on sündsusetu nende arvelt ka koonerdada.
Täna on see hetk, mil me peaksime panustama energiasäästu, et parandada oma julgeolekulist olukorda.
Täna on ka viimane aeg kohendada hariduskorraldus selliseks, et kultuur laiali ei pudeneks.
Valikutes raha või Eesti tuleks olla ikka Eesti poolel, mitte öelda, et olles raha poolel olemegi Eesti poolel.

Sügava innovatsioonipuude ravimisest

Majandusminister vaevus taas kurtma selle üle, et meil pole ei innovatsiooni ega miskit. Ei ühtki olulist brändi, mida müüa ja näidata.
Postimehes unistab minister, et tahaks kohe minnaja ära võtta 500 miljoini inimesega turu

Siinkohal annaks siis head nõu kuidas selline tulemus saavutada. Võtke seda kui head käsiraamatut...ka sina Juhan!
Loomulikult pole tegemist vaid majandusministrit pudutavate sammudega vaid sootuks laiema tegutsemiskavaga...

Retsept nr. 1

Hariduskorralduse jätkusuutlikuks muutmiseks
1. Anda õpetajakutse vaid neile, kes on õppetulemustelt oma eriala esimese 10-15% hulgas ülikoolides.

2. Alustava kooliõpetaja alampalk 18-20 tunnise õpetamiskoormuse juures nädalas peaks olema riigi keskmine palk.

3. Hariduses tuleb kokku leppida SKT suhtes fikseeritud kulude kandmise mehhanism, nii nagu oleme püüdnud teha NATO liikmelisusega seotult kaitsekulutustega

4. Koolid peavad kuuluma kas riigile või siis omavalitsused peavad kasvama vähemalt 10 korda suuremateks (liitumise teel). Enamustele praegustest omavalitsustest käib jätkusuutliku hariduse korraldamine paraku üle jõu ja selle all juba kannatab hariduse kvaliteet.

5. Õpetaja peab olema vastava kutseseaduse (hetkel veel puudub) riigi palgal olev töötaja, kel on nii streigõigus kui sotsiaalsed tagatisedki.

6. Ülikoolides tuleb kaotada õppemaksud ning ülikooliharidus peab olema kõigile kättesaadav ka majanduslikult.

7. Pigem tolereerida üliõpilaste arvu vähenemist ja seda kõrgemte tulemusnõuete kehtestamisega õppimisele.

8. Sisse viia rikkalikud stipendiumid loodusteaduste ja inseneriteaduste ning pedagoogika üliõpilastele.

9. Muuta ülikooliseadust suurendades ülikoolide sisemist demokraatiat ning selle akudu ka akadeemilist vabadust.

10. Tagada end tõestanud õppejõududele aj inseneridele rikkalikud loometingimused Eesti ülikoolides ja kutsuda siia kõrgtasemel välisõppejõude luues neile siin vajalikud loome ja õpetamistingimused.

Retsepti mõju on pikaajaline aga tagab, et näiteks 15 aasta pärast ei peaks majandusminister esinema samasuguste kurtmistega nagu ta neid praegu teeb.

Retsept Nr. 2

1. Muuta Etevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaadri ja tegutsemispoliitikat. Vaja on riskivalmimat ja tehnilise ja loodusteadusliku taustaga kaadrit, kes oleks iseseisvalt suuteline analüüsima tehnoloogia arengusuundi ja võimalusi.

2. Põlevkvikasutuse mahu vähenemise planeerimine ja energiasäästu reeglite karmistamine (Juhan, muuda enda määruses nr. 258 olevad energiasäätu klriteeriumid 3-4 korda karmimaks!), mis toob kaasa innovatsiooni käivitumise energeetika valdkonnas ja energiat säästva ehitamisele ja renoveerimisele edueelduste loomist. Nagu olete tähele pannud ei tõuse energiahind Eestis mitte taastuvenergeetiliste ja enrgiat säästvate lahenduste kasutamise tõttu vaid selle tõttu et neid ei kasutata. Nagu olete tähele pannud ei tekita mitte tuule puudumine Eestis elektripuudust vaid vastupidi...seda tekitab tugev tuul. Muide, põlevkivis olev orgaaniline aine on samal moel mikroorganismidega maetaani sisaldavaks gaasiks muudetav nagu sõnnik või solkki! Gaas aga tähendab võimu...vähemalt siinkandis.

3. Leiundustegevus ja leiutajad on üks osa kultuurist. Tehnilisest kultuurist ning nende tegevust tuleb toetama asuda. Kasvõi lihtsa mehhanismiga: iga registreeritud kasuliku mudeli eest tuleks tasuda riigil ca 10 000 - 20 000 krooni loomepreemiat...juhul kui leiutajal puudub muu sissetulek vms.

