Mida õppida sõjaliste kriiside tagajärgdest majanduskriisi puhuks.

Nii majanduslikult kui sõjaliselt võetakse sageli ülesandeid, mida ei suudeta kanda. Poliitilistesse kurvidesse minnakse sageli liiga suure kiirusega. Sageli räägitakse kuidas peamiseks sotsiaalseks probleemiks on kahjustuda võiv pensionisüsteem ning vanema põlvkonna kehevemaks muutnud olud. Paraku ei ole probleem selles. 60,70, 80 ja enamgi aastat maailmas elanud on kindlasti kogenud kehvemaid aegu kui on tänased. See ei ole muidugi põhjendus pensionite kärbeteks kuid palju suuremad probleemid on seostud kuni 25 aastaste töövõimeliste-tahtelisete noorte inimestega, kel pole lihtsalt tööd. Neile töö ja võimaluste tagamine on ühiskonna jaoks olulisemgi kui vanema põlve sotsiaalhoolekanne. Just selle põlvkonna tegevusest sõltuvad vanema põlvkonna võimalused. See on paratamatus, mis võib olla meeldiv või ebameeldiv, kuid see on see, mida tänaseks on õpitud paljudest sõjalistest konfliktidest ja nende üleelamise teedest.


Sarnasused sõjaliste ja majanduskriiside vahel annavad võimaluse ka mõlemaid kriise paremini lahendada.

20. sajandi üheks sotsiaalpoliitiliseks innovatsiooniks võib pidada konfliktidega toimetulekut rahvusvahelise sekkumise ja rahuvalvamise kaudu. Loomulikult pole tegu mingi universaalse imerohuga kõikvõimalike sõdade ja võimupingete ning hullunud diktaatorite tegevuse tagajärgede likvideerimiseks. Nii vähemalt üks osa maailmast rahutagamist ja rahuvalvamist käsitleb.
Sõdadel ning nende tagajärgedel on majanduskriisidega mõndagi sarnast. Sõja...olgu siis kodusõja või muu sõja...tulemusena laostunud ühiskond pole võimeline tootma ega oma tooteid muudesse riikidesse vedama. Sama lugu on majanduskriisiga...küll on põhjused erinevad: üleilmses majanduskriisis kaovad nõudluse vähenedes ja protektsionsimiilminguis eksportturud samuti.

Kuigi sõjaliste kriisidega toimetulekuks on õppimisvõimalusi viimase poole sajandi jooksul olnud piisavalt on rakendatavad tegustemisviisid kaugel sellest mida peetakse tänasel päeval otstarbekaks ja kokkukäivaks selle kogemusega, mis nendest kriisidest omandatud ja õpitud.

Traditsiooniline kriisist ülesaamise mudel ütleb, et sõda tuleb lõpetada nii kiiresti kui võimalik, rahutagajad riiki viia nii kiiresti kui võimalik ja needsamad rahutagajad ka riigist viia nii ruttu kui võimalik. Seejärel, nagu demokraatia ekspordi mudel seda ette näeb, läbi viia valimised, nii kiiresti kui võimalik ja saada valitsus, mis asub toimetama ja seda samuti nii kiiresti kui võimalik. Paraku on viinud sedalaadi kriisiregulatsioonid ei muuni kui uute kriisideni.

Siin on aga üks väike aga mitte ebaoluline "aga". Konfliktid, mida sedamoodi reguleerima minnakse on kellegi võit ja kellegi kaotus juba oma algpõhjusil. Konfliktid, mis sel moel piisavalt pikalt kestavad lõppevad moel-teisel nulliga: kumbki pool või ükski osalistest ei ole saanud võitu vaid kõik suhted ja võimalused on stagneerunud. Sellest ka kriis ja sellest ka pühjendus välise sekkumise jaoks. Tegemist on nullsumma olukorraga ning jõudes valimiste ja uue valitsuseni pole tegu muuga kui taas võitnute ja sellele lisaks kaotanutega. Nagu majanduskriisiski ei vii kellegi võit kaotanute optimismi ja usalduse taastumiseni vaid stagneerunud summaarse olukorra jätkumiseni. Kahjuks.Kiire lahendus seisakule moel, kus kellelgi hakkab nö parem saab kiirustades toimuda ainult kellegi teise arvelt. Nende arvelt, kes kaotavad või on muul moel õnnetud teenindades kellegi teise huve.

Enne võimu ja võimaluste ning sellega kogutavate väärtuste ümberjagamise algust peab olema aga loodud vaimne õhkkond, mis väärtuste teket võimaldab ning ümberjagamist sallib. Tegus on siis nii usalduse kui väärtushinnagutega, mille teke ei ole kiire. Küll saab olla aga kiire nende kadumine. Just seetõttu tekivadki ka majandusprobleemid justnagu üleöö...olgu siis tegu pelgalt üksiku maksejõuetu ettevõtte või kogu majandussüsteemiga. Lootus ja usk, et probleeme pole hoiab neid toimimas ning usalduse kadu neid ka lagundab.
Stagnatsioonijärgses ühiskonnas ei teki õnnetunnet ega ühiskonna edenemist aga seetõttu, et keegi saab lokaalselt õnnelikumaks ja samal põhjusel on ka majanduskriisist väljatuleku eelduseks ühiselt huvipakkuv ja lootustandev tegevus.

Rahutagamine, kui ÜRO ja selle julgeolekunõukogu üks tegevusist, saaks olla usalduse tekke alusena mõeldav vaid pikaajalisena. Just sellisena, et kujuneksid välja usaldus ja julgeolek sellisel moel, et lubatu ja keelatu piir ühiskonna jaoks selgelt välja kujuneks.
Kehvades majandusoludeski on vaja pikaajalist usaldustoetuse mehhanismi. Vanade ja ohtrat rikkumist võimaldavate reeglitega turg seda ei pruugi olla. Hetkel ei tea me sedagi, kas Rahvusvaheline Valuutafond või Maailmapank saavad ja suudavad kehastada ÜROga analooget rahuvalvemissiooni majandussuhete taastumise kontekstis. Mõneti on nüüdne, uue rahandusajastu majanduskriis ka proovikiviks, kas mainitud organisatsioonid ja võimalik, et ka Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) suudavad globaalse usalduse taastekkele kaasa aidata või põruvad. Viimasel juhul on põhjust ümber hindama hakata usaldussuhte kontrolli ja tekkemehhanisme rahanduses ning majanduses.

Lisaks rahutagamisele on möödapääsmatu, et oleks ka neid, doonoreid, kes hoiaksid üleval pikaajalist huvi taastatava ühiskonna suhtes. Panustaksid sellesse rahaliselt, majanduslikult kui kultuuriliseltki. Seda kõike on vaja, et sünniks konflikti (kriisi) järgne reformivõimeline valitsus. Pole kahtlustki, et nii sõjaline konflikt kui majanduskriiski nõuavad sootuks uut adraseadmist ja asjakorraldust...selleks et tegevusega vältida kriisini viivate suhete taasteket. Majanduskriisiga tegeleva ühiskonna doonoreiks pole keegi muu kui oma riigi kodanikud. Mida neil anda? Aga loomulikult oma sääste, oma usaldust ja omi hääli. Seda ei saa neilt aga nõuda.

Sõjalised kriisid on õpetanud, et nendejärgne ühiskonnaelu on kirju. Ülimalt kirju. Esindatud on kõik petturitest ja pättidest pühameeste ning poeetideni välja. sama on meil oodata majanduskriisistki.
Mida oodatakse kriisidejärgselt ühiskonnalt: töökohti, teenuseid (ennekõike tervishoiuteenuseid) ning puhtalt ja läbipaistvalt toimivat valitsust. Töökohti on ennekõike vaja just noortele. Noorte hõivatus kriisijärgses olukorras määrab selle, kas uuest põlvkonnast saab kriisi taastekitaja või ühiskonna ülesehitaja. Korralikku valitsust vaja aga selleks, et see mis raha eest lubatud ka tehtud saaks. Nii sobivad sõjajärgse kriisi leevendamise põhimõtted imehästi ka vähemalt Eesti tänastesse oludesse. Kuni selleni välja, et parim viis sellistes oludes töökohtade tekitamiseks on ehitusega seonduv. Meiegi tänastes oludes, kus väljaveetavat kaupa on sissevedajate puudusel väheks jäänud oleks sobilik keskenduda just oma sisemajandusele, kus kümned miljonid ruutmeetrid kodusid ootavad energiasäästlikuks muutmist. Mida hiljem muutub kinnisvara taas spekulatsioonide pärusmaaks seda kauem püsivad ka ehitussektori töökohad. Sõjalist kriisi leevendab sageli just maa kodudeks jagamine...äkki on majanduskriisiga sama lugu?

On üks hea asi, mille poolest majanduskriis veel erineb sõjalisest kriisist. Piirideta arstide liikumisel pole meie juurde veel asja. Küll oleksid siinkohal teretulnud nii piirideta ehitusmeistrid kui piirideta raamatupidajad (võimalus taas sotsiaalseks innovatsiooniks, sest minu teada selliseid tegelasi olemas pole), kes asju järje peale aitaksid saada.
Viimaseid ka seetõttu, et ennetada rahvusvahelise rahandusinkvisitsiooni, Rahvusvahelise Valuutafondi, tohterdavat külaskäik. Vabatahtlik finats- ja tehnoloogiline nõu on vahest olulisemgi kui prii arstiabi. Kas pole?

Hädade tegelik nimi ehk mille Aaviksoo rääkimata jättis

Aaviksoo jääb kirjas valitsusele (ehk ka iseendale) pidama oma avaldusega tegelikult poolele teele tõstatades küsimuse umbes nii, et miks pole erakonnad suutelised või huvitatud loobuma oma seisukohtadest. Vastus on ju teada: tegemist ongi klassikaliste erakondadega, mille eristumine (erakonnastumine) põhinebki pooleldi dogmaatilistel seisukohtadel.
Poliitpraktika või -tehnoloogia nagu seda hellitavalt ning natuke ülehinnatult kutsutakse põhineb (kahjuks) jäigastunud arusaamadel ja loomult suletud põhimõtetekogumil.

Erakondi on tavaks võetud jagada mingi ajast-arust mehhanismi alusel vasakpoolseteks ja parempoolseteks ning liberaalseteks ja konservatiivseteks kuigi ühiskonna ja majanduse probleemid on prasajagu sellised nagu nad on. Sagelion need probleemid seotud just inimeste omadusega ignoreerida piire, mille olemasolust aimdust omatakse. piire näiteks selle kohta, et ressursid on lõplikud, piire selle kohta, et ökosüsteemi talumisvõime on lõplik jne, jne.

Probleem riigieelarvest ja rahvuslikust rikkusest on mõnes mõttes taandatav lihtsale tõsiasjale: kollektiivselt on Eestlased ära kulutanud oma ainsa selgelt rikkust tekitava kapitali, isikliku aja nimelt, suure hulga tühja tähja peale ja nüüd käib üleriigiline ajujaht neile, kes on selles süüdi.

Need kelle isiklik ahnus ja lootused laenates rikkaks saada süüdistavad neid, kes neile selle laenu maha müünud või kaela määrinud on. Nad on kaelani võlgades ja nende laenuraha eest soetatud vara väärtus ei kata enam ehk pooltki selle laenu koguväärtusest ja nemad ootavad, et see tagatis mis neil olema peab oleksi see vara, mille nad on laenu eest soetanud. See on seadusandja küsimus lõpetada selline laenuorjus ja surnud hobuse kinnimaksmine. Kui see lõpeb hingavad paljud kergemalt ja neile jääb järele tõepoolest vaba ja loodetavalt loomingulist aega luua väärtusi.

Need kes on näinud ja sellele ka kaasa aidanud, et loodusvarad ja loodus tervikuna oleks võimalikult ruttu ja võimalikult suureks rahaks ja kasumiks vahetatavad on hädas sest näevad, et loodust vääristatakse aina laiemal ja suuremal poliitiliselgi ja rahvusvaheliselgi tasandil. Nende käibed ja kasum tulevad meie elukeskkonna ja aja arvelt. Kordan end taas: 1 kg põletatud põlevkivi tähendab pool ja enamgi krooni ühiskonna lt võetud raha tervise ja keskkonnakulutusteks ja see summa ei kajastu meie elektriarvetes. See on kõigi ühiskonnaliikmete selja tagant varastatud aeg ja raha. Paljud väldivad selle varguse ilmsikstulekut kuna mugav on mõelda, et odav elektrihind tähendab odavat elu. Ei tähenda...see tähendab ja on tähendanud tänaseks üle kümnendi üksteise arvelt võlguelamist. Ka see on justkui üleöö vaeseks jäämise üks põhjustest.

Me oleme panustamas majanduse tehnoloogilisse edenemisse miljardeid kroone igaaastaselt kui üllatuslikult ei pane me tähele, et selle panustusega tegelevad inimesed, kelle tehnoloogiline kompetents puudub või on õhkõrn. Tegemist on majatäie haldusjuhtide ja finantsistide ja kelle tahes veel sedatüüpi inimestega. Jutt on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Meie tehnoloogilise tõusu väidetavast allikast, mis on võtnud enesele kohtuniku, mitte aktiivse tegutseja rolli.
Kohtunik ei määra ei poksimatši tulemust. Kui see asutus tegutseb konkurentsi kasvatajana siis peab olema selela asutuse ja meie kõigu ühisraha kulumise sisuks ja suunaks just need valdkonnad mida kasvatada. See aga nõuab tehnoloogilist kompetentsi ja sädet silmis mitte kohtuniku morni ja erapooletut rolli. Kui palju loojate õnnetunnet ning loomisindu on see asutus aastate jooksul kanalisatsiooni lasknud? Vaid loojad ja selle asutuse "võimalustest" loobujad teavad seda. Raha aga kulub ja tekkivate väärtuste ning lahenduste hulk ja iseloom on kaugel meie tegelikest vajadustest.

