Kanad auku...kas on turvaline?

Teade, et hukatakse ca 400 tonni kanu ja need maetakse...põhjuseks Newcastle'i tõbi...pani sagedamini helisema mu telefoni. Murelikud inimesed küsisid, miks ei käidelda neid surnud kanu Väike Maarja jäätmekäitlustehases ja kas kanade matmine kujutaks endast ohtu muudele lindudele? Küsisin asjakohast teavet kirja teel nii Harjumaa Keskkonnateenistusest kui Veterinaar- ja toiduametist. Eile helistas mulle Veterinaar ja Toiduameti juht Ago Pärtel, kes selgitas matmise põhjusi:
1. Maetakse peaasjalikult seetõttu, et Väike Maarja tehas pole suuteline käitlema sedavõrd suurt kogust (400 tonni) hukatud loomi
2. Matmiskoht on kaetud vähemalt meetripaksuse mullakihiga.

Lootus on, et niiskes pinnases käivituvad lagunemisprotsessid, mis hoiavad linnud viiruse jaoks hävitava ja piisavalt kõrge temperatuuri juures. Vestluse käigus pakkusin välja, et selle veendumuse suurendmaiseks, et temperatuur tõepoolest tõuseb tuleks paigutada matmispaika andmekogujatega termomeetrid ning igaks juhuks varustada matmispaik ka torusüstemiga, mille kaudu oleks võimalik juhul kui lagunemisprotsessid pole piisavad, lisada sellesse vett. Samuti soovitasin paigutada matmispaika sellised mõõtekaevud, mille kaudu oles võimali võtta proove, et hinnata viiruse elujõulisust või olemasolu.
Üleilmses toiduäris osalejatena on ilmselt ka tulevikus karta samalaadseid hädasid ja selleks puhuks oleks mõõtmistulemustega kinnitatud kogemus hukatud loomade-lindude kohta igati kasulik. Newcastle'i haigus mõjub tugevalt vaid lindudele. Seda tõbbe tekitav viirus kutsub inimestel esile silampõletikku ning tekitab gripile lähedasi sümptomeid.

Tsernobõli hõng Iganlinas.

Ignalina ainus reaktor jäi seisma. Olevat toimunud mingi
elektrilühis ja pumbad olevat seiskunud, mistõttu ka reaktor seisati.


Pildil: Riknenud Tsernobõli "emaplaat" Allikas: Google Earth

Mis toimus 1986 aastal Tsernobõlis? Seal katsetas Siberi soojuselektrijaamast pärit peainsener seltsimees Djatlov umbes sama asja. Tsernobõli reaktori turbiinid olid (vähemalt Tsernobõlis) seotud ka veepumpadega: kui reaktor töötas ja tootis auru toimisid ka sama võlli külge seotud jahutusvee pumbad. Djatlov katsetas seda , et kui reaktori võimust alandada siis kuidas käivitada varupumbad, et reaktor üles ei sulaks. Seda tehti seetõttu, et sooviti teada saada kuidas toimida juhul kui on vaja äkki mingi hädaolukorra puhul reaktorid seisata. Ajendiks oli asjaolu, et 1981 aastal ründas Iisrael Bagdadi lähistel asuvat Iraagi tuumajaama. Tegemist oli veel ehitusjärgus ja mittetöötava jaamaga. Venelased aga asusid pidama plaani kuidas samalaadsete olukordade puhul toimida kui sõjaliselt rünnatakse töötavat jaama.
Djatlov sundis Tsernobõli jaama töötajaid alandama reaktori võimust. See alaneski kuid kahjuks liiga kiiresti, sest turbiini võlliga seotud pumbad seiskusid enne kui diiselmootoreil pumbad käivituda jõudsid. Nähes, et reaktori temperatuur tõuseb, suurendas Djatlov uuesti reaktori võimust kuid selleks hetkeks oli jahutusveeta jäänud reaktori tuum sulanud ning jahutusvee taassuunamine reaktorisse ei aidanud..toimus plahvatus. Djatlov oli eiranud kõiki reaktori juhtimise reegleid ning see viiski lõpuks klatastroofini. Kust aga meie teame, kes ja kuidas parasjagu Ignalina jaamas toimetab?