4. Käivitada sütemaatiline tehnoloogiasiirde programm just energiatehnoloogiate vallas...miks seal? Aga seetõttu, et Eesti energeetika investeeringuvajadused, et sovelduda kliima ja keskkonnajulgeoleku problemaatikaga võivad küündida kuni 100 miljardi kroonini! Energeetika ja mobiilsussektorite osakaal nii SKT-s kui müügikäivetes on märkimisväärsed. Tegemist on ka julgeolekuliselt oluliste teemadega. Üheks selle plaani osaks võikski saada tehnoloogiliselt läbimõeldud ja järgima ahvatlev ökolinn. Ö-riik on e- riigi loogiline jätk ja selle üldistus.

5. Jagada süsihappegaasi kvoot mitte enim saastavatele ettevõtetele vaid märkimisväärses või kogu ulatuses kodanikele. See on eelduseks igaühe-tasemel energeetilise innovatsiooni käivitamiseks.

6. Muuta valitsussektor ise innovatiivseks: sõitke elektriautode, hübriidautodega, rakendage energiasäästuprogramm tehnoloogilise innovatsioonina eelkõige riigisektoris (alustada võiks ka riigikogust, kus siseruumide temperatuur on pragu ca 25 kraadi!)...esitada riigihangetele karmid energiasäästu nõuded.

Selle retsepti mõju on kiirem kui eelmise mõju...raviskeeme 1 ja 2 võib koos kasutada. Lisaks veel erinevaid innovatsiooniteraapilisi võtteid nagu:
- alternatiivbörsi loomine
- ppp mudelitele parema õigusliku aluse loomine (praegu , nagu teatte on private-public-partnership lahendused reeglina seotud kas jokk-mehhanismidega või lihtsalt labaste altkäemakuskeemidega..riigi paksem rahakott aga tõmbab ettevõtjaid ja arukas oleks see tõmme innovatsiooni teenistusse rakendada)

Aga head lugejad-kommenteerijad..teiegi retseptid on alljärgnevalt teretulnud. Ehk saab üheskoos hea plaani kokku panna.

On märgata haridusrevolutsiooni algeid!

Täna toimus Tallinna hariduskolleegiumis ümarlaud, millel osalesid need kes Noored Kooli SA ettevõtmisel käisid üle Eesti koolides tunde andmas. Kirjutasin enda kogemusest ka siinsamas mõne päeva eest.

Tahaks siinkohal jagada üht lootust, mis selle ürituse käigus kujunes. Mõistagi arvas kohaletulnud haridusminister Lukas, et haridus vajab rahu ja stabiilsust. Ses osas on tal mõistagi õigus. Vajab jah. Aga ega väljakujunenud hariduskorralduse inertsist tulenev suund ei pruugi just kõige õigem olla. Nüüd võimalikest ja arukatest muutumisvõimalustest meie hariduskorralduses.

Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere refereeris üht uuringut, mille kohaselt annab parima õpetajaskonna see kui üliõpilasist vaid 10% edukamatest on võimalus ja õigus õpetajaametit pidama hakata. Tõsi...selle lisaeeldusena on OECD maade praktika ka see, et ametiga algust tegev õpetaja saab palka 95-99% SKT-st inimese kohta (vastavas riigis siis). Meie oludes tähendaks see nii 13-14 tuhande kroonist brutopalka.
Hea nõue, kas pole? Küsisin siis koha peal Tartu Ülikooli rektorilt Alar Kariselt , kas Eesti ülikoolidel oleks valmidus kokkuleppeks, et õpetajakutset ei anta kehvematele kui näiteks esimese 15% õpitulemustega üliõpilastele. Ta lubas selle teema tõstatada s.a. veebruari lõpul toimuvas ülikoolide rektorite nõukogu istungil.
Kui ülikoolidel jaguks kompromissitust selline otsus teha ja haridusministeeriumi laiendada õpetajaiks õppijate stipendiumiprogramme oleks ümberkorralduste doominokivide rivi liikvele lükatud. Ahelas järgmine olekski õige pea õpetajatele palgamaksja: ülikoolide kõrged nõudmised tekitaksid omakorda nõudmiste ahela jätkumise. Õpetajana koolitet inimesed nõuaksid korralikke töötingimusi ja tasu..nagu korralikult koolitatud ja võimekatele inimetele kohane. Koolid saaksid korralike ja võimekate inimeste tööletulekult nõuda ka paremat taset juba olemasolevatelt õpetajatelt. Omavalitsused peaksid selgemalt mõtlema hakkama oma liitumisele kuna näiteks 4-5 omavalitsuse töötajate optimeerimine annaks rahaliste vahendite kokkuhoiu, millest korralikele ja võimekatele inimestele ka enam palka maksta jne jne.
Tänaseks on see doominokividest uue hariduse pilt juba enam vähem valmis laotud.
2008 aasta veebruari Eesti ülikoolide rektorite nõukogu istumisest ja seal sündivast otsusest võib tõepoolest saada pöördepunkt Eesti hariduskorralduse tõsiseks muutuseks.