Me oleme olnud oma toiduvalikutes ja reeglites õõvastavalt ükskõiksed. Toidutootmisest ja müügist on saanud konveier, mis rahumeeli segab puhta joogivee tervist rikkuvate värvainete, maitsetekitajatega ning muu sellisega ning müüb kireva sildi all meie lastele. Tavapärase toiduga on asjad ju lähedased. Jätkuvalt pole lihtsalt kättesaadavad toetus ja tugimehhanismid, mis bürokraatlike probleemideta võimaldaksid toetada koostöös toimivate põllumajndustootjate paremat töötlemis ning turustamisvõimet. Teades, et ühistöö on nende nõrgaks küljeks ei ole neile ka sihipärast abi selle ühistöö aluste kujundmaiseks.

Võim on olnud ka õõvastavalt ükskõikne inimeste arvamuse suhtes. Kujutada ette, et valimiste vahepealsel ajal võiksid valijad oma tahet avaldada tundub demokraatiavastase roimana. Nii hakkavat võimaust võtma populism ja inimestega manipuleerimine. Nagu kõik on näinud täidavad valimiskampaaniad avaliku ruumi "väga sisuka ja huvitava ning teemakohase diskussiooniga". Aeg otsedemokraatiat juurutama hakata. Kohalike omavalituste otsedemokraatia ehk siduvate rahvahääletuste seadustamine on tahte taga. Seaduseelnõu on selle kohta koguni ette valmistatud.

Ühiskond on tervik ja tänu inimeste iseorganiseerumisevõimele samuti iseroganiseeruv kogum. Meie sotsiaalse toetuse võime on kahanenud, mite selle tõttu, et raha on vähemaks jäänud. See on juba tagajärg. Põhjuseks on see, et viisid kuidas seda raha on hangitud on loomult olnud inimesi ja ühiskonda ning meie ainsat tervise eeldust, loodust, kahjustavad. See on tõsiasi, millest ei saa mööda vaadata ja ka tõsiasi, millest kaitseminister valitsusele kirjutades targu või siis mitte-targu rääkimata jätab.

Ülaltoodu on minu meelest meie probleemide tegelik nimi. Vähemalt osa sellest nimest. Kui neid demokraatlikul moel lahendada soovida võib loomulikult loota sellele, et erakonnad muudavad omi eetilisi valikuid...parem oleks siiski uskuda, et seda suudavad tänases olukorras teha valijad. Aga erakondi ja valitavaid võiks sedapuhku olla rohkem. See aga tähendaks nii erakondade liikmete arvu alandamist ja miks ka mitte erakondadesse mitte kuuluvate inimeste valmisliitude soosimist ka riigikogu valimistel. Me pole nii rikkad, et ideid ja valmidust ühiskonna huvides toimida parteiõiguse abil minema visata.

Haamriga aatomite pihta

Dr. MIchel Laberge kavatseb sellise masinaga anda plasmas hulpivatele aatomitele ühishoobi, millega tekitada tuumasünteesi jaoks sobivad, Päikese oludega lähedased, tingimused.

Minu elus on kord olnud juhtum, kus vaimustununa Stanley Ponsi ja Martin Fleishmanni artiklist külmtuumasünteesi kohta katsetasime seda füüsik Priit Truusaluga. Selle kohta kirjutasin ühe loo ka Carl Sagani raamatu "Deemonitest vaevatud maailm" järelsõnaks, mida on refereeritud siin.

Toona pallaadiumelektroodil rasket vett elektrolüüsides meie neutroneid ei saanud. Samas on sedalaadi ja muusuguseidki katseid tehtud hiljemgi. Üks omapärasemaid neist on füüsik Michel Laberge välja pakutud tuumahaamer...mitte päris nii nagu omaaegses filmis aatomikust tuuma lõhestatakse.

Laberge idee on tekitada vedela metalliga täidetud sfääri sisse plasmatomp ning see tomp siis sfäärilise kambri seinale antavate hoopidega kokku pressida nii, et temperatuuri ja rõhu tõusu tulemusena eeldatavalt tekkivas tuumasünteesis sündivad neutronid ja soojus neelduksid metallis ning kuumutaksid seekaudu vett auruturbiini jaoks.
Kogu selle lahenduse kohta saate lugeda siit
ja lühidat ülevaadet ka siit.

Oskamata hetkel öelda, mida selline lahendus füüsikaliselt tähendada võiks on tegemist igati huvitava lähenemisega. Vaid mõne aja eest oli lugeda ka katsest kus tavalise kleeplindi abil, seda vaakumkambris lahti kerides, õnnestus tekitada röntgenkiirgust.

Jälgime toimuvat...igatahes põnevam ja ootusärevam kui õiguskantsleri või riigikogugi järjekordne seisukohavõtt käibemakus küsimustes. Huvitavam igatahes kui tammuda pakri saarel ja toksida seal tikke maasse ja rääkida sellest kuidas varsti tuleb sinna Eestit hädast ja õnnest päästev tuumajaam. Mingem garaažidesse ja mõelgem välja mingi uus ja kasulik masin. Loodusseaduste järgi toimides pole võimalik vähemalt põhiseadust rikkuda ja kui on, vajab põhiseadus korralikku kohendust.

Tehke seda, ei tea mida!

Õiguskantsler on oma sõnutsi tuvastanud vastuolu käibemaksuseaduse ja põhiseaduse vahel. Vastuolu on tema meelest selles, et seadus jõustus liialt lühikse asja jooksul ja seaduse vastuvõtmise ja jõsutamise vahele ei jäänud piisvalt aega.

Pole kahtlustki, et see nii on. Kiirustades ja seades eesmärke kasutati tormakat abinõu. Ise, rohelised siis, olime pigem seisukohal, et ka käibmaksutõusu õnnestuks vältida kui jõulisemalt tõsta ressursitasusid ja aktsiise, kuid see plaan oleks kahjuks jäänud toetuseta...

Ehk siis piisava vahe puudumist tajun ja tunnen ka ise. Seda ühe hääletajana selle käibemaksu tõusu poolt ning tõepoolest see rutt polnud kõige targem samm. Mea culpa!
Ja loomulikult tunnustus kõigile ettevõtetele ja ettevõtjatele, kes suutsid selle segaduse oma isikliku tööga ära siluda.

Aga tulles nüüd tagasi õiguskantsleri ettepaneku juurde. Nimelt saanuks õiguskantsler sama küsimust lahendada ka leebemal moel. Mitte ettepanekudga vaid ettekandega riigikogule, kus samal motiivil, millises võtmes on ta nüüd kirjutanud oma ettepaneku, oleks ta saanud vältida edaspidi selliste olukordade tekke.

Õiguskantsler soovis aga teha justnimelt ettepaneku viia kõnealne seadus põhiseadusega kooskõlla. Samas ei ole õiguskantsler ei avalikkusle ega ka riigikogu komisjonides välja öelnud, millisel moel ta näeks, et see tema nähtav vastuolu põhiseadusega saaks leevenduda. Seis, mis on tekkinud sellist ettepanekut (mis seaduse järgi kohustab riigikogu reageerima) tehes on veidi kummaline. Esiteks, ettepaneku tegija ei suuda või ei taha öelda, millist tegu ta soovib näha. Ta on lihtsalt valmis ettepaneku tulemusena tekkivat otsust taas kaaluma. Aega tagasi pöörata ning sel moel untsu läinud asja uuesti teha on praktiliselt võimatu. Ükskõik, millise ettevõtja kasuks või huvides proovitaks otsuseid teha oleks tulemus kellegi järjekordne protsest. Ka juhul kui näha ette leebus karistamise suhtes 2009 aasta juulikuu maksuhäirete puhul on seegi kellegi suhtes korda saadetud riive...nende suhtes, kel maksudega probleeme näiteks ei olnud. Riigikogu on nagu tegelane vene muinasjutus, kellele tsaar on andud ülesandeks minna sinna, eitea kuhu ja tuua seda, eitea mida.

Mis oleks erinenud, kui õiguskantsler oleks teinud ettepaneku asemel ettekande? Selles ettekandes oleks võinud olla selge soovitus piisava aja määrale, mis peab näiteks maksuseaduste puhul eelnema nende jõustamisele. Riik kui organisatsioon oleks õppinud, oleks tekikinud üks tava (tõsi märkimisväärse ebamugavuse hinnaga) aga tulemuseks oleks parem õigusselgus tuleviku jaoks. Tänases olukorras võib kogu see vaidlus päädida pika protsessiga riigkohtus, mille tulemuseks võivad olla tagasipööramised, kahjunõuded...igatahes taas segadus nii ettetvõtete kui riigikassagi jaoks. Loomulikult aga priske teenistus advokaatidele. Eks ettevõtluse arendamiseks on võimalik valida väga erinevaid teid ja majandussektoreid.

Mida saaks õiguskantsler veel teha? Täna, veel enne riigikogu istungit, selgelt järele mõelda, millised on siis need sisulised ettepanekud, mille üle riigikogu saaks otsustada. Loomulikult püüavad ka riigikogu liikmed selel "tsaari" ülesande üle nuputada. Valikud peaksid aga olema mitte abstraktsed ja tänastes oludes paratamatult riigikohtu poole viivad vaid konkreetsed. Õiguskantsleril on võimalus neid lahendusi avaldada nii tänases kõnes riigikogu ees nagu ka saadikute küsimustele vastates. Ja neid küsimusi tuleb.

Kui õiguskantselrilt pole täna võimalik vastuseid saada selle kohta, millised lahendused rahuldaksid teda ja ta loeks talle nähtava vastuolu põhiseadusega lõppenuks ei jäägi meil muud üle kui küsida: miks tegi õiguskantsler ilma lahendusteta ettepaneku selmet pidada asjakohane ettekanne riigikogus?
Sellele annab vastuse nii aeg kui edasised sündmused...muidugi juhul kui see vastus ka täna kellegi peas olemas on.

Lamasütippva võitlus Salomoniga ehk mis selle käibemaksu ümber siis tegelikult toimub

Kas teate, et Päike tiirleb tegelikult ju ümber Maa. Igaüks võib seda oma silmaga näha...kes on aga näinnud seda, et Maa tiirleks ümber Päikse...tunnistage ausalt, seda kujutatakse ainult õpikutes või mingites filmilõikudes. Tegelikult on ju nii nagu näete.
Ja siis veel...mustkunstnikud tõepoolest võtavad kübaratest jäneseid ja kaotavad sinna pandud esemeid...ise olen näinud ja nii ju seetõttu ongi.

Samasuguse tõeväärtusega on riigikogu rahanduskomisjoni liikme Kadri Simsoni väljaütlemine sel teemal, mis toimus rahanduskomisjonis, kus arutati õiguskantselri ettepanekut tunnistada käibemaksu tõstmine põhiseadusega vastuolus olevaks.
Simsoni tsitaat on asja kohta järgmine: "Nimelt tuli komisjoni Marek Strandberg, kes hääletamise hetkeks rohelise Trapido ruumist välja eskortis. Nii jäi tulemuseks 5:5, pluss ukse taga redutav Toomas Trapido ja ettepanek õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida komisjonis toetust ei leidnud."

Mis on Simsoni kahjuks otsene vale. Hetk kui kolleeg Trapido palus mul välja tulla, et arutada meie seisukohta oli mõni hetk enne seda, kui komisjon asus hääletama. Ja kummalise kombe kohaselt ei vaevutud ukse taga olevat komisjoni liiget hääletamisel kutsuma...ei Simson ega keegi teine. Toomaselt küsides oleks ta jäänud ses asjas erapooletuks.
Kadri Simson on aga edaspidigi ilmselt andunud mustkunstietenduste külastaja ja ilmselt võiks talle sõna ja jõukohane olla kokku kutsuda ka Lapiku Maa ja Selle Ümber Tiirleva Päikese Pooldajate Vabathtlik Ühing (LAMASÜTIPPVA, kostub nagu mingi jumalik tegelane Ida usundeist...sobilik just sellise sekti nimeks)

Sekti pooldajaid oleks tal juba sealtsamast komisjonist, kus lahkudes sisistati, et vaat mis 86 miljonit teevad, millega teid ära osteti...seegi kuulub silmamoondusse uskujate tavapäraste rituaalide juurde.

Ehk veelkordselt siis nüüd mu tegelik seisukoht on ikka selles, et Päike ei tiirle ümber Maa ja mustkunst on silma- ning tajumoondus, ning rahanduskomisjoni ei läinud ma mitte selleks, et eskortida sealt hääletamise ajaks Trapidot vaid ikka selleks, et pakkuda lahendust, mida kujunenud olukorras teha.