Kui Ignalinas on samalaadne reaktor koos jahutussüsteemiga, siis on pumpade seiskumine ülimalt kriitiline sündmus: reaktori ja turbiini liig-kiire väljalülitumine võib tähendada reaktori ülekuumenemist ja reaktori keskme sulamist. Leedu parlament on sel aastal korduvalt mõista andnud, et valitsus peaks Euroopa Liiduga läbi rääkima, et Ignalina jaama teist ja ühtlasi viimast reaktorit ei seisataks 2009 aastal. Minu teada pole valitsus sellega nõusse jäänud.
Kui kellelgi on Ignalina jaama kohta andmeid, kas sealsed jahutusvee pumbad toimivad samuti kui Tsernobõlis või mitte...olge hea ja andke siin võrgupäevikus teada!

Ö-riik e-riigile lisaks!

E-riiki ju teate. Nii mõndagi asja saab ajada elektrooniliselt. Hääletada, avaldada, makse maksta (neid kiiremini tagasi saada).Tulevikus loodetavalt veelgi rohkem. Lootma peab ilmselt ka selle peale, et e-riigist on ühiskonna edendamisele abi olnud...no vähemalt ei tooda dokumentide kaalulist hulka põhjuseks, miks peaks ametnike hulk lisanduma. Samas on e-stumise tee veel pikk, mis pikk. Näiteks kujutab Eesti riigieelarve seaduse eelnõugi seletav pool küllalt hajusalt koostatud teksti. Viisakam esitamine võiks toimuda ikkagi hüpertekstina ning andmebaasiga seotuna, milles iga kui väide piisava selgusega hierarhiliselt lahti hargneks ning iga kui väite olemus oleks ilmsiks toodav...

Ö-Eesti on aga ökoloogilise ja elukeskkonda ning inimest säästva riigi kontseptsioon. Sellis kus kasumiteenimise õigus ei ole karvavõrdki tähtsam kui õigus puhtale ning tervislikule elukeskkonnale. Ja loomulikult selle kestvusele. Vajadus Ö-Eesti järele tuleneb otseselt meie põhiseadusest. Sellest osast, mis määratleb Eesti kui rahvusriigi. Põhiseadus on vastu võetud järgmisel põhjusel: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,.....mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade"
"Läbi aegade" on pikk aeg ja sellel saavutamiseks on möödapääsmatud eeldused, millest majandus on vaid üks. Kultuurgi ei püsi solgiaugu ääres ning mürgitatud ajudes ja närvisüsteemis. Vajadus ökoloogiliselt tasakaalustatud riigikorralduse järgi selgineb päev-päevalt. Tohutule kütuseoole üles ehitaud elamisviis ei näi arukas. Ilmselt kogeme seda aina selgemalt "Nafta 100!" pidupäeva lähenedes (naftabarreli hind läheneb järjekindlalt 100 dollari piirile). Majandus ju kasvab..kostavad mõned seepeale. Nojah, eks see kusagil ikka kasvab jah kuid meie jaoks on kallinev kütus pigem nagu pabereid täis laua ligi lahi läinud aknast tekkinud tuuletõmbus. Meie laualt need kaovad...ja keegi korjab need kusagil üles. Kallinev nafta tooks muidugi meile kuhjaga põlevkviraha (näiteks õlitoomise ja ekspordi kaudu)...samas suureneks põlevkivikasutus sedavõrd, et ägaksime nii keskonna kui tervisehädade käes. Kui põlevkivikasutus suureneks praeguse võrreldes topelt siis kaoks Ida Virus mage põhjavesi ning rannikualadel hakkas merevesi tungima mageveekihtidesse.