Millest seal aga veel juttu oli:
Taas tuli päevakorda idee, et meie hariduskulutused peaksid kujutama endast kokku lepitud protsenti majanduse mahust (SKT-st). Kah hea ettepanek hariduskorralduse jätkusuutlikkuse tagamiseks nagu arusaam ka sellest, et õpetajaskonnal peaksid olema paremad esindajad ametiühinguiski.

Ja loomulikult vajaklsid õpetajad selgemat tunnustamist ja väärtustamist...seda südamest ja sisuliselt tulevalt, mitte nii nagu mõne aasta eest juhtus Viljandimaal, kus õpetajale tegi omavalitsus toreda ja meeldejääva kingituse. Nimelt sai too õpetaja kongituseks kohustusliku lillekimbu ja sellel lisaks veel üliväärtusliku kogumiku eelneva aasta ümber Viljandi järve jooksul osalenute nimekirjaga ja jooksuaegadega.

Ma ei arva, et eelnevalt kirjeldatud ülikoolide otsus oleks mingi imerelv kuid selge on see, et haridusküsimuses tuleb hakata tegema kompromissituid valikuid. Nii rahastamise osas kui õpetajate haridustaseme ja suutlikkuse osas. Kompromissitus tähendak sel puhul muidugi ka paljust loobumist...mingist osast riigi hangitavast ehitusteenusest näiteks. Aga ehk see ongi mõistlik ja võimaldab vahepeal, kui haridus uue hingamise saab, rakendada siis säästlikuma ehitamise kohustuse.

Maja "mürgitünni" otsa

Balti jaama taga oli kunagi selline asutus nagu Kalinini Nimeline Elektrotehnika tehas. Vahepeal nimetati see RAS Esteliks ja tänaseks on saanud sellest territooriumist ühe järjekordse kinnisvaraarenduse tallermaa. Tänaseks on kinnitatud selle ala detailplaneering...loodetavalt alltoodud asjaolusid teadmata.
Sinna on plaanitud pilvelõhkujaid ja mida sinna veel kavandatakse. India kapitali kaasates nagu väidetud on. Ühesõnaga tegemist on elu ja äripiirkonnaga...kahjuks aga mürgitünni otstas. Sellele viitavad ka juba 13 aastat tagasi tehtud pinnaseuuringud sellel territooriumil.

Aga omal ajal tehti selles tehases nii pooljuhte kui ka elavhõbedal põhinevaid alaldeid. Radioaktiivse koobaltiga kiirituskamber, mida ma isegi teadurina olen kasutanud, rändas juba aastate eest Lätti, kui õieti mäletan. Aga elavhõbe on jätkuvalt seal pinnases. Tootmisjäägina.
Tehases töötanud inimesed...elavhõbeda tsehhis töötanuist on elus vaid vist üksainus inimene...mäletasid, et kui kaevati kaablikraav tsehhi lähedusse siis sillerdasid järgmisel päeval elevhõbeda piisad otse kraavipõhjas.

Jutt jutuks kuid juba 1995 aastal tehti kogu Esteli ala kohta põhjalik keskkonnaseisundi uuring. Vaevalt, et tänaseks selles uuringus toodud näitajad muutunud on.
Töö klannab numbrit 8645X. "Ras Esteli Territooriumi Keskkonnaseisundi Uuring" ja uurimuse on teinud REI (J. Kärk, U. Järve ja K. Riet)
Tegemist on põhjaliku tööga, mille analüütilised osad on kõhedusttekitavad arvestades asjaoluga, et täna toimub selles piirkonnas arendustegevus, mille tulemusena saastunud pinnast teisaldama, ladustama ja kasutama asutakse.

Endise elavhõbeda tsehhi läheduses on pinnases mõõdetud elvahõbeda sisalduseks 12 ja 26 mg/kg!. Töös on mainitud, et saastunud pinnasekihi paksus on ca 1,7 m. Selliselt sastunud ala suuruseks on ca 7000m2 ehk vaid sellel ala võib pinnases olla kuni pool tonni elavhõbedat. Rääkimata ülejäänud territooriumist, milles võib lisanduda veel teine samasugune kogus seda metalli.

Väljavõtetena sellest tööst veel tähelepanekuid:
Kaadminumi sisaldus pinnases: 0,1 - 3 mg/kg
Plii sisaldus: 1,7 - 8000 mg/kg
Kroomi sisaldus: 2,3-35 mg/kg
Nikli sisaldus: 0,8 - 30 mg/kg
Vase sisaldus 1-2800 mg/kg
Naftaprodukte 128 - 148 000 mg/kg

See oli siis olukord 1995 aastal...mitte linn, ütleks seepeale, vaid ohtlike jäätmete ladestuskoht.
Tegemist on ohtliku piirkonnaga, millest pinnase ümberpaigutamine võib need jäätmed liikvele ajada ning see kant ohustab kindlasti juba praegu ümbruskonda kõnelemata sellest, et mis on ohud neile, kes seal elama hakkavad.
Eks levitage seda teadet siis oma tuttavate ja sugulaste hulgas ja loodetavalt jõuab see teadmine lõpuks ka linnavõimude ja keskkonnaametnikenigi.