Ja see meie lahendus oleks, et kui õiguskantsleri hinnangul on 6 päeva käibemaksu tõusu etteteatmiseks vähe siis näiteks ilmselt juba 15 päeva oleks olnud piisav. Seda on kinnitanud ka ettevõtjad, kel see maksukohustus tekkis. Peamiskes probleemiks, miks lühikese aja jooksul ei olnud võimalik käibemaksumuutust valutult läbi viia oli aga hoopis asjaolu, et paljude ettevõtete kassa- ja raamatupidamissüsteemid sisaldasid käibemaksu suurust mitte muutjana vaid programmidesse sisse kirjutatud konstandina. Nagu olete tähele pannud sünnivad kauplustes allahindlused hetkega. Arvutamise mõttes pole hinnamuutusel ja käibmaksumuutusel ju suurt vahet kuid tehniliselt on seda maksumuutust tõepoolest raske teostada, kui programmis käibemaksu suuruse muutmise koht puudub.
Meie ettepanek oli selles, et seadusega võimaldada näiteks k.a. oktoobrikuus tehtud maksiustatud käibelt neil ettevõtetel, kel pole käibemaksuvõlga ja kel käibemks eelmise kuu eest atstutd saada tagasi 2/3% maksustatud käibelt...see arv tuleneb siis arvutusest 2% (mis on lisaks küsitud käibemaksu osa) x 10 päeva (mis on juulikuus puudu jäänud aeg) / 30 päeva (mis on kuus olevate päevade arv).

Isiklikult olen veendunud, et ettevõtjate suhtes oli see toiming kiirustav aga seda teadamatuse tõttu, et paljude ettevõtete kassatarkvara ei võimaldanudki kiiret maksumuutust. Sellest lähtuvalt on selline tagasimakse vajalik. Küsisin sel koosolekul ka õiguskantslerilt: kui riigikogu pakuks välja just sellise lahenduse ja sellega kaob ära probleem, mille puhul näeb õiguskantsler vastuollu minekut põhiseadusega, kas siis ta nõustub, et sisuline lahendus on saabunud või nõuab ikka, et tunnistataks vastuolu sattumist põhiseadusega. Selget vastust ei saanud kuid jäi mulje, et pigem sooviks õiguskantsler näha riigikogu tunnistamas oma vastuolu põhisedusega kui lahendust probleemile. Ja probleem, meenutan, on ettevõtjate pöördumises õiguskantslerile kirjeldatud: aega jäi väheks. Õiguskantsler teisendas aga ettevõtjate probleemi enda uueks probleemiks: vastuoluks põhisedusega.

Riigielu mõttes oleks käibemaksutõusu tagasipööramisega, näiteks Riigikohtu otsusega, kui õiguskantsler jääb kaitsma oma tõstatatud probleemi mitte ettevõtjate oma, lugu samalaadne kui Estonia katastroofi järgse ajaga. Loomulikult oleks see korralik eelarvekatastroof, selles pole kahtlust, kuid tegu oleks ka ahvatleva töömaaga täna ju osalt jõude istuvatele advokaadibüroodele, kes tõttaksid kohe kahjunõudeid koostama ning koondama.
Nö Salomonlik otsus, mis maksusegadust ei tekita on täna võimalik, sest kui aega eelpakutud viisil ettevõtjaile kompenseerida pole ju ka õiguskansleri teisendus põhiseaduse riiveks enam põhjendatud. Loomulikult on küsimus ka eratarbijais, kes võivad öelda, et nemad pidid ju kinni maksma kogu selle käibemaksutõusust tuleneva hinnatõusu...siin saab selgust aga alles pärast seda, kui meil on teada, kuidas on muutnud tarbijahinnaindeks pärast käibemaksutõusu...kaupmeeste agarust allahindluste tegemisel vaadates võime ilmselt tõdeda, et juulis-augustis oluluist tarbijahinnaindeksi kasvu ehk polegi. Aga seda saab arutada siis kui on olemas mõõtmistulemused. Seni aga jätkub Lamasütippva ja Salomoni võitlus.

Tark kodanik, aeg on küps! Teooria ja käsiraamat arukaks kohalikuks omavalitsemiseks

Ajakirjandusele veidi puhkavamast olekust pilku heites, kurdetakse, et erakonnad mädanevad nii peast kui kehast. Selline on üks arvamus. On ka arvamus, et kõik erakonnad on mädad välja arvatud üks erakond. Pole imestada: Orwelli loomade farmi mõttekujundid kükitavad siinses poliitilises kultuuris nagu Sosnovski putked meie looduses. Õnneks on Eesti poliitmaastik mitmekesine ning kõigil jätkub mida järada.

Jäälõhkuja Tarand on parteide jäämeres lahti lükanud selge ja sinise veesiilu. Veesiilu parteivabama (kasvõi kohalikugi)  võimu juurde. Mitte seetõttu, et partei kui üks kodanikuühiskonna ilminguist oleks nüüd täiesti saatanast. Ei ole. Täiesti saatanast ei ole. Aga nagu öeldakse peituvatki saatan just pisiasjades ja neid pisiasju on parteipoliitkas piisavalt.

Nii lähevad valijad valima alati lootuses minna täispangale ja lootuses, et nende valitute lubadused jäävad püsivaiks ja neis lubadustes ei toimu muutusi. Kogemus, mis on seotud valimiistega on aga sootuks vastupidine: valitud peavad asuma nii koostööle kui oma seisukohtade kohandamisele ja õige pea kaovad osad lubadusist või asenduvad muudega.
Riik aga ennekõike kohalikud omavalitused on ikkagi pigem koostöö kui konkurentsi kohaks. Olgem ausad, et pideva võitluse põhimõte kui arengu alus ei ole ei biolooglise ega sotsiaalse evolutsiooni kirjeldamisel parim lähendus. Kõik või mitte midagi on viimase mõnesaja aasta ülekonkureeriva inimkultuuri alus. Õnneks mitte kogu inimkultuuri alus.

Otsustamise omapäradest.

Õige otsustamine algab õigest tõenäosusarvutusest. Paraku on just see arvutuse pool igapäevaelus varjule jäänud ning vaatamata asjaolule, et on selge, et ühe loteriivõitja kohta tuleb suur hulk kaotajaid mägitakse loteriid ja käiake jätkuvalt mängupõrgutes. Eks ikka selle tõttu, et emotsionaalne ootus ja sõltuvus saavad võitu lihtsats tõenäsususarvustusest.
Vead õigel otsustamisel tulenevad aga sellest et me hindame vääralt nii tõenäosusi kui korrutame need tõenäosused läbi valede väärtustega. Ameerikamaal on küsitluste tulemusena inimesed hinnanud oma hukkumisvõimaluse keeristormi tõttu 50 korda suuremaks ja ilutulestiku tõttu 30 korda suuremaks kui see tegelikult on. Samas arvavad nad, et astmatüsistusse sureksid nad 4 korda väiksema tõenäosusega ja upuksid 3 korda väiksema tõenäosusega kui see tegelikult toimib. Ilmselt nii mõnigi inimene on näinud telemänge, kus võistleja peab ära arvama mida rahvas arvab. sageli pole sel arvamusel (kahjuks) tegelikkusega mingit pistmist. Nii kujuneb otsute kaalumisel otsuse üks pool...tõenäosus kummaliseks.

Nüüd aga väärtuste poolest. Kujutlege olukorda kui teil on rahakotis kaks sajakroonist sedelit ja sajakroonine kinopilet. Kinno jõudes avastate et olete pileti kaotanud. Kas keskmiselt inimene ostaks saja krooni eest uue pileti? Ei ostaks sest ta ei pea väärtuslikuks sama asja eest kaks korda maksta. Samas kui teil oleks rahakotis kolm sajakroonist ja te sealt kinnominekul ühe sajakroonise kaotaksite ostaks enamus inimesi rahumeeli ühe sajakroonise eest kinopileti. Lõpptulemus oleks ikka sama: üks sajakroonine ja üks kinopilet.
Põhiteadmise, et õigeks otsuseks on vaja korrutada tõenäosus väärtusega tõi meieni Daniel Bernoulli 1738 aatal. 
Valikuid teeme me paraku aga alati konteksis. Konteksti muutmisel sooviksime me sageli teha aga uusi valikuid kuid sageli pole see võimalik...olgu siis tegemist börsikursside või ka poliitiliste valikutega. Tahe neid muuta külastab valijaid sagedamini kui võimalus seda teha. Tahe muutusteks sagedasti ja võimalus ainult iga nelja aasta tagant.

Headest koostöövormidest.

Mammuti küttimiseks tuli jätta hõimusisesed ja hõimudevahelised tülid ja minna toidu nimel mammutit küttima. Mindigi, sest muidu poleks me siin ja sellised, kus me oleme. Individualistlikud kultuurilised variatsioonid kõrvale jättes on taas aeg mammutit küttida. Majanduskriis...poliitiline tülpimus ja kes teab mis küttimist väärivad ilmingud veel.
Mis paneb aga inimesed üheskoos tegutsema? Selge, et mitte asjaolu, et nad lihtsalt kokku viiakse, pannakse, sätitase. Selleks koostegutsemise eelduseks on tervikpilt. Tervikpilt mammutist, ninasarvikust, maailmast, riigist, linnast, vallast. Ja tervikpilt loomulikult ka probleemidest.
Enamus meie teadmisi...õigemini küll muljeid kogutakse nägemise kaudu ja aju kuklapiirkonnas olevast nägemiskeskusest teisenevad nii mõisted nende paiknemine ning omavahelised suhted kui ka emotsionaalsed hoiakud nende mõistete suhtes.  See onn tervikpildi ajutalitluslik pool.
Praktiline pool on aga selles, et pilk tuleb hoida terav ja vaim värske...see on targaks kodanikuks olemise paratamatu eeldus. Eeldus, et olla kaitstud mistahes tüssamise vastu. Visioone tuleb jagada ja need peavad olema samas nii nähtavad kui korrigeeritavad, eks ikka selleks, et ei tekiks vääriti hinnatud riske.

Käsiraamat.

Et vältida tagantjärgi tarkust väärtuste hindamisel ja valesti hindamisel nõua, et rahvaesindajad võimaldaksid oma otsuseid rahval muuta mitte ainult korralistel valmistel vaid siis kui selleks on vajadus ja tahe. Vali neid, kes lubavad sisulisi ja võimu jaoks siduvaid rahvahääletusi. Ka selliseid, kus volikogu otsuseid saaks valijad muuta. Kogemus ütleb, et ajakirjanduse, reklaamide ja muu sellise mõjul me hindame väärtusi nihestunult ning parim ravi selle vastu pole loomulikult mitte tsensuur vaid rohkem vabadusi. Toeta otsedemokraatiat: kodanike vabadust ja võimalust sekkuda esinduskogu töösse sisi kui see vajalikuks osutub...siis kui valimisloterii pole andnud soovitud tulemust ega vastanud ootustele. Kasvõi ootusele, et partei saab teha seda mida on lubanud.

Panusta väärtustele, mis kestavad üle aegade. Selleks väärtuseks ongi aeg. Vali nii, et su valik annaks aega mitte ei võtaks seda sult ja su lähedastelt. Kui ei ole selliseid valitavaid siis saa ise valitavaks. Osale valimisliidus või kui sellist, mis siintoodud mõtteid kannaks ja toetaks, pole siis kutsu see ellu, mis tegeleks aja vabastamisega ning võimaldaks sekkuda otsustamisse. Üksikkandidaadi tähenduses toimivadki just kohalikud valimisliidud ja seda nii oma plaanide ja rahva toetusega. Toimivad üle erakondade ja vaatamata erakondadele. Räägi sellest oma tuttavate ja mõttekaaslastega...looge tervikpilt ja tegutsege. Vaatamata oma senisele kogemusele ja vaatamata sellele, mida te olete seni arvanud ühistegevusest ning poliitilisest tegevusest.

On terve rida pettepilte, nii nagu on pettepildiks ka avatud rahakott, milles on kadunud kinopilet, mis panevad meie väärtuste hindamise mehhanismid proovile. Poliitika ja kohalik poliitika ei ole räpane ning oma juurtes kriminaalseks kalduv vaid see on ainus võimalus vahetult tegeleda oma vahetu heaolu ja esmaste viisidega võita endale ja oma lähedastele tagasi aega. Asju tuleb ja saab ajada emotsionaalselt rõõmsana ning entusiastlikuna. Googeldamine selle artlkli kirjutamise ajal sõnapaariga "rõõmus poliitik" annab tulemuseks: "Otsing "rõõmus poliitik" ei andnud tulemusi."

See artikkel on siis esimene, mis sellele sõnapaarile vaste annab. Tehke nii, et neid vastuseid oleks rohkem. Kohe päris palju rohkem. Et see rõõm saaks tulema taradest otsustest a valikutest.

Tarkade kodanike aeg on käes. Head otsused sünnivad arukalt ja ühiselt tegutsedes. Valimised ei ole loterii vaid meie eluolu ja ajakasutust otseselt mõjutav ühistegeline toiming. Paneme siis sedapuhku selle toimingu sisse lisaks iidsele tarkusele ka nooremat ja uuemat. Nii mõne sajandi vanust. Näiteks kasvõi seda, mida rääkis meile Daniel Bernoulli.