Pidevalt kõneldakse Eestis energiavajaduse kasvust. Maailams jah energiavajadu kasvab ja seda enam-vähem samas rütmis rahvastiku kasvuga. meil rahvastik ei kasva. Energiavajadus küll...ehk peaksime energiavajadust hoopis vähendama, et mehed naised sagedamini kokku puutuksid. Kuis muidu see sündivus kasvama hakkaks. Neile, kes mõtlevad, et nojah..koopasse ja pimedasse, et küll siis sigivad...ütlen, et see on vale ja koguni väga vale mõtlemissuund. Ei midagi sellist. Säästlik suhtumine energiasse ja selle kaudu keskonda tähendab ikka hoopis muud kui pelk pimedas ja külmas elamine.
Paindlikumad ja väiksema energia ning materjalikuluga tehnoloogiad nii elamiseks kui toomiseks. See tähendab suuremat tööviljakust ja väiksemat kütusevajadust ning lõppkokkuvõttes ka väiksemat inimeste endi ajakulu tööasjadel. See omakorda tähendab aga rohkem aega enda ja oma lähedaste ning ka elukeskkonna jaoks. Tähelepanu aga tähendab kaasaegses maailams julgeolekut...nii isiku kui riigi tasemel. Mis julgeolekut me saame loota ametnikelt ja kaitseväelastelt, kui nende ajast pole lugu peetud. Kui keskkonad, mis on neile planeeritud, ehitatud ja käigus hoitud nõuab on aega raiskav. Isegi mitte töökoht kui just sellest välja jääv olme.
Ö-riik oleks tegevuste ja lahenduste kogum, millega energeetiliselt närviline Eesti viia rahulikumaks ja arukamaks. ökoloogilisemaks. Kodukesksemaks. Mida muud kui "maja" ja "kodu" see oikos ikka tähendab.

Äripäev muudab õige pea nime. Vahitorniks!?

Eks see Strandberg ole ka arvatavasti üks infantiilne autosahkerdaja. Nagu nad seal kõik! Reiljan ise ütles. Noh nii ääri-veeri...kontekstiga manipuleerides. Ei mitte see Riigikogu Reiljan. Äripäevas on kah Reiljan. Piret. Ajakirjanik vist.

Aga jutu juurde. Jutt on sellest, kes millega, miks ja kuidas sõidab ja kust ja kuidas see, millega ta sõidab, pärit on. Lugejale pole muidugi uudiseks, et mõne ajakirjaniku arvates koosneb riigikogu 101 kaabakast. Sellekohase kirjutisega võite tutvuda Äripäevas . Enne valimisi, teate, räägib igaüks kandidaatidest ning erakondadest ise juttu...noh ja teevad nägusid nagu oleks neil mingit eraldi asja ajada. Saades riigikokku oleme me kõik nagu üks mees...peamine, mida teeme on, et vaatame, kust aga midagi saaks kõrvale nihverdada. Kes tassib kirjaklambreid koju, kes valget paberit...mõni tassib lihtsalt kemmergust paberirulle...teate ju küll! Mõnel on kindlasti sööklast sisse vehitud oma kuus kahvlit ja kolm lusikat.
Meie kõigi suurimaks unistuseks on aga .... toime panna autosahkerdus. Unistasin, teate, päevad ja ööd enne valimisi sellest, et saaks kord juba kuluhüvitiste ligi, kus siis saaks alles elama hakata.

Põrgut, ütlen ma, varasemas mitteparteilises ajas pole ma iial pidanud niipalju ringi sõitma, kohtuma, õpetama, selgitama jne jne. Hullemaid kuid on nii 7000 km läbisõidu kandis. Shveitsis elades kasutasin liikumiseks rongi, bussi, jalgratast. Siin aga autot. Autot...mida on Äripäeva ajakirjanikul ilmselt raske uskuda...mis on tarbeese. Selle omamises pole mingit õnne või rõõmu. Honda Civic hübriidsõiduk ei kujuta endast aastate pärast kindlasti mingit haruldust. See ongi see auto mida rendin. Mitte ei liisi vaid rendin kuna ei kujuta ette, miks üldse peaksin autot omama. Rendin nii, et ei pea tegelema selle sõiduki hooldamise ega muude asjakohaste toimingutega. No pole häda, varsti ilmselt pole ka rentida enam vaja...täna oli nafta juba 98 koma miskit dollarit barreli eest. Varsti on pidustused: Nafta 100!!! :) Veel natuke ja siis on nagu mobiiltelefonidega: kui olete kütusefirma "see-teine ja kolmas ltd" klient saate auto kauba peale. Tasuta!