Suure Jaani Gümnaasiumis tunde andmas

Tänuväärne ettevõtmine see Tagasi Kooli. Sattusin minagi nende eestvedamisel Suure Jaani gümnaasiumisse kahte tundi pidama. Maast, inimestest ja keskkonnast. Õpilaste hulgas on jätkuvalt terased vaheleküsihaid ja kaasamõtlejad...ses mõttes on rohi ikka sama roheline ja taevas sama sinine nagu muiste.
Õpetajad olid teada saanud, et nende palk tõuseb...niipalju siis tundide vahepealsest jutuajamisest. Tervelt 21,9%, paraku said nad teada ka oma normkoormuse tõusust, mis tähendab, et juhul kui tunde napib ei ole palgatõus muud kui lihtsalt muutus numbrites. Ma arvan, et õpetajaskond peaks rohkem vaeva nägema oma ametiühingutega. See rahvas, kes õpetajaskonda edendab ja töösuhtes kaitseb peaks olema terasem ja suutlikum saamaks aru, mis on õpetajate huvid ja vajadused. Palga tõstmine koos töökoormuse tõstmisega pole mitte võit vaid tavapärane asjade käik. Kui seda võiduna lastakse paista on tegemist mustkunstiga. Õpetajad teadupoolest on kohuse- ja vastutustundega inimesed, kes ükshaaval ega koolitäite viisi oma juhtkondadega vaidlemagi ei hakka. Nende esindajad peaksid olema aga terasemad, taibukamad, sõnaosavamad ja toimekamad. Vaadake või loomakaitsjaid, kellel tõstatatud probleemid mäekõrguselt õpetajate omadest üle paistavad. Ja see on ametiühingute asi paljuski.




Suure Jaani gümnaasiumis on mõne aasta eest valminud tõepoolest priima spordisaal. Eelmisel aastal oli seal Kappide muusikapäevade raames terve suur orkester mänginud ja akustikaga oldi ülimalt rahul. Selliseid jutte kuulsin, nagu neidki, et suvi otsa on gümnaasiumi ruumid erinevate laagrite ja seminaride kasutuses.
Teadupoolest on ujumisõpetus nüüdseks ka kooliprgrammi osa. Lähim ujula on Olustveres, mille lahtiolekut ei tea mis sanitaareeskirju ja ehitusnorme eirates, aasta aastalt pikendatakse.
Ega seal kandis lähimat ujulat polegi kui Pärnus või Tartus...ma ei tea mis on saanud Viljandi ujula plaanist. Aga Suure Jaani vallas on jätkuvalt nii koole kui lapsi...ja ehk lapsi seetõttu on kah rohkem, et koolid on head.
Lihtsalt võiks seal lisaks spordisaalile olla ka ujula. Mitte luksuslik spaa vaid täitsa tagasihoidlik ujula mõne sauna ja tervisekeskusega. Ma arvan, et see õnnestuks isegi erarahale huvitavaks teha ja vast oleks ka kohalik omavalitsus suuteline sellise erainitsiatiivi puhul raha ja tagatistega kaasa aitama.

Sest: tagasi maaleminek on mõeldav kui on keskkonda, mis on säästlik ja inimest hoidev. Selle ujula võiks ju rajada koguni ökoujulana, milles soe vesi saadakse päikeserikkal ajal just päikesesoojust kasutades. Vaat sellised tähelepanekud siis koolitunde andmast tulnuna... :)

Jätkuvalt Eesti nokiast...ehk siis kanalaipadest Rae vallas. Osa 2. Pomerantsi sajatused.

Nagu näitasin juba Ago Pärteil seisukohavõttude puhul..et on komme teha viiteid tekstidele, mille puhul ehk loodetakse, et ehk keegi neid läbi ei loe...siis tuleb sama teha ka Marko Pomerantsi kohta, kes oma võrgupomeriimis Kahju roheliste rumalusest kõneleb hoogsalt sellest kuidas rohelised olla end pinnasetemperatuure mõõtes lolliks teinud. Tõeliselt teaduslik seisukohavõtt! Kirjutasin Marko Pomerantsile pikema selgituse, kus esitasin ka mõned soojusarvutused, millest järeldub selgelt, et juhul kui lagunemine oleks seal toimunud ja ka toimumas (ka väga tagasihoidlikus ulatuses) pidanuks me nägema ka 30 cm sügavusel temperatuuritõusu ja kui lagunemine oleks toimunud väga intensiivselt selle möödunud 40 päeva jooksul siis pidanuks me nägema ka näiteks maapinna langust...seda aga seal ei olnud.
Ka Pomerantsile ja muudele huvilistele on varsti siin võrgupäevikus üleval ka detailsem analüüs sellst, mida tänaseks on õnnestunud kindlaks teha...
..aga sellest hiljem.

Praegu võtkem aga ette Marko Porentsi võrgupäeviku üksiksasjad. Näitan, kus ta oma väidete esitamisel eksib.