Hollandis: peale leebe kanepi siiski ka targad kodanikud

Amsterdamis hakati rajama 500 elamule tarka elektrivõrku (smart grid). See on lahendus, mille abil on võimalik paremini aru saada energiatarbimise hetkeseisust ja energiasüsteemi paremini juhtida ja seekaudu saavutada nii varustuskindlust nagu ka energiasäästu. Sisuliselt on tegemist elektrivõrgu ja infovõrgu ühendamisega moel, et tarbijatel on võimalik arukamalt kasutada energiat. Muu hulgas kaduvat vajadus ka omi elektriarvestite näite lähetada. Üks ülevaade targast elektrivõrgust on lugeda siit.
Ka Eestis on lähedasel teemal juba aasta eest sõna võtnud Tõnu Lehtla ja Jaan Järvik oma artiklis "Eesti võimalus – elektri reaalaja tariif"

Ja lõpuks ja eelmise postituse teemaga haakudes: miks põrgu pärast ei tee me lihtsalt õigeid asju ja õigel ajal? Miks ei tee me lihtsalt tarku otsuseid kui neid on vaja ja vaja juba eile. Viin ja muudki mõnuained on targa rahva meelelahutus. Viin ega muudki mõnuained ei tee paraku ei nutikaks ega edukaks...nende tarbimine kellegi teise eeskujul ei ole tarkuse ja arukuse tunnus. Soov asju peapeale pöörata ei edenda ühiskonda ja võidelda kanepi eest ajal, kui peaks toimima arukate otsuste nimel ei ole minu meelest kõige targem tegu.
Ka mulle meeldib Holland...aga seda nende aruka viisi tõttu pidada ja toetada haridust, teadust ja innovatsiooni.
Legaliseerida tuleb esmalt tarkus ja haritus...küll siis on aega muude asjade legaliseerimise peale mõelda.

Valik: kas targad kodanikud või psühhonaudid?

Tunti huvi, kas Roheliste erakonnal on olemas seisukoht leebema narkopoliitika osas, mida hiljaaegu Jaan Sootak ja teised on propageerima asunud. Seda päris mult Postimehe ajakirjanik ja kirjutas vastusest ka selle loo. Vastuseid oli aga rohkem.

Esiteks meie erakonnal pole kujundatud selle temaatika osas selget ja ühtset seisukohta. Tuleb arvestada, et erakond on siiski läbilõige ühiskonnast ka siis kui erakonda kuulujad on mõnes küsimuses...näiteks keskkonna ja majanduse küsimustes...lähedast meelt. Mainitud artikkel on ka meie erakonnas tekitanud arutelu lähedastel teemadel.
Meie üldisem seisukoht on, et soovime lähtuda teadmistest ja faktidest oma seisukohtade kujundamisel. Narkopoliitika see osa, mis puudutab legaliseerimist või leebemat karistuspoliitikat toob paratamatult kaasa nii tervishoikulude kasvu aga ka karmi ja nulltolerantse hoiaku narkokaubanduse suhtes. Seegi on kulukas.
Küsimused ja vastused on alljärgnevalt siin:
 
* Kas narkootikumide tarvitamise ja Euroopa mõistes väikeses koguses omamisega seotud karistused on Eestis liiga karmid (Sootak viitab ülekriminaliseeritusele)? Mis suunas ja mil moel tuleks olukorda muuta (veel karmimaks, rohkem diferentseerida, narkoravi osakaalu suurendada vms)?

Üks küsimus on loomulikult karistuse rangus ja teine küsimus narkootiliste ainte legaliseeritus. Juhin siinkohal tähelepanu, et Hollandiski, mida sageli narkovabaduse eeskujuks tuuakse, ei ole narkootilised ained väikeses koguses mitte legaliseeritud vaid nende suhtes rakendatakse nn pehmet karistuspoliitikat.
Nii narkootiliste ainete sisse kui väljavedu on Hollandis jätkuvalt väga karmilt karistatud. Seesama Hollandi kogemus näitab aga selgelt, et narkootiliste ainete suhtes pehme karistuspoliitika rakendamine nõuab väga ranget ja nulltolerantsi narkokaubanduse suhtes. 2006 aastal mõisteti Hollandis vangistusse üle 4000 isiku 20 000-st kes saatsid korda narkokuriteo. Hollandis, kus elab 16 miljonit inimest on pea 30 000 narkosõltlast, kelle ravile kulub üle 2 miljardi krooni aastas.
On selge, et Hollandlased peavad oma kodanike vabadustest...ka vabadusest nautida narkootikume...kuid see vabadus on paratamatult kulukas nii vangistuste (raskete narkokuritegude eest) kui tervishoiu mõttes.
Kanepis olevad ained põhjustavad tõestatult skisofreenia-laadseid psühhootilisi seisundeid ja ma isiklikult pole veendunud, et sellise "kultuurilise mitmekesisuse" eest peaks Eestis tugevamalt seisma ja seda riiklikult soosima. Nii väike ühiskond, kui seda Eesti on, vajab pigem ikkagi tarku ja korralikke kodanikke mitte psühhonaute. Möönan siinkohal, et suuremad rahvad võivad oma kodanike vabadustunde nimel selliseid võimalusi loomulikult rakendada.
Arusaadavalt on see teema, mis vajab Eestis põhjalikumat läbirääkimist ning analüüsi ja hea, et see küsimus on tänaseks ka arutluseks tõstetud.

 * Mida arvate Sootaki ettepanekust, et narkootikumide tarvitamise võiks pikas plaanis Eestis riigi kontrolli all legaliseerida, alustades kanepisaadustest? Mis on teie hinnangul selle lähenemise põhilised head ja vead?

Seadustmine tähendaks tõepoolest riiklikku regulatsiooni ja teatud mõttes ka uue majandusharu teket. See majandusharu hakkaks tekitama ühiskonnale pigem probleeme kui võimalusi: tervishoiukulud, narkokaubanduse järelvalve ning karistamine oleksid valdkonnad, mis tooksid pigem lisakulutusi. Minu meelest ei erineks selline riiklikult reguleeritud majandus oluliselt näiteks põlevkivitööstusest, mille tähendus Eesti jaoks on samuti vaeseks tegev. Teame, et iga kaks ja pool kilo elektriks põletatud põlevkivi tekitab meie tervishoiule ja keskkonnale ligi kahe krooni ulatuses kulusid. Kulusid, mida elektriarvetes ei kajastata. Samasuguse varjatud koormaga vabaduse eest olla aeg ajalt psühhonaut peab maksumaksja olema taas valmis maksma. Nii nagu täna me maksame ju kinni ka alkoholi või tubaka liigtarbimisest tulenevad või seetõttu võimenduvad tervisehädad.
Asjaolu, et ollakse leppinud ja legaliseerinud sellised mõjuained nagu alkohol ja tubakas ei ole minu meelest põhjus, et seda sõltuvust tekitavate mõjuainete rida võiks või peaks jätkama.

 * Sootaki sõnul on hetkel probleem ka see, et Eestis ei julgeta narkokaristuste ja legaliseerimise teemal isegi mitte debateerida. Mis võib olla teie hinnangul selle põhjuseks?

Ma ei arva, et puudub julgus debateerida. Praegu ju ometi debateeritakse. Narkotemaatika on ühiskonan jaoks oluline sest arusaadavalt vabas ühiskonnas on inimesed huvitet, et nende vabadusi ei piirataks mistahes valdkonnas. Loomulikult ei saa ega tohi narkopoliitka muutuda üldiste kodanikuvabaduste piiramise ettekäändeks kuid andkem siiski aru, et oma vaimu ja selge mõistuse nihestamine on meiesuguse väikese ühiskonna puhul ikka väga tinglikult igaühe vabadus.
Milline on siis Hollandi kogemus mitte narkootikumide legaliseerimise vai leebe karistuspoliitkaga väikeste narkokoguste suhtes.
Vanuses 15-24 on kord kuus narkootikume kasutajate hulk 9,7% kui samad näitajad mujal on: 9,9% Saksamaaal, 10,9% Itaalias, 15,8% Suurbritaanias ja 16,4% Hispaanias.
Hollandi valitsusel on võime toetada 90% narkosõltlaste võõrutusravi. Just see asjaolu on viinud madalaks ka narkootikumide kasutusega seotud surmade suhtarvu võrreldes teiste Euroopa riikidega. Samas on Hollandis võõrutusravile tehtavad kultused kasvamas.
Ma ei arva kaugeltki, et meil narkoennetusega ja järelvalvega asjad korras oleksid. Muidu ei teaks me juhtumistest, kus ühes Eesti linnas koolilapsed üksteisele kalli raha eest kilekottidesse pakendatud jahu müüsid ning seda ka demonstratiivselt ninna tõmbasid. Ja mitte ainult. Koolide praktikast on teada ka lahustijääkidega igapäevatarbeliste materjalide purude ninnatõmbamist. Ja seda uskuge või mitte juba neljandas klassis.
Isikuvabadused on muidugi igas mõttes väärt värk kuid nende laiendamine narkoteemale eeldaks kindlasti oluliselt põhjalikumat statistilist analüüsi kui Jaan Soota ja Paavo Randma seda oma Akadeemias ilmunud artiklis «Narkokriminaalpoliitika või narkopoliitika?» pakkunud on.
Kas on ikka nii, et narkootikumide ja alkoholi tarbimine ja selle iseloom on narkopoliitika tagajärg. Või on põhjused hariduses ja kultuuris laiemalt. Usk ja lootus, et nõid oma pendliga lahendab probleeme paremini kui inimene oma teadmistega ja tööga kuulub ju tegelikult samasse valdkonda arusaamaga, et legaalsed narkootikumid hakkavad inimesi neist eemale hoidma. Aju võime sattuda erinevatesse sõltuvustesse on meie paratamatu geneetiline evolutsioonist saadud kaasapanu ning ses osas eelistaksin isiklikult riiklikku toetust loovatele (nagu seda on haridus ja kulutuur laiemas plaanis) mitte hajutavatele ja lagundavatele sõltuvustele.

Innovatsioon ühistranspordis: sõidukite arukas ühiskasutus

Komme on küll liikuda hulgakaupa aga kindlasti mitte suurtel kiirustel, sest nii liikluses kui ummikuis on tavapärane olukord: üks reisija - üks auto. Eesti puhul viib see loomult ülikalli ja kahjuks aina ebamugavamaks muutuva ühistranspordini ja seda ennekõike ääremaadel, kus rahva tihedus väiksem. Aeg arukaks sõidukite ühiskasutuseks on küps!


Üle Eesti toimiva ühistranspordi käigus hoidmisega on probleeme. Nende ühiseks nimetajaks on hõre asustus. Autode kasutamisega on samuti probleeme...nende ühiseks nimetajaks on sajakilone inimene asjadega tonnises autos ja sellega kaasnev energiakulu. Liigutatakse ju ennekõike automassi ja sellega kaasas olevat inimest.

Lahendus on mõistagi autode ühiskasutuses. "Kasutage autot mitme peale!" Seda loosungit hüüdes võib hääle kaotada ilma, et sellest suurt muutuks.
Lahenduseks oleks terviksüsteem, millega saaks iga autosõitja vabatahtlikult liituda. See oleks majanduslikult huvipakkuv lisaks.
Selleks pole vaja muudu kui sobilikku IT vidinat...neid aga sünnib päevas kümneid.

Iga autosõitja saab deklareerida oma kulgemistee ja teatada mitme krooni eest kilomeetri kohta on ta valmis ja kui palju kaasteelisi võtma. Loomulikult ka teada andes, kust on ta valmis teelisi peale võtma.

Autos peaks siis olema selline IT vidin, millesse saab sisestada oma ID kaardi ja toksida koodi, ning korrata sama autost väljudes. Mainitud vidin peaks olema seotud spidomeetriga.
Seadusega võiks olla sätestatud nii, et kuni 1 kroonini kilomeeter on võimalik sõitjalt selle teenuse eest tasu küsida.
See oleks siis näiteks maksuvaba teenistus igale, kes sellise lahendusega liitub.
See ei pea olema kroon kilomeetri eest vaid võib olla ka väiksem summa.

Arveldamine oleks läbi keskuse...mupärast võiks see kasvõi riiklik olla.
Kui on mingid liikumissuunad, mis arendamist nõuavad saab neid siis ka vastavalt otsetoetada.
Keerukama see lahendus kindlasti ei oleks kui mobiilparkimine või mobiilimaksed. GPS vidinad on piisavalt väikesteks ja ökonoomseteks muutunud ja sellise süsteemi kokkupanek võiks huvilistele igati jõukohane olla.

Infotehnika on seni pakkunud võimalusi harjumuspärasest teha veelgi mugavam. Huvitav, kas transpordilahendusega läheks samamoodi?

Laulupeo õppetund, sedapuhku liiklusest

Tallinna viimaste aegade üks täitunumaid jalgrattaparklaid oli Lauluväljakul peoliste ja peokülaliste jaoks. Kahjuks ei näe samasugust pilti ei Eesti ülikoolide juures ega mujalgi, kuhu auto asemel jalgrattaga võiks saabuda.
Aga nii liiguksid inimesed ilmselt iga päev...selliseid 2-15 km pikkusi retki...kui selleks vaid võimalust oleks. Foto: Marek Strandberg


Laulupeo peamine elamus oli loomulikult selles, et meie keel, laulud ja mõtted ning värvid on väärtusteks igal ajal ja neid, kes neist peavad ja hoiavad on piisavalt.

Ja siis on ka üks tähelepanek. Sedapuhku liiklusest. Kui autoliiklus sulgeda, hakkavad inimesed kulgema jala ja jalgratastega.
Siit saab teha ka ühe järelduse: kui liiklusradu osaliselt sulgeda kulgevad ka inimesed osaliselt jala ja jalgratastega. Sõnaga sünnib see, milleni ei vii ei kõrged parkimistasud ega parkimistrahvid vaid milleni viib lihtne otsus.
Näiteks lihtne otsus Tallinnas läbivalt neil teedel, kus võimalik terve sõidurada eraldadagi kergliikluseks. Laialt ja mugavalt nii, et ei peaks kõnnitee äärekividest üles alla loksuma ja laveerima jalakäijate vahel (seegi keelatud). Laialt ja mugavalt, et ei peaks kartma, et autojuht sind oma sõidukiga äärekivi vastu pressib.

Vabadusesambast...kommertslikult ja merkantiilselt sedapuhku.

Vabadusesammas avati, pühitseti ja lauldi sisse. Tuhanded olid kogunenud Vabaduse väljakule seda vaatama. Võidupüha künnisel,rahvuslikult meelestatult rahumeelselt...koos kogu perega.

Üritus lõppes, valgus kumas sambast ja rahvas valgus laiali. Autodesse, kodudesse...sõnaga ära. Ära läbi linna. Läbi linna, kus silmajäänud avatud asutusteks olid Valli baar ja viini vorstikesi müüvad putkad.

Aga avatud võinuks olla kõik kohvikud ja söögikohad, kauplused ja ka näiteks raamatukauplused oma Võidupüha eripakkumistega. Vahel kuluks veidi lõunamaalist leidlikkust ära!
Sildis, et 22. juunil oleme avatud nii vähe ja 23. juunil veelgi vähem, on nutikust ja innovatsiooni või siis lihtsalt ettevõtlikust ja ärivaistu kauplemise mõttes olematu kogus.

Püha üritus ei pea tingimata olema eemal ei ärist ei kasumist. Eriti raskel ajal olnuks selline majanduslik-kultuuriline sünergism teretulnud ja oodatudki.
Kindlasti ei kahvata selle tõttu karvavõrdki samba-avamise hiilgus ja hingestatus. Kahtlema peame aga oma ärivaistus ja ettevõtlikkuses.

Nii ei jäägi rahval ju muud üle kui traditsioonilisel moel oodata jaanipäeva ning toimetada tradistioonilisel moel majandust kasvatades ja tervist rikkudes.
Head võidupüha!

Hoopis rohelised võimalused mitte roheline ummik

Alustame sedapuhku teisest otsast kui roheliste ette pandud ökomaksureformist on siiani räägitud.
Meie majandus vajab turgutamist ja see turgutamine vajab raha. Raha mida ei ole tänasel päeval just palju.
Roheliste vähemuvalitsuse toetamise plaani sisuks ei ole mitte aktstiiside ja ressursitasude tõus vaid hoopis muu asi. Selleks on kodude energiasäästlikuks muutmiseks vajalike tagatiste pakkumine.
Meie kava sisuks on 10 miljardit krooni laenutagatisi neile, kes on valmis oma kodusid energiasäästlikeks muutma hakkama. Mainitud aktsiisimaksude ja keskkonnatasude tõus ongi peaasjalikult suunatud sellele, et pakkuda tuge selliste renoveerimsprojektide käivitamiseks.
2009 teise poolaasta jaoks on neid rahalisi vahendeid vaja 130-140 miljonit. Nende hulgas on näiteks 50 miljonit krooni, millega kinni maksta kodude renoveerimiseks vajalikud eeltööd, projekteerimised ja ehitusjärelvalve. Need on kulutused, mida korteriühistud ei jaksa kada või on see nende jaoks liialt suur risk.
Meie sooviks on ellu kutsuda ka energiaagentuur, mis aitaks siis esilagu sedasama energiasäästukava ellu viia. Hiljem ka muid energeetika arengukavasid.
Täna ootab renoveerimist 25 miljonit ruutmeetrit kodusid. Sellel aastal saaks algust teha esimese miljoni ruutmeetriga ja see tähendaks ehitussektoris käibe kasvu nii umbes 5-6 miljardi krooni eest. See on aga juba 5-10 tuhat taastatud töökohta ehitussektoris! Need on töökohad, mis aitaksid tööd leida juba neil inimestel,kes on tänaseks töötuks jäänud. Leida reaalset tööd, mis loob väärtusi ja ei ole asendustegevus.

Millisest töökohtade kadumisest saab juttu olla hoopis vastupidine.
Ressursitasude ja aktsiiside tõstmine ja nende rahasummade sihikindel kasutamine on uue majanduskasvu aluseks.
Jutt sellest nagu põlevkivitööstus hääbuks või inimesed laostuksid kui peaksid ostma veidi kõrgema hinnaga bensiini kui täna. 2008 aasta jooksul kõikus kütuse hind, kui mäletate, umbes 2 korda. Oli raske aga ei mingit väljasuremist.

Uskuge või mitte aga näiteks põlevkiviõli tootmine on tulus juba 20-30 dollarise naftabarreli hinna juures.
Uskuge või mitte aga selsamal 2008 aastal oli hetki kui kütusehindade kõikumine ei mõjutanud inflatsiooni...vastupidi, inimesed muutusid säästlikemaks ja said selle tulemusena kaela mitte hädasid vaid veidi rohkem vaba aega.
Täna on naftahinnad ületanud 70 dollari piiri!
Väita, et kõnelaune kava hävitab majandust on enam kui silmakirjalik. See on suisa vale.
Mis on aga selge, on see, et kirjeldatud kava näitaks meile teed, kuidas Eestist majanduslikust ummikseisust välja tuua.
Mõelge, et kas äkki need, kes selle kava peale nii kurjad on ehk ei tahagi niipea majandushädadest lahti saamist. Sogases vees olla lihtsam kalu püüda.

Delfi = varas?

Nii nagu pealkirjas võiks näiteks olla see küsilause sõnastatud ka Delfis eneses.
Nimelt on nende reporteritel-fotograafidel tavaks riigikogu rõdudelt suure suumiga pildimasinatega piiluda mida saadikud teevad.
Sedapuhku olin just saanud ära vaadata järjekordse pornosaidi ja mängida veidi raha peale pokkerit, mis on teadagi riigikogu liikme tavaline tegevus, kui asusin joonistama oma arvamuspilti ajaehele "Sirp"
Sedapuhku siis valimistest, nagu arvata võib.
Delfi piltnik klõpsis need ekraanipildid üles ja Delfi ka avaldas need  mõne aja pärast koos tavapärase "isikuanalüütilise" garneeringuga.

Seaduse mõttes on aga tegu siiski minu teosega, mille avaldamisõigust ei saa võtta niisama. Selle kokkuleppimata avaldamine võib olla pigem vargus kui midagi muud seda enam, et selle teose avaldaisõiguse on hetkel omandanud sootuks muu meediaväljaanne...Sirp nimelt.

Nii saatsimegi koos Sirbi peatoimetajaga Delfile järgmise sisuga kirja:

Lp Delfi toimetus.

Olete täna avaldanud minu teose "Doktor, mult on hääl läinud. Tarand vist
võttis" Delfi portaalis, selleks luba küsimata. Palun see sealt
viivitamatult kõrvaldada.
Kõnealune teos pailneb aadressil:
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=23831395

Ühtlasi palun võtta ühendust nii Marek Strandbergi kui teie poolt
eksponeeritud teose autoriga kui ajalehe "Sirp" peatoimetaja Kaarel
Tarandiga kui selle pildi kasutusõiguse soetajaga, et leppida kokku, mil
viisil hüvitate nii Marek Strandbergile ja ajalehele "Sirp" kõnealuse teose
kasutamise tõttu autorile ja teose tellijale tekitatud kahju.

Marek Strandberg,
autor
marek.stranbderg@gmail.com

Kaarel Tarand,
ajalehe "Sirp" peatoimetaja
kaarel@sirp.ee

Mõne aja pärast saime ka vastuse peatoimetajalt:

On 09.06.2009, at 19:40, urmo.soonvald@delfi.ee wrote:
Tere. Anname homme hommikul, pärast meie juristidega konsulteerimist, vastuse, kuidas omapärases olukorras käituda. Tervitustega, Urmo Soonvald, Delfi peatoimetaja

Jälgime siis edasisi arenguid!
Ah jaa...pilti ennast saate näha eelaoeval reedel ilmuvas Sirbis.

Huvilistele lugemiseks aga ka Autoriõiguse seadus

Vähemusvalitsuse teelahe

Foto: Assar Jõepera 

Muinasjuttudes on nii arukamatel kui rumalamatel rändajatel vahel vaja valikuid teha: minna kivist, puust või mõnest kükitavast sellist otse edasi, vasakule või paremale. Sellest sõltub nende edasine saatus.
Need valikud on tänagi olemas: keskerakonnaga koos saab valitus minna astmelise tulumaksu teed aga ainus küsimus on see, kust see tulu langevas ajanduses võtta; sotsialistidega saab valitsus minna lihtsat tulumaksu tõstmise teed ja rohelistega maksubaasi muutmise teed...tegelikult on neid teid veel kaks: Kundla tee ja Rahvaliidu tee. Kahjuks ei tea me nende täpsemast sisust veel.

Samal ajal Lätis, nagu teate jätkub asjade hapuksminek. Eesti lõunapiiril olev hapnenud rahanduse ja majandusega riik oleks Eestile paras haisupomm, mis ka meie usalduse madalal hoiaks ja siit kõik huvilised eemale peletaks. Mitte, et ma arvan, et lõunanaabrite häda meile korda ei peaks minema aga lati kursimuutus langusele tähendaks katlusi ka Eesti usaldusväärsusele.
Milline on siit pääsetee. Aga loomulikult jõulise majandussõnumi välja andmine selle kohta, et meil on võimet oma asjadega toime tulla. Need oma asjad ei oel aga ainult eelarve kärped ja riigisektori kokku tõmbamine.

Teadupooelst toetasid Rohelised vähemusvalituse edasikestmist ja riigikogus kahe valitsuserakonna plaanidele toe andmist juhul kui ollakse nõus vajadusega muuta maksubaasi alust ja nihutada maksukoormus isikumaksudelt ja käibemaksult ressursimaksudele (kaevandustasud, kütusemaksud jms).

See on ainus reaalne tee ka majanduse ümberkorraldustega alguse tegemiseks kui selleks vaid tahtmist on.
Küsin siingi: kas teie head lugejad olete valmis selleks, et kütusehind tõuseks 2-2,5 krooni võrra kui teate, et kaubad käibemaksu tõusu tõttu ei kalline ja keegi teilt ka rohkem tulumaksu selle peale ei küsi?
Selle tulemusena saaks riik tagada õppelaenude toetused, toetada ettevõtluse arengut turgutavad toetused ja palju muudki mis ühiskonnale majandava näo tagasi tooksid. See aktsiisitõus tagaks muu hulgas ka eelduste ning tagatiste tekitamise näiteks meie poolt juba arem välja pakutud kodude energiasäästlikuks renoveerimise kava. Selle kavaga saaks 2-3 aasta jooksul tööd 22-28 tuhat inimest!

Mida see 2,5 krooni kütusehinnas (aktsiisimaksuna lisatuna) siis tähendaks? Ei rohkem või vähem kui 3,15 miljardit krooni aastas! Pered või inimesed, kellele auto hädavajalik ja möödapääsmatu saaks sellest summast ka aktsiistõusu kompenseerimiseks toetadagi.
Olgu öeldud, et käibemaksu tõus 20% annaks vaid 1,7 miljardidt lisatulusid kui käibed ei lange ja inimesed varimajanduse poole ei pöördu.

Kallimaks maksustatud fossiilkütused toovad kohale biogaasi ja muude uue põlvkonna biokütuste tootjad. Nagu öeldud kasvab sellises olukorras ka huvi muu energiasäästu järele.

Kui latt kukub ei aita Eestit valitusjuhi kasvõi Vatikanis antud vanne, et oleme valmis kärpima ka 90% oma riigieelarvest. Huuu keeers? küsivad ajakirjanikud ja analüütikud.
Positiivset sõnumit on vaja ja uudsust. Tahate või mitte, selleks uudseks sõnumiks on majanduse roheliseks pööramine ja fossiilenergiast ning maavaradest maksude välja pigistamine selle nimel, et tulevikus saaks teistmoodi. Säästlikult ja arukalt ning uut moodi majandades.
Kukkumisest on vaja hoog saada uueks tõusuks...ja see Eesti rohelise revolutsiooni idee ju müüks küll. Kõik oleksid põnevil ja ootas, et mis saab. Ootaksid nii, et ei märkaks mures Lätitki meie kõrval...ja ehk saaks Lätigi meie tehtust nii indu kui abi.
Esmaspäev on oluliste valikute päev...eks me näe kas on sündinud läbirääkiv või läbilõikav valitsus. Suhteid läbilõikav.

Sildistatud ja lipustatud Eestid

Kohalik sotsiaalteaduslik praktika võimaldab Eesti alati kaheks jagada. Esimeseks ja teiseks Eestiks...nii lihtne see ongi. Jagan minagi aga sedapuhku küll sildistatud ja lipustatud Eestiks. Huvidest ja väärtustest lähtuvaks Eestiks.