Marko Pomerantsi võrgujutt: "Huvitav on kõigepealt eeldus, millel show rajanes: Pinnase all kanahauas peaks toimuma aktiivne lagunemisprotsess. Miks seda eeldati, mina aru ei saa. Matmise eesmärk on isoleerimine, selleks ka see kahe meetrine savikiht"

Marek Strandberg: See savikiht on paigutatud mitte ka kanade alla vaid ainult kanade peale. See väide pärineb savivedu teostanud ettevõtjalt. Seega pole tegemist mitte laipade isoleerimisega (isoleerida tulnukski ennekõike põhi, et kaitsta põhjavett) vaid nende matmisega oludesse, kus pole teada, mis saab vedelikega a patogeenide ning toksiinidega, mis tekivad lagunemise käigus. Tõsi...matmiskoha katmine savikihiga on vaid üks tee, mil moel liigse vee sattumist matmiskohta kontrolli all hoida. Kus on aga drenaaž, kus on aga nõrgvete kontrollkaevud? Neid pole.Antud juhul lähenemne, et kui kogu rehkendust teha ei jõuta, tuleb teha pool sellest, ei toimi.

Marko Pomerantsi võrgujutt: "Ma ei saa aru, millele toetudes saab väita, et anaeroobsetes tingimustes on võimalik neljakümne päevajooksul kahemeetrise savikihi all pinnases kanapraadi teha. Kui see nii lihtne oleks, poleks ju mingi kunst näiteks massihaudu avastada."

Marek Strandberg: Väide, et temperatuur tõuseb ja selle tulemusena hävinevad viirused pärineb Ago Pärtelislt (Veterinaar-ja toiduameti juhilt). Juhul aga kui ei toimu lagunemist...vastav ensümaatiline aktiivsus on madal...pole ka põhjust eeldada, et viirustki ümbritsev valkkest laguneb. Aga mis puudutab massihaudade avastamist siis siinkohal tuleb mainida, et nii värskeid kui vanemaidki massihauduon just võimalk kaasaaegsete termokaameratega avastada...pole miskit hr. Pomerants...juhtub et kõvasti ja kurjasti haamriga vehkides võib ka naelapea pihta saada. Ehk see mida Pomerants naljaks peab on tegelikkuses kasutatav meetod. Mõne lisavõttega on termokaamerad kasutatavad ka arheoloogiliselt huvipakkuvate objektide ning isegi maamiinide avastamiseks.
Ja nüüd selle artiklitekogumi juurde, mille Pomerants oma võrgupäevikus ära on toonud (õigemini see millele Erik Puura, nagu aru saan, on viidanud). Siin need on.

Ka refereerib Pomerants Eerik Puura artiklit kanade matmiskoha keskkonnaohust Novaatiris meelevaldselt ja valikuliselt.

Näiteks on selles kirjatükis väide:
"...sellise matmisviisi juures toimub temperatuuri tõus anaeroobse lagunemise käigus, orgaaniliste jäätmete matmise korral on intensiivse lagunemise viibeaeg sageli pool aastat ning varem pole põhjust oodata temperatuuri tõusu"

Täpselt nii! Ehk lagunemine on väga suure tõenäosusega ka rae valla juhtumi puhul viibega protsess ja seda, et ka 40 päeva möödudes pole märkimisväärselt soojaeraldumist tekkinud kinnitabki kahtlust, et see võib toimuda hiljem...aga kindlasti pole lagunemine toimunud. Viirustele on hävitav happeline keskkond. Kuna laipade lagunemise staadium pole teada. Me ei tea ei nende temperatuuri ega pHd pole võimalik väita, et viirused on garanteeritult hävinud. Andurite paigutamine matmispaika maksnuks mõnedkümned tuhanded kroonid ja see oleks olnud üks samm, mida saanuks teha kodanike hirmude leevendamiseks.

Samas Novaatiri artiklis võtab sõna ka rakendusviroloogia professor Andres Merits, kes ütleb:
"Milline on temperatuur matmiskeskkonnas, pole sellel juhul väga tähtis (peaasi, et ei jäätuks läbi), kõrge temperatuur komposteerimisel kiirendab oluliselt viiruse hävimist, kuid muude tingimuste täitmisel pole vajalik"...sama teksti refereerib ka Pomerants.

Siinkohal tuleb öelda, et maa alla maetuna ja hapniku ligipääsuta ei toimu kompostimist, mis on eelkõige õhu juurdepääsuga
lagunemisprotsess vaid lagunemine on kombinatsioon erinevatest protsessidest.

Võtan siit siis esimese kirjutise , mis puudutab matmist ja sellega seonduvat.
Lk 3, kus on juttu eelistest ja puudustest matmisel räägitakse sellest, et tegemist peab olema D klassi prügilaga, kuhu sellist matmist korraldada. D-klassi prügilapeab vastama järgmistele tingimustele:

1. Prügilagaasid ega tekkivad nõrgveed ei tohi ohustada keskkonda ja inimese tervist nindg sellist suletud prügilat peab monitooritama
2. Jälgimine peab olema vähemalt igakuine.