Sildistamisest.
Sildistamine toimub ja toimib. On toiminud tõhusal moel juba sajandi või enama jagu. Jõulise sildisatmisega tegid algust Venemaa üle võtnud kommunistid. Sõnastati rahvavaenlase nimetusele vastavad tingimused ning tingimustele vastavad isikud lihtsalt kõrvaldati...nii ühiskonnast kui vajadusel elustki.
Sildistamisega muudeti maailma XX sajandi esimesel poolel nii Läänes kui Idas ja propaganda muutus nii teaduseks, tehnoloogiaks kui terveks tööstusharukski. Sõdade aegu on tegu olnud lausa kaitsetööstuse sopistusena ning propagandamasina jätkuv toimimine oma alusmehhanismi, sildistamise, tõttu viitab laussõja jätkumisele. Ei sõdita mitte ainult riikide ja ettevõtete vahel vaid see sõda on fraktaalselt läbi immutanud ka ühiskonna.
Öeldakse "eestlane?" või "lätlane?" ja me teame kohta, kus vastuseks on "fašist" Kuigi me teame, et enamuste meist siin öökapiraamatuks ei ole "Mein Kampf".
Öeldakse "ukrainlane" ja samad vastajad teavad kohe: "gaasivaras".
Kuna sildistatud maailm on lihtne ning juhitavam kui sildistamata maailm siis on saanud sildistamisest ka tavaline ühiskondlik praktika. "Poliitik?" Vastus: "Mingi kahtlane räpast viisi susserdav olend vms". "Rohelised?" Vastus: "Kohtalsed puukaisutajad kel pole reaalse maailmaga midagi pistmist."
Sildistatud maailma kohta on võimalik aimust saada kui sisenete näiteks mõne meediaväljaande elektroonilisse kommentaariumisse. On põhjust arvata, et seesma keskkond on tänaseks kujunenud ka sildistamistöösute üheks parimaks tootmishooneks.
Neil teadmistel pole praktilise elu ja otsutega rohkem pistmist kui kogemusel muinasjutust näiteks selle kohta, mida teha kui ütleme hunt on inimese ära söönud. Loos punamütsikesest on olemas ka lahendus: tuleb kutsuda jahimehed, kes hundi kõhu avavad ja vanaema koos Punamütsikesega sealt välja päästavad. See on muinasjutus ehk siis sildistatud tegelastega loos. Tegelikkuses selline päästeoperatsioon loomulikult ei õnnestuks.
Nii on tänaseks sildistamise abil müüdiks muudetud ka teadmine, et riigivõimu teostamiseks on möödapääsmatu teha enamhäälega otsuseid oponente kuulamata. Huvidest lähtuvalt. Selle tulemusena on sildistunud ka näiteks meie riigikogu: "Kummitemepel" on selle nimeks nagu teate. Silt selle kohta, et võimu sisu on enamuses ja selle mõjukas kasutamises aga mitte läbi rääkimises, on juba määrinud demokraatia tähendust ja süvendanud umbusku rahva esinduse suhtes. Silt selle kohta, et erakonna võimu aluseks on range distsipliin ja puuduv dispuut on kärbuma pannud ka erakondade sisese demokraatia ning muutmas erakondi ideelise võõraviha keskusteks.
Sildid ongi huvidekeskse maailma lipukirjadeks aga lippudeks ei saa nad loodetavalt iialgi.

Lipustamisest.
Lipp on lakooniline. Sellele on üles tähendatud pigem väärtused kui muu. Huvisid üles tähendavaid riikide ja rahvaste lippe ma ise ei teagi. Otsustamisel saab kaaluda vaid huvisid ja teha huvidest tulenevaid kompromisse. Neid ka tehakse. Huvidest lähtutakse kauplemisel, tingides hindu. Lipu all või nimel pole kombeks kaubelda sest see vääraks ka lipu väärtused. Lipu all räägitakse väärtustest. Lipu all kaitstakse väärtusi ja lipu all ka surrakse väärtuste eest. Nii see loodetavalt ka jääb.
Lipustatud Eestis on tehtud alati väärtustest tehtud otsuseid...meie lipu sündki oli ennekõike väärtusist lähtunud sündmus. Mis huvidest toona sai rääkida? Head asjad sünnivadki reeglina väärtustest mitte huvidest. Lipu all on seistud vabaduse kui väärtuse eest. Meie lipu all on püütud taastada ja taastatudki lõpuks iseseseisvus kui väärtus. Paraku jah, ka selleks, et taas minna igapäevase sildistamise ja sildistatud Eesti juurde.

Üle aastate ollakse Eestis liikumas valitsemistavadeski, küll vaevaliselt, siltide alt lipu alla tagasi. Selle sammu nimeks on vähemusvalitsus, millele on möödapääsmatu alustada aruteludis ja sisulisi läbirääkimisi riigikoguga. Arutelusid vajav valitsus vabastaks sildikandmise kohustusest ka riigikogu. Inimese loomuses on olla arutlev kuid siltide maagiline mõju on suuteline seda oskust pärssima.
On tähelepanuväärne, et Eesti lipu aastapäevaks on toimumas ka päevapoliitikas muutusi, mis lippu ning väärtusi au sisse tõstavad. Lodoetavalt pole see muutus sünnipäevatort, mille maitse peo lõppedes ka ununeb.

Küll, jah võib ka lipuga asju sildistada. Lootuses, et see annab ka asjale väärtus juurde. Nii on ju ka tehtud kaupade ja isegi valitavate puhul: mäletate neid lipuvärvides valitavate nägusid mõne aasta eest?
Kui aga lippu sildistama hakatakse ja see ka õnnestub on aga asi juba tõsine. See tähendab, e ka väärtused on ajale jalgu jäänud või siis sootuks ära kadunud.
Lipu varjus ja sildi all saab aga paraku alati pokkerit või turakat mängida. Õnneks ei uhu need mängud maha lipule kirjutatud väärtusi.

Vähemusvalitsuse võlud ja valud

Sildistatud maailmas kaob inimestel tugi, arusaam ja mis kõige kurvem: kaovad ka väärtused. Sildistatud teadmised sellest, mida kujutab endast võim välistavad suure hulga võimalusi. Võimalusi ka näiteks sotsiaalseks ja poliitiliseks innovatsiooniks: teha asju teisiti kui senini on harjutud. Üks Eesti sotsiaalse ning poliitilise innovatsiooni võimalusi on ka näiteks vähemusvalitsus. Uskuge või mitte!

Oled erakonnast...järelikult pead tahtma võimu. Selleks ju erakondi luuaksegi.
Oled roheline...järelikult soovid, et ühiskond liiguks kiviaega tagasi.
Oled eestlane...järelikult fašist, oled lätlane...ka fašist. Ja kes sa oled? Ukrainlane...järelikult gaasivaras.
Kas pole tuntud skeem? Sildistatud sündmused, isikud ja mõisted kobrutavad meie igapäevelus, nii ajakirjanike kasutatult nagu loomulikult kubisevad neist nii võrgukommentaariumid kui on täis seda poliitiline igapäevasuhtlus.

Kahjuks on see nii aga tegelikult on enamus neist väidetest alusetud ja nende tekkimise aluseks on kaasaegse sotsiaalse kukepoksi alus: väidete kõrvetamine teadvuse süvasoppidesse.
Ja kes sellega siis tegelevad? Loomulikult on see peamine leib suhtekorraldjatele, pr konstruktoritele ja kogu sellele rahvale, kes Vana Rooma kõnemehe Cato kombel alati teatavad, et "Kartaago tuleb hävitada!" Vaid selle vahega, et kui muistne Kartaago oli olemas siis kaasajal pole vaja isegi fakti ega sündmust...ka need võib (ja saabki vajadusel) välja mõelda.
Selline sildistamine on ka poliit-tehnoloogiate konstrueerimiskunsti möödapääsmatu alus ja manipuleerimise tarvilik eeldus.

Avalikult esinevalt suhtekorraldajalt pole põhjust kahtlustada ühtki nö oma mõtet, sest reeglina ta esinedes loob sündmust või rõhutab selle üksiosi ja ikka selle nimel, et tulevikus oleks lihtsam mõistenuppudega veidraid seise sotsiaalsele malelauale vigurdada.

Aga nüüd siis ikkagi vähemusvalitsusest. Tänastes oludes tähendaks see, et reforimierakonna ja irli ministrid peaksid enamuste oluliste seaduseelnõude jaoks toetuse saamiseks tulema riigikokku ning asuma seletama eelnõu headust ja vajalikkust. Täna on riigikogus väljaspool valitsust neli erakonda: rohelised, sotsialistid, keskerakondlased ja rahvaliitlased ning tõepoolest tuleb ka kõigi nelja käest toetust käia küsimas kui esimesega ei näkka.

Laiemalt tähendab see ka seda, et läbi rääkida ja positsioone kooskõlastada on võimalik kõigil ning ühiskonna jaoks olulised küsimused tulevad avalikuks.
Vaadake või tänast olukorda. Sotsialistide väljaviskamisest hakkab mööda saama juba mitmes nädal kuid ainus läbirääkimine, mida peetud on on see, et kes kuhu istub ja millistel tingimustel. Probleemide lahendamiseni pole jõutudki, mida kinnitas ka mulle ning nüüd kogu avalikkusele teatavaks saanud koalitsioonilepingu toorik.

Vähemusvalitsus nõuab absoluutsest võimust võõrutatud ja läbirääkivat juhti. See ei välista muidugi, et ka praeguse peaministri suhtlemisviis võib olude sunnil läbi teha moonde avatumaks ja koostöövalmimaks isendiks. Isiklikult pean seda isegi võimalikuks sest võimu jõud on imepärase toimega inimese käitumisele.

Loodud ja ajudesse tambitud sildid teevad loomulikult oma tööd: kõikide parteide eesmärk peab olema võim, võimu saab teostada ainult enamushäält omades, enamushääle omajad teavad, mis on Eestile hea ja oskavad seda ellu viia.
Rahulikult vaadates kolm täiesti meelevaldset väidet:

- Erakonna eesmärk saab olla ka muutus ühiskonnas ja Rohelised on selle ka välja öelnud, et antud hetkel eelistame me vähemusvalituse toetamist mõistlike meiepoolsete ettepanekute arvestamisel. On täiestii ilmne, et kaks osapoolt suudavad valitsuses erimeelsusi lahendada lihtsamalt ja kiiremini kui kolm: seda kinnitasid veelkordselt ka eile tulemuseta lõppenud võimuläbirääkimised rahvaliitlaste, reformiraha ja isamaaliitlaste vahel.

- Enamushäält omamatagi saab otsuseid teha kuid sel juhul peavad need otsused olema tõepoolest valdavale enamusele meelepärased. See aga tähendab loobumist senistest varjatud võimustruktuuridest nagu koalitsioonilepingu ning klubilise tegevusega juhitud riik. Klubiliseks tegevuseks pean siinkohal koalitsiooninõukogusid, koalitsioonide eestseisusi ning tagatubasid ja kes teab veel mis omaalgatuslikke rahvakogunemisi. Neid pole vaja oludes, kus maksumaksja on andnud meie käsutusse riigikogu hoone, töövahendid, kabinetid, asjatundlikud juristid, sotsiaal- ja majandusanalüütikud, juristid, tõlgid jne jne, kes võiksid otsustamiseks koguda teavet, mis kaaluks üles ühe või teise arvamuse. Meil on täna võimalus vabastada riigikogu ebameeldiva kummitempli sildis ja hakata tõepoolast sisuliselt tööle...nii nagu see töö ka Eesti põhiseadusse on kirja pandud.

- Eesti jaoks oluliste otsuste langetaja ja seda sisuliselt saab olla vaid riigikogu ja mitte ainult sellest eraldatud kogum saadikuid, keda harjumuspäraselt on nimetatud koalitsiooniks. Ühiste murede ja probleemide lahendus ei ole mitte ainult sõnades vaid ka sisuliselt koostöös ja täna on tõepoolest võimalus sellega algust teha.

Mida kiiremini reformierkonnna esindajad suudavad mõista, et enamhäälega võimusuhte otsimine kulutab vaid aega ja inimeste närve ning lükkab edasi Eesti jaoks olulisi otsuseid seda parem kogu ühiskonna jaoks. On läbinähtav ka selle hoiaku, et muul moel ei saagi ühiskonda juhtida kui garanteeritud enamhäält omades, aluseks olev hirm. See on hirm selle ees, et äkki avalikult ei õnnestugi oma plaanide suhtes huvi äratada. Jah loomulikult...see võib ka nii olla kuid kogemus näitab, et enamus inimestest on siiski õppimisvõimelised ja kriisiolukord toob inimestes välja tavatuid tegutsemis ja iseorganiseerumisomadusi.
Eelarvamused võimu olemuse osas on rasked kaduma kuid täna on meil sellesk võimalus mida kasutamata jätta tähendaks ka läbi lõigata Eesti poliitilise kultuuri paranemise tee.

Avalik pöördumine koalitsiooni asjus

Erakond Eestimaa Rohelised (EER)

avalik pöördumine

kavandatava uue koalitsioonileppe asjus ning võimaluste osas toetada juba täna toimivat vähemusvalitsust.

(Kinnitatud EER juhatuse ja EER riigikogu fraktsiooni poolt)

Tänaseks on meile teatavaks saanud kavandatava koalitsioonileppe esialgne sisu ja iseloom.

Kolme osapoole - Reformierakonna, Isamaa ja Respublika Liidu ja Rahvaliidu - moodustatava valitsuse koalitsioonileppes püstitatud kolm põhieesmärki on küll õiged ja head, aga vaadates eesmärkidele jõudmiseks samas toodud tegevuskava on selge, et püstitatud eesmärke ei suudeta või siis ei taheta saavutada. Uus koalitsioon sellisel kujul põlistaks majanduskriisi - siin on küll olemas mitmed eelarvetasakaalu põhimõtted, kuid puuduvad arusaadavad majanduse kasvatamise põhimõtted ning teed.

Järeldus koalitsioonileppest on, et mõningaid muudatusi küll saavutatakse, aga leppe realiseerimine põlistaks  praeguse kriisi ja on selge signaal, et valitsuskoalitsiooni uuendamine selle leppe alusel tänase majandus- ja sotsiaalkriisi põhjuste-tagajärgede seoseid ei ava ega loo ka lahendusi ning leevendusi praegusele kriisile: 

1. Leppesse kirjutatud kulude vähendamise mehhanismid on üldjoontes vastuvõetavad ning mõistetavad ja väärivad seetõttu toetamist. Samas kui eelarvetulude kasvatamise võtted tekitavad mitmeid küsitavusi.

2. Eelarvetasakaalu ja -laekumiste kasv jääb lähemaks kaheks aastaks endiselt tagamata nii eelarvelaekumiste seisu kui uute prognooside halvenemisel ja põhieesmärk, olla Maastrichti kriteeriumitega vastavuses, jääb täitmata;

3. Pisut leevenduvad kriisi sotsiaalsed tagajärjed (mitte põhjused) läbi väikeettevõtete käivitamise lihtsustamise ja kavandatud tugipakettide abil. Püsib oht, et sotsiaalse kriisi süvenemine jätkub;

4.Majanduse taaskäivitumine välistatakse, sest kavandatavad tegevused võivad põlistada praeguse mittetoimiva ja kriisi põhjuseks olevad majandussuhted ja ettevõtluse struktuuri.

Vajalikud on just struktuursed muutused majanduses  ning nende märkimisväärselt julgem toetamine, sest vaid eelarve mahu vähendamine ei saa olla lahendus kuna eesmärk peaks olema siiski maksulaekumiste mahu taastamine.

Oleme valmis toetama ka täna juba faktiliselt olemasoleva vähemusvalitsuse tegevust nii passiivsel kui aktiivsel moel, kui vähemusvalitsuse tegevuse ja seadusloome algatused lähtuvad ka järgnevatest põhimõtetest:

1. Majandusse tuleb pakkuda piisavas koguses laenutagatisi sektoritesse, mille kasv võib olla kiire ning kuhu investeerimine annab energia kokkuhoidu kogu ühiskonnas. Ehitussektor on ka majandusvaldkond, kus töökohtade kadu on olnud täna suur, kuid selle sektori elujõu taastamine taastaks neist märkimisväärse osa. Peamiseks selliseks tegevusvaldkonnaks on Eestis ehitussektor ja hoonete energiasäästule suunatud investeeringud, mille toetamise maht peab olema aga piisav. Oleme jätkuvalt seisukohal, et see tagatiste ulatus ei saa olla väiksem kui ca 10 miljardit krooni, sest investeeringute kogumaht, et Eesti hoonete energiakulutused alaneksid kordades, on ligi 100 miljardit krooni.

Selliste tagatiste andmine oleks eelduseks, et ehitusturg võiks oma praeguses madalseisust aasta jooksul kasvada 1,5 - 2 miljardi kroonini kuus ning tagada riigieelarvesse juba 2010 aastal 3-4 miljardi krooni ulatuses laekumisi. Energiasäästule orienteeritud ehitustegevus on ka lähitulevikus suurima majanduskasvuga tegevus lähiriikides. See aga tähendab märkimisväärset eksportpotentsiaali.

2. Energiaturg vajab võimalikult kiiret ja sisulist avamist, sest suletud turul reguleeritud hindadega jätkumine ei loo eeldusi energeetika alasteks investeeringuteks. Riiklikult Eesti Energia kui ainsa võimaliku suurte energiainvesteeringute võimaliku tegija eelistamine, mis joonistub välja ka uuest koalitsioonileppe tekstist, ei ole õigustatud, sest selline riigi poolt valikuliselt eelistatud ning omatud monopoolse ettevõtte roll on pigem olnud energeetikaalaste investeeringute tuleku takistajaks Eestisse.

Suurimat kiirendust energiasektori investeeringutesse annaks täna ka leppes mainitud mere põhja ehitamist salliv seadus, kuid samas tuleb kiirendada nii Estlink 2 kui ka Balti-Rootsi merekaablite ehitamist, kusjuures viimase puhul tuleks selle võimalikul viibimisel Leedu initsiatiivina püüda haarata initsiatiivi Eesti kätte ka selle ühenduse ehitamisel, sest avanev energiaturg pakuks meile kiiremat hinnaleevendust siinsetele tarbijatele kui vaid  kinnihoidmine põlevkivienergeetikast ja tuumatulevikule lootmine.

Tuleb käivitada Taastuvenergia teemaplaneering, mis on osa Eesti Taastuvenergeetika Strateegiast, mis peab valmima 2010. a. I poolaastal. Eesti Biomassi ja Bioenergia Kasutamise Edendamise Arengukava aastateks 2007-2013 elluviimist tuleb jätkata ja anda laenugarantiisid igas maakonnas esimesele viiele bioenergia piloot-tootmisettevõttele, mis omab nii hajutatud energeetika kui sisejulgeoleku mõõdet. Biogaasi kasutamiseks mootorikütusena tuleb luua seadusandlik alus. Oma taastuvad kütusevarud ja nende kasutamise tehnoloogiad on taas võimalus tulevaseks majanduseduks.

3. Riigi eelarvelaekumiste jõulisemaks kasvatamiseks on elanike tarbimismaksude kasvatamise idee ebavõrdsust suurendav ja probleeme tekitav, seda ennekõike asjaolu tõttu, et see ei loo eeldusi arukama tarbimismudeli kujundamisele. Oleme seda meelt, et kasutamata jäetud võimaluseks täna on erinevate ressursside ja saastetasude jõuline tõstmine, mis võimaldab lisa toota riigieelarvele, kuid hakkab majandusse samas sisse tooma ka valikuid: kas kasutada säästlikumaid tehnoloogiaid või raiskavaid tehnoloogiaid.

Maksustamisel tuleb eelistada ressursi- ja loodusvarade makse ühetaolisele käibemaksu tõusule. Maavarade kaevandustasude märkimisväärne tõus on möödapääsmatu lahendus, mis ei kahjusta sedavõrd väiksema sissetulekuga leibkondi nagu seda teeks üleüldine käibemaksu tõus. Põlevkivi kaevandustasu kolmekordistamine muudaks elektritootmise omahinda kallimaks vaid 10 sendi võrra kWh kohta. Samas looks see eelduse keskkonnasäästlikumasse energiatootmisse investeeringute saamiseks ning hakkaks turureeglite läbi vabastama kasvuhoonegaaside kvoote, mida saaks samuti kasutada riigieelarve olukorra parandamiseks. Seda võimalust käibemaksutõus ei looks. Näiteks turba kasutustasusid tuleks samuti suurendada ning seda märkimisväärselt rohkem uute avatavate turbaväljade kasutussevõtmisel võrreldes juba olemasolevatega, mis soodustaks olemasolevate turbaväljade lõpuni kasutamist.

4. Fossiilsete kütustega seotud makse tuleb märkimisväärselt kasvatada ning loobuda kütuseaktsiisi automaatsest kasutamisest teedeehituses. Transpordivajadusi seotult puuduva ühistranspordiga tuleb kompenseerida isikutele, kelle elukohast tulenevalt on neile transpordivahendid möödapääsmatud. Tuleb kaaluda ka märkimisväärselt väikese kütusekulu ja saastemääraga sõidukite soetamise toetamist.

5. Keskonna- ja ressursihoidlike toodete madalamate maksumäärade võimalik rakendamine, et suurendada huvi nende tootmise või nendega kauplemise vastu.

6. Möödapääsmatu on tänastes oludes luua kohalikku mikro- ja väiketootmist toetavad mehhanismid, millised oleksid eelduseks piirkondliku arengu säilimisele.

6. Demokraatia arengu huvides ja kaasamise ning usaldusmehhanismide taastamise huvides soovime, et toetust leiaks kohalike omavalitsuste rahvahääletuse initsiatiiv.

Soovime, et lähtutaks üldisest põhimõttest, et usaldust tekitavad mehhanismid nagu tagatised ja riigieelarve kärped ennekõike ja seejärel maksutõusud ning vastavad muutused. Maksumuutused võiksid olla rakendatud mõõduka ja  ette teada oleva kiirusega, et majandusmehhanismid saaksid muutlikele oludele kohaneda.

Oleme seisukohal, et kriisiaeg ei ole sobilik avalikku dispuuti eirava võimuliidu järjekordseks loomiseks. Tänane olukord vajab tõepoolest kiiret tegutsemist, kuid võimu nimel ollakse valmis jälle unustama ratsionaalsed lahendused kogu ühiskonna jaoks. Järjekordne suletud ja tankimeeskonnana toimiv valitsuskabinet oleks ühiskonnale selgelt väsitav ja vaid poolikuid lahendusi pakkuv.

Siinkohal teatame Roheliste valmidusest toetada Eesti jaoks arukaid ja edasiviivaid plaane. Selle eeltingimuseks on arutelude toomine suletud uste tagant avalikkuse ette ja kõigi huvitatud osapoolte sisuline kaasamine. Tegemist ei ole täna mitte pelgalt võimukriisiga, vaid kogu ühiskonna kriisiga ja see on avalikkuse asi – suhelda tuleb täna piisavalt avatult kõigi osalistega - nii erakondade, vabaühenduste kui ettevõtjatega.

Läbirääkimisteks ja aruteludeks avatult

Erakonna Eestimaa Rohelised nimel

Marek Strandberg Erakonna esimene eestkõneleja juhatuse nimel

Valdur Lahtvee Erakond Eestimaa Rohelised riigikogu fraktsiooni esimees

Tanel Tammet Erakond Eestimaa Rohelised volikogu esimees

Rahvaliidu, IRL ja Reformierakonna koalitsioonilepe

Mulle teadaolevalt on arutluse alal võetud järgmie koalitsioonileppe tekst.

Sellest paraku ei sünni suurt enamat kui senistest enamvõimu tegudest ja seda ka juba esitatud sissekandes kirjeldan:

Bluetooth valitsust on vaja

Aga leping on teile tutvumiseks siin (vähemalt mingi verisoon sellest):

Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit, Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Reformierakonna 

L I I T  T A S A K A A L U   N I M E L

(TASAKAALU LIIT).

Erakond Isamaa ja Res Publica Liit, Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Reformierakond moodustavad valitsuse olukorras, kus riigieelarve tasakaalustamiseks on vaja kiiresti astuda rida otsustavaid samme. Sellest tulenevalt oleme koostanud koalitsioonileppe, leppides kokku need vältimatud tegevused ja põhimõtted, mis võimaldavad Eestil jätkata majanduskriisi tingimustes aastatel 2009-2011 konservatiivse eelarvepoliitikaga. Valitsusliit lähtub oma tegevuses kõigi varasemate Eesti valitsuste pikaajalisest eesmärgist säilitada välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevus ning tasakaal majandusarengu ja sotsiaalse turvalisuse vahel.

Erakond Isamaa ja Res Publica Liit, Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Reformierakond seavad käesolevat valitsemiskokkulepet sõlmides eesmärgiks: 

majandus- ja rahanduskeskonna parandamise, sh euro kasutuselevõtu Eestis;

majanduskriisi mõjude leevendamise ja uute töökohtade loomise;

pikaajaliste eelduste loomise regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu jätkumiseks.