Rae valla vana prügila pole selline. Kui lk 3-l käsitletakse lihtsalt matmist siis lk 4 kõneleb massimatmistest. Rae vallas toimus masimatmine (ca 700 m3 kanakorjuseid on seda kindlasti) ning selle puhul on möödapääsmatu pidev monitooring.
Ka erineb selles artiklis kirjeldatud massimatmispaik rae valda rajatust. Rae vallas puudub igasugune suletud prügila nõrgvete kogumise- ja kontrollsüsteem ning vihmavete drenaazhisüsteem. On põhjust kahelda ka selles, kas üldse teatakse, kus täpselt see massihaud seal prügilakuhja otsas paikneb.

Lk 51, samas allikas, kirjeldatakse kuidas Throckmortoni massihauast (sinna maeti 2001 aastal Ühendkuningriigis suu ja sõrataudi põdenud veiseid) on selle ümber paigutatud kaevudest kogutud ühtekokku 74000 m3 (3 aasta vältel). Ala on 117 ha suur. Sellel on väidetavalt maetud 100 000 veist. Nii peaks kanahauast Rae vallas suudetama kokku koguda ca 1000 m3 solgivett kuid selleks puudub seal igasugune süsteem. Kuhu see vesi siis te meelest liigub...iga raskusjõu mõjul madalamele ja madalamale. Olgu öeldud, et Throckmortoni matmiskohas on sadevete drenaazhisüsteem, mis Rae valal prügilal puudud...mistõttu võib see reostunud vee hulk Rae valla juhtumi puhul olla veelgi suurem.

Keskenduda, nagu seda tegi Pomerants, vaid ühele viirusele...ehk siis Newcastle'i tõbe tekitava viiruse hävimisele või mttehävimisle...on pehmelt öeldes demagoogia. Ega siis kana koosne ainult viirusest ning ega's laibavedeleikes pole see Newcastle'i viirus ainus haigusetekitaja või mürk. Ka juhul kui Newcastle'i haigust tekitav viirus on hävinud ei tähenda see seda, et ei peaks hoolt kantama selle eest, et laipade laguained reoveena põhjavette või pinnavette ei jõuaks.

Mida me siis seal Rae valal prügilakuhjal mõõtsime...õhutemperatuuri, pinnatempperatuuri ja temperatuure erinevtel sügavustel. Kui oletame, et kanakehade temperatuur on ca 6 kraadi C siis pidanuks me nägema 30 cm sügavuses veidi alla kraadist temperatuuritõusu. Reeglina tuvastasime, et temperatuur langes nii 20 kui 30 cm sügavusel. Sellest saab järeldada, et kanad ei ole küll mitte läbi külmunud aga nende temperatuur on suure tõenäosusega madalam kui mikroorganismide aktiivsemaks elutegevuseks vajalik. Nii on ka nende lagunemine aeglane ning võib kiireneda kevade saabudes. Selle koha pealt on Eerik Puura väide, et maetuna võib lagunemine olla hilisemaks lükkunud ka kaude kinnitust saanud. Nagu juba mainisin...ei hakaknud me nakkusohu tõttu kaevanma suuremaid süvendeid ega paigutanud maha ka kanadeni ulatuda võivaid andureid.

Nii olen jätkuvalt seisukohal, et viis, mil moel on see matmiskoht rajatud Rae valda ei ole korrektne ja võib sisaldada märkimisväärset keskkonnaohtu.
Olukorra kontrolli alla saamiseks tuleks siiski paigutada nii pH kui temperatuurisondid matmiskohta (seda saab teha vaid riik ja sed nakkusohu tõttu) ning rajada matmispaiuga perimeetrile esmalt sadeveetrenaaž ning matmispaiga ümber kogumis ja mõõtekaevud vee kvaliteedi hindamiseks ning vajadusel ka saatunud vee eemaldamiseks. Nii muide on soovitaud teha ka sellessamas "maailmatarkuse" millele roheliste tegevust kritieerinud isikud korduvalt viitavad.
Ka Pomerantsi võrgupäevikus toodud artiklite kogum viitab üldteada asjaolule, et loomulikult aastate vältel teeb emake loodus tõsist tööd ja lagundab need linnukorjused. Samas osundab see artikkel maailma laibakäitluskogemustest korduvalt ja selgelt, et keskkonna ja teviseohtudesse tuleb suhtuda tõsiselt ning nende vältimiseks on vaja matmiskohad varustada nii vihmavee kui laipadest tulenevate nõrgvete kontrollisüsteemidega.

Pole midagi...ka riigikogu keskkonnakomisjoni juhile tuleb ennekõike soovitada kompetentsi ja kriitilist suhtumist kõikidesse väidetese, mida ta kuuleb (nii nagu hr Pomerants oma võrguloos teistelegi teada annab). Aga kindlasti soovitan läbi lugeda need tekstid, mida teistele lugeda soovitatakse. Pinnapealsus ja võimetus pidada sisulisi vaidlusi on riigikogus üsna tavaline nähe. See näib olevat selline võimunakkus.