TEGEVUSPROGRAMM 2009-2011

Nende eesmärkide saavutamiseks teostab valitsusliit järgmised kavad:

MAASTRICHTI KRITEERIUMIDE TÄITMINE

Eelarvepoliitika

* esitab Riigikogule  2010. ja 2011. aasta riigieelarved, milles valitsussektori defitsiit ei ületa Maastrichti kriteeriumitega seatud 3% SKPst; 

* lähtub 2010. aasta eelarve koostamisel järgmistest põhimõtetest:

- riigilt teenistussuhte või töölepingu alusel palka saavate isikute töötasu ei tõsteta;

- 2009. aasta tasemelt kärbitakse riigi tegevuskulusid täiendavalt 1,4 miljardi krooni võrra;

- tulusid varadelt suurendatakse 2010. aastal vähemalt 2,25 miljardi krooni võrra;

- aktsiiside tõstmisest ja laekumise paranemisest ei planeerita täiendavaid tulusid enam kui 400 miljonit krooni;

- jätkatakse riigikaitse arendamist 10 aastase arengukava alusel,  riigikaitsekulud hoitakse SKT suhtes senisel tasemel;

* eelarvetasakaalu kriteeriumi ohtusattumisel peatab rahandusministri ettepanekul viivitamatult kõigi uute kohustuste võtmise avalikule sektorile ning rakendab piirangud väljamaksetele riigikassast; 

* täiendava defitsiidi tekkimisel katab selle põhimõttel: ½ kulude täiendava kärpimise ja ½ maksukoormuse täiendava tõusu arvelt; 

Riigi kulutuste efektiivistamine ja kontroll 

* kaotab hiljemalt 1. juuliks 2009 portfellita (rahvastiku)ministri ametikoha ning liidab säilivad olulised funktsioonid kultuuri-, sotsiaal-, sise- ning haridus- ja teadusministeeriumiga;

* alustab reformi riigihalduse optimeerimiseks, sealhulgas: 

- võtab vastu uue avaliku teenistuse seaduse, uue kohtute seaduse ja korrakaitse seaduse;

- jätkab tegevust riigi raamatupidamise- ja tugiteenuste tsentraliseerimisel, ühtse teeninduskeskuse moodustamisel;

- ühtlustab ministeeriumide struktuurid ja kaotab ühe juhtimistasandi;

- vaatab üle kõik täna riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste poolt osutatavad avalikud teenused ning kaotab kõik ülemäärased bürokraatlikud nõuded;

* teostab põhjaliku revisjoni riigi sihtasutustest ja riigi poolt asutatud avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest ning kujundab nende suhtes ühtse pikaajalise poliitika, mille eesmärk on kattuvate ülesannetega struktuuride liitmine;

* analüüsib (RKAS) riigi valitsusasutuste kinnisvara omamise ja haldamise poliitika põhjendatust ning esitab 1. juuliks 2009 ettepanekud selle reformimiseks kulude kokkuhoiu ja eelarve tasakaalu parandamise eesmärgil; 

* võtab 1. jaanuariks 2010 vastu kõrgemate riigiteenijate palgaseaduse, mis sätestab palgalae;

Maksud

* hoidub aastatel 2010-2011 tänaseid ja uusi töökohti ohustavast tööjõumaksude tõstmisest, sh ei tõsta sotsiaalmaksu määra; 

* eelarve tasakaalu ohtusattumisel ning tingimusel, et see ei ohusta inflatsioonikriteeriumit kaalub saaste- ja tarbimismaksude tõstmist; 

- mh tõstab 1. juulist 2009 käibemaksumäära 20%ni, kuid säilitab erisused 9% tasemel ravimitele ja meditsiiniseadmetele, majutusteenustele, raamatutele, töövihikutele ja perioodilistele väljaannetele;

* lükkab tulumaksumäära langetamise 18%ni, tulumaksuvaba miinimumi tõstmise 2500 kroonini ja tulumaksuvabastuse 1. lapsest jõustumise edasi aastani 2011; 

* ei kehtesta 2009-2011 kinnisvaramaksu ega ühtki muud uut maksuliiki; säilitab eluasemelaenude intresside maksuvabastuse enne 1. septembrit 2009 eluaseme laenu võtjatele;

* tugevdab ametkondadevahelist koostööd maksupettuste tõkestamise ja maksude tasumisest kõrvalehoidmise vältimiseks;

MAJANDUSE ELAVDAMINE 

Tööturu paindlikkus

* jõustab 1. juuliks 2009 Töölepinguseaduse muudatused, mille kohaselt koondamise korral on töötuskindlustuse maksimummäär 4,5%, töötasu asendusmäärad 50% ja 40%, vabatahtliku lahkumise korral hüvitisi ei maksta ning koondamise puhul makstakse hüvitisi järgmiselt: alla 5 aastase tööstaaži korral maksab tööandja 1 kuu, 5-10 aastase tööstaaži korral tööandja 1 kuu ja Töötukassa 1 kuu, 10-20 aastase tööstaaži korral tööandja 1 kuu ja Töötukassa 2 kuud ning üle 20 aastase tööstaaži korral tööandja 1 kuu ning Töötukassa 3 kuud töötasu;

Eurotoetused

* teeb kõik endast oleneva Euroopa struktuurifondide raha kasutuselevõtuks täies võimalikus ulatuses kiirendatud korras, sealhulgas lühendab sel eesmärgil riigihangete seaduses menetlustähtaegu. Vaatab 1. juuliks 2009 üle 2007-2013 EL finantsperspektiivi projektid eesmärgiga, et Euroopa vahendid suunatakse esimese prioriteedina majanduse elavdamiseks ja töökohtade loomiseks;

* võimaldab sildfinantseerimise ja avansilised maksed ka Maaelu arengukavaga seotud meetmetele;

Majanduse tugipakett

* võtab kiiremas korras vastu Ekspordi tagamise seaduse, mis Euroopa Komisjoni kinnitusel vastab riigiabi reeglitele ning ei halvenda avaliku sektori tasakaalu; tagab riikliku ekspordikrediidi ka toiduainetööstusega tegelevatele ettevõtetele;

* võtab vastu ekspordi- ja välisinvesteeringute tegevuskava;

* töötab välja paindliku toetuspaketi suurte investeeringute Eestisse meelitamiseks luues täiendavaid eeliseid selliste tootmisüksuste rajajatele, kes hakkavad tellima allhanget suurel määral Eesti ettevõtetelt;

* tõstab EASi alustava ettevõtte starditoetuse ühe ettevõtte kohta 100 000 kroonini;

* loob koolitusosaku mikro- ja väikeettevõtete töötajate koolitamise soodustamiseks;

* jätkab tööd ökoloogilise maksureformi läbiviimisel;

* panustab majandusdiplomaatiasse ja Eesti ettevõtluskeskkonna tutvustamisse maailmas, parandab EASi välisesinduste ja saatkondade koostööd;

Energiasektori konkurentsivõime suurendamine

* alustab tuumajaama rajamise ettevalmistustega ja võtab 2011. aastal vastu tuumajaama ehitamist reguleeriva seadusandluse;

* alustab Eesti ja Soome vahelise teise elektrikaabli Estlink 2 ehitust;

* avab 2010. aastal elektrituru 35% ulatuses, loob vajaliku regulatsioonid turu avamiseks 100% ulatuses;

* eraldab OÜ Põhivõrk kui loomuliku monopoli Eesti Energia kui kontserni koosseisust 2010. aasta esimesel poolaastal;

* loob võimaluse Eesti energiajulgeoleku tagamiseks vajalike investeeringute tegemiseks Eesti Energia poolt täiendavate vahendite kaasamise teel Eesti Energia aktsiakapitali;

* suurendab investeeringuid taastuvenergeetika arendamiseks ja laiendab taastuvenergia turutoetuste saajate ringi;

Õiguskeskonna parandamine ettevõtluse hõlbustamiseks

* kaotab omakapitali nõude osaühingute loomiseks ja lihtsustab aruandlust väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele;

* võtab 15. oktoobriks 2009 vastu hoiu-laenuühistute seaduse;

* lihtsustab seadusandlust, sealhulgas järgmistes valdkondades: keskkonnaõigus, ehitus- ja planeerimisõigus, sotsiaalõigus;

* vähendab ettevõtete tegevuseks vajalike tegevuslubade ja litsentside arvu ja lihtsustab nende väljastamist;

* võtab kiiremas korras vastu seadusemuudatused, mis loovad õigusliku aluse avamerre ehitamiseks;

* võtab vastu uue Kohtutäituri seaduse; 

* tugevdab oluliselt Eesti politsei võimekust võidelda korruptsiooniga, suunates selleks seesmiselt ümber täiendavaid vahendeid eriasjade prokuröride ja uurijate spetsialiseerumiseks korruptsioonile; võtab vastu uue Korruptsioonivastase seaduse ning tugevdab järelvalvet õiguskaitseorganite tegevuse üle;  

Haridus, teadus- ja arendustegevus

* suurendab 2011. aastaks investeeringuid teadus- ja arendustegevusse kaks korda võrreldes 2007. aastaga;

* viib ettevõtlusõpe valikainena sisse gümnaasiumide õppekavadesse;

* arendab programmi välismaal õppivate noorte ja kvalifitseeritud töötajate Eestisse tagasi toomiseks;

* uuendab olemasoleva eelarve raames õppetoetuste süsteemi, muutes selle enam vajadusepõhiseks;

* viib ellu haridusreformi,  mille eesmärk on põhikooli- ja gümnaasiumi õppekavade uuendamine, gümnaasiumi ja põhikooli eraldamine, gümnaasiumite võrgu korrastamine ning usaldusväärse kutsenõustamise tagamine kõigile põhikooli lõpuastme õpilastele; selleks võtab läbiräägitult omavalitsusliitudega 1. novembriks 2009 vastu Põhikooli- ja Gümnaasiumi seaduse;

Infrastruktuur

* suurendab investeeringuid transpordiinfrastruktuuri arendamiseks;

* alustab kiirendatud korras üle 100 miljoni kroonist investeeringut eeldavate turismi- ja kultuuriobjektide ehitamist ja renoveerimist (Eesti Rahva Muuseum, Eesti Meremuuseum, Tallinna Teletorn, Teaduskeskus AHHAA);

* arendab välja kogu Eestit katva kiire interneti võrgustiku maapiirkondade elanikkonnale ning ettevõtlusele vajalike teenuste loomiseks ja pakkumiseks; 

Riigi tegevuseks mittevajaliku vara suunamine tsiviilkäibesse 

* müüb veel 2009. aastal avalikul enampakkumisel maareformi käigus erastatud maade järelmaksuportfelli;

* võtab 1. juuliks 2009 vastu seadusemuudatused, mis lubavad müüa riigi tegevuseks mittevajalikku reformimata riigimaad (välja arvatud reformimata metsamaad) ja kinnisvara avalikel enampakkumistel keskmise- ja suuremahuliste maa- ning kinnisvara portfellidena tingimusel, et piirnevate kinnistute omanikel on turutingimustel eelisostuõigus; 

* müüb võimalusel rahvusvahelisel turul koheselt Eestile mittevajalikud AAU kvoodid (Kyoto kvoodid);

* vähendab riigile mitteomase tegevuse (ettevõtluse) osakaalu ning kaalub riigile kuuluvate äriühingute Eesti Loto, Eesti Lootsi, Eesti Posti, Sotsiaalhoolekanne, Tallinna Lennujaam jt sarnaste ettevõtete või nende opereerimisõiguse müüki avalikul enampakkumisel ning RKASi viimist börsile; 

* ei erasta Eesti Energiat, Tallinna Sadamat ega Eesti Raudteed; 

Maksud

* võtab 2009. aasta jooksul vastu seadused, mis sätestavad üksikisikute väärtpaberiinvesteeringute tulumaksuvabastuse 1. jaanuarist 2010;

* vabastab tööga seotud tasemekoolituse erisoodustusmaksust;

* kehtestab sotsiaalmaksu ülempiiri töötasule, mis ületab Eesti kolmekordse keskmise töötasu ja jõustab need aastast 1. jaanuarist 2012;

* kaalub turismi mitmekesistamiseks tax free piirmäära 500 krooni rakendamist aastast 2012;

REGIONAALNE JA SOTSIAALNE TASAKAALUSTAMINE NING MAJANDUSKRIISI MÕJUDE LEEVENDAMINE

Majanduslanguse pehmendamine, sh ümberõpe

* teeb tööturuameti teenused reaalajas internetis kättesaadavaks;

* käivitab alates 1. juulist 2009 individuaalsete koolituskaartide süsteemi, mis võimaldab töötutel paindlikult leida endale sobivaid koolitusi ja nendes osaleda;

* lihtsustab oluliselt tööturukoolituste ja täiendõppe tellimise süsteemi ja loob võimalused töötute koolitamiseks kutsekoolides;

* paremate võimaluste loomiseks haridustee lõpetamisel ja kvalifikatsiooni tõstmisel parandab töötuks registreerunud inimeste juurdepääsu tasemeõppele;

  

* laiendab täiskasvanuhariduse riiklikku koolitustellimust ka kõrgkoolidele;

* edendab keeleõpet, mis võimaldaks inimestel omandada töö leidmiseks vajalik keeleoskus, pöörates erilist tähelepanu programmile „Eesti keel tasuta“; 

* laiendab tööpraktika võimalusi noortele;

Eelarvepoliitilised valikud

* ei vähenda võimalike eelarvekärbete korral põllumajandustoetusi ning ei muuda kütuse erimärgistamise põhimõtteid; jätkab Eesti Toidu programmi;

* ei vähenda võimalike eelarvekärbete korral kohalike omavalitsuste tulubaasi, suurendab 2009. aastal tasandusfondi 50 miljoni krooni võrra ja 2010. aastal 100 miljoni krooni võrra; teede investeeringute jaotamisel arvestatakse ka kohalike omavalitsuste vajadusi;

* seob ühistranspordi dotatsioonide muutumise peamiste sisendite hinnamuutustega ning ei vähenda 2010. aasta riigieelarves ühistranspordi teenuseid;

* võtab 15.oktoobriks 2009 vastu monopolide ohjamise seaduspaketi;

* korrastab erisused saarte elanike paremaks transpordialaseks teenindamiseks;

* Eesti majanduse pikaajalise arengu tagamiseks ei vähenda hariduskulude osakaalu riigieelarves; 

* ei kärbi represseeritute toetusi ja võtab vastu parlamendi deklaratsiooni vabadusvõitlejate tunnustamise kohta;

* ei vähenda pensione.

Tallinnas, 28. mail 2009