Küll aga ootaks mina riigikogu keskkonnakomisjoni esimehelt sisukamat lähenemist kui antud juhul siis roheliste lolliks tembeldamine. Seda enam, nagu võisite ka ise veenduda, ei olnud pomerantsi seisukohavõtt, mitte sisuline ja anlüütiline vaid pinnapealne ja paraku lahmiv.

Aga nagu ühte võimuliitu kuuluva erakonna liige on öelnud, et mitte kunagi polevat võimalik kindel olla, mis juhtub, kui riigikogu koguneb ja otsustama hakkab.


...lõpuks veel paar loodusvaatluslikku täheepanekut Rae valla prügilalt:

1. Paari päeva eest teatas üks Rae valla elanik, et tema kodust (kus kogu aeg on rotid elanud) on rotid lahkunud...viktoriiniküsimus: Kuhu? (eeldatav vastus...loomulikult prügimäele) Kui lugeda seda paljuviidatud "maailmatarkust" siis selleski on nakkusohu vätimise oluline eeldus nii kontroll satikate ja loomade üle (nagu ka põhjavee üle)

2. Kui tegime oma temperatuurimõõtmisi siis üle kogu matmisla ja selle ümbruses võis leida rebaste väljaheiteid. Ega te ometi arva, et rebased ongi kogu aeg käinud Rae prügilas oma väljaheiteasju ajamas?

3. Kui rebastel ehk ja rottidel on suhteliselt raske pooleteisemeetrise kattekihi ala kaevuda (seda kinnitas ka meie labidakatse, mille puhul labida asemel oli meile ekslikult kaevamistöödeks kühvel toodud) siis kindlasti pole see kaevumine suur vaev karudele. Tavaliselt peaksid need elukad küll külmas ja toidupuudses talevunes olema kuid slline lõhnamajakas ja meie praegune pehme talv võimaldavad muudki oletada...nimelt seda, et mõned isased isendid võivad ka ringi hulkuda. Seda ka üks kohalik jääger sealtkandist mulle ka kinnitas.

Jätkuvalt Eesti nokiast...ehk siis kanalaipadest Rae vallas. Osa 1.

Ilmselt on lugejad ka mujalt lugenud ja kuulnud, et Jüssi-Strandbergi kanakünka vallutamine ja seal ringisonkimine polnud muud kui tühipaljas ja järjekordne jänunemus avaliku tähelepanu ja kes teab veel mille järele. Nojah...nagu poleks targemat teha.
Arvajaid on kuhjaga. Alates Veterinaar ja Toiduameti juhist Ago Pärtelist kuni lõpetades kõikvõimalike ajakirjanikkude ja riigikogulastega.
See on esimene osa selgitustest ja tähelepaenekutest, mida oleme teinud selle kanaepopöeaga seotult. Neid osi tuleb veel ja päris mitu.

Ago Pärtel teatas TV3-le, et maailmateadus olevat nagu tõestanud, et viirus ei püsivat kanakorjuses pikemalt kui 10 päeva...sestap peab ta ka meie juttu selle kohta, et oht on siiski olems suhteliselt tühiseks. Aga seda saate kuulata-vaadata siit.
Pärtelöi meelest olevat ka vastutustundetu mängida inimeste teadvusel, kui olme selgelt välja öelnud, et puuduvad igasugused kaudsedki tõendid selle kohta, et see viirus on hävinud.
Ma siis palusin Ago Pärtelils endale lähetada need maailmateaduse saavutused, millest tema (ja kogu Veterinaar ja Toiduamet) järeldavad, et mingit ohtu seal rae vallas prügimäe otsas pole.
Siinkohal siis need artiklid, mille viited Ago Pärtel mulle edastas (eeldan, et ta toetub oma väidetes avalikkusle neilesamadele...sest mida muud mul tema ütluste peale ikka küsida on):

1. Millner, P. 2003. Composting: Improving on a time-tested technique.

Kommenteerin ka seda artiklit: tegemist on KOMPOSTIMISE mõju uuringuga ja tõepoolest tagab kompostimine (aeroobne lagunemine, mille käigus tõuseb temperatuur) ka viiruse hävimise surnukehades. Antud juhul ei ole kompostimisega tegeletud ja seega ei puudta kõnealune artikkel karvavõrdki seda, mis on toimunud Tallegi kaadega Rae valla vana prügimäe otsas.

2. Senne, D. A., B. Panigrahy, and R. L. Morgan. 1994. Effect of composting
poultry carcasses on survival of exotic avian viruses: highly pathogenic
avian influenza (HPAI) virus and adenovirus of egg drop syndrome-76. Avian
Dis. 38:733-737.

Selle artiklis kirjeldatakse linnugrippi nakatatud lindude surnukehade KOMPOSTIMISE abil lagaundamist, mille käigus viirus ka hävib. Muud ei jää üle kui korrata: Rae vallas ei viidud läbi surnukehade kompostimist vaid need maeti oludesse, mis on selgelt anaeroobsed ning milles lagunemine toimub kompostimisest sootuks erinevatel tingimustel. Seega ei tõesta see siinne artikkel samuti mitte kui midagi selle kohta, mis tegelikult toimub (või on toimunud nende Talleggi kanalaipadega)

3. Glanville, T. D. 2004. Emergency livestock mortality composting in Iowa

Siingi artiklis kirjeldatakse kuidas surnud veiseid utiliseerida kasutades KOMPOSTIMIST...joonis, mis on nähtav sellelt lingilt kirjeldab kuidas tulnuks ka näiteks kanu utiliseerida. Kinnitan, et see, mis on tehtud Rae vallas Talleggi kanadega erinem täielikult Ago Pärteli poolt esitatud viites kirjeldatust...samas ta ise ütleb, et toetub sellle.

4. Carter, T., K. Andersen, J. Arends, J. Barker, K. Bunton, B. Hawkins, J.
Parsons, D. Rives, S. Scheideler, M. Stringham, and M. Wineland. 1996. Composting Poultry Mortality in North Carolina. PS Facts #11. North Carolina Cooperative Extension Service. Raleigh, NC.

Siingi viites on jutt taas lindude KOMPOSTIMISEST mitte matmisest. Maailmateadus...nagu mainis Pärtel...viitab sootuks muule kogemusele ja tegevusele kui see, mida Eesti Veterinaar- ja Toiduamet on harrastanud Rae vallas.

5. Keener, H., D. Elwell, and T. Mescher. 1997. Composting Swine Mortality
Principles and Operation. Fact Sheet AEX-711. Ohio State University
Extension, Columbus, OH.
Ja ka viimane Ago Pärteli vahendatud maailmateadus ei kõnele mitte matmisest niiskesse ja umbsesse hauda vaid KOMPOSTIMISEST...vaadke selle loo juures olevaid pilte ja te veendute, et see mida tehti Rae vallas erined täielikult sellest, mida tehakse samalaadsete haiguspuhagute ajal mujal.

Siinkohal ka ülevaade sellest mida tulnuks teha nende hukatud lindudega!

EHK LÜHIDALT: Veterinar-ja toiduameti juht Ago Pärtel (juhul kui ta on silmas pidanud oma intervjuus mainitud maailmateaduse tähelepanekutena neidsamu artikleid) on selgelt eksinud (kui mitte hämanud) sest on segi ajanud kompostimise (millele viitavad kõik mainitud artiklid) pelga matmistoiminguga.

Ehk tegevus, mida on Rae vallas harrastatud hukatud Talleggi kanadega erineb täielikult sellest, mida maailmapraktikas soovitatakse sellistel puhkudel teha.
Ligi 500 tonni kanalaipade ja kes.-teab-kui-suure hulga munade matmine neid eelnevalt kompostimata on lubamatu tegu, mis ei pruugi tagada ei keskkonnaohutust ega terviseohutust.
Lisaks juba eelnevaltki mainitud asjaolud, mida kuulsin kohaliku külavanema Hr. Puumeistri käest, kes mainis, et esimesel laibaveo päeval olid veoautode kastis olevad kanakorjused faktiliselt katmata. Selliste autodega läbiti siis ümbruskonna asulaid!

Selles kontekstis on eriti kurb lugeda ka arvamusteksti "Roheline tsirkus" Postimehes
Ajakirjanik Vahur Koorits võtab selles Veterinaar ja Toiduametit kaitsva poosi kui ütleb: "Veterinaar- ja toiduameti peadirektor oli küll varem rohelisele riigikogu liikmele Marek Strandbergile kinnitanud, et kanad ei saa enam kuidagi Newcastle’i viirusega nakatunud olla, sest viirus vajab elusorganismi ja on seega ammu kadunud, kuid Strandberg teatas, et pole vastavaid teadusartikleid lugenud, ja jätkas sellegipoolest tsirkuseetendust."
Olles nüüd need artiklid läbi lugenud (needsamad, mille Ago Pärtel mulle lähetas), kinnitan siinkohal, et neist artiklitest ei järeldu mitte kui midagi Rae valal vanasse prügilasse maetud kanade ohutuse kohta sest neis artiklites kõneldakse eranditult ohutusest juhtudel kui hukkunud (hukatud loomi) on eelnevalt kompostitud...ja seda Rae vallas tehtud pole.
Pigem siis Ago Pärteli meelevaldne viitamine artiklitele on see põhjus, mis süvendab Rae valal inimeste hirme...kas pole?
Tõde on teksti sisus, mitte sellele viitamises!

Lõpetuseks veel...just loodudusteadlastena ja samas ka riigikogu liikmetena on nii minu kui kolleeg Mart Jüssi selgeks kohustuseks osundada nende ebakohtade ja suisa valede peale, millega on tänaseks Rae valla ja kogu Eesti rahvast nende kanada asjus eksitatud. Esimene näide oli siis see eelnev tekst ja sellekohast lugemist saate õige pea lisaks.