Mida siis lugesin enda kohta. Et ma rentivat autot oma äripartnerilt. Vale! Too härra, kelle firmalt ma autot rendin, pole üldse mu äripartner. Tuttav on...jah. Mis salata. Nagu veel ehk sajad või koguni tuhanded inimesed Eestis...aga mitte äripartner.
Püüdsin siis ajakirjanik Reiljanile seda ka seletada ning kirjutasin talle sellise kirja:

"Hea ajakirjanik...

...teie tekstis on selline oluline viga. Kirjutate, et: "Roheliste juht Marek Strandberg rendib autosid oma pikaaegse tuttava ja äripartneri Vallo Veeringu osalusega firmalt AS Testfilm."
 Me ei ole Vallo Veeringuga äripartnerid!
Nagu ka eile telefonis antud selgitustes mainisin, on meie koostöö seotud asjaoluga, et aitan ellu viia üht aimefilmiprojekti, millega Testfilm tegeleb kuid SEE EI OLE MEIE ÄRI.
On ju selge, et ühine äri on hoopis midagi muud kui see, mida just teile kirjeldasin.
Paluksin avaldada ka sellekohane täpsustus, sest teie kirjutatud artikli kontekstis võib seetõttu lugejale jääda mulje nagu ma rikuks korruptsioonivastast seadust, millele te ise ka oma artikli lõpus viitate:
• Seadus keelab tehingud iseenda ja lähikondlastega
• Korruptsioonivastane seadus ütleb, et riigi esindajal on keelatud varalised tehingud oma lähisugulaste, -hõimlaste või iseendaga. Samuti ei tohi tehinguid sõlmida teiste tööandjatega, kelle teenistuses viibitakse.
• Huvide konfliktiga on seaduse järgi tegemist muu hulgas siis, kui ametiisik sooritab tehinguid täisühinguga, mille osanik, juhatuse või nõukogu liige on tema ise, tema lähisugulane või -hõimlane.

Ehk siis täpsustuseks veelkordselt:
1. Ma ei ole töövõtja üheski Vallo Veeringu ettevõttes ega ka selle ettevõtte teenistuses mõttes nagu see seaduses kirjas.
2. Ma ei ole ühegi ettevõtte osanik, millega on riigikantseleil minu soovist lähtuvalt suhted...ega ka laiemalt ei ole ma teie mainitult äripartner Vallo Veeringuga

Mulle näib, et olete selles osas edastanud lugejatele ebatäpset informatsiooni ja palun sellest tulenevalt avaldada ka asjakohase selgituse.
Kui te lähtute oma erialalises tegevuses Eesti ajakirjanduseetika koodeksist (EAK) siis soovin, et avaldaksite eksliku väite ilmumise tõttu ka asjakohase paranduse (EAK: 5.3. Ebaőige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus).

Marek Strandberg"

Ja vastuseks sain:

"Tere!
 
Ma tõesti usun, et kuna olete teinud ja teete Testfilmiga koostööd, siis võib teid nimetada ka (äri)partneriteks. Sõna "äripartner" pole näiteks ÕS-is eraldi defineeritud, nii et ilmselt on selle sõna kasutamine laiem kui lihtsalt kahe firma vaheline äritsemine. Kuna loos on selgelt kirjas, mida mina äripartnerluse all silmas pidasin, siis ma ei näe põhjust täpsustuseks. Lugeja teeb oma järelduse sellest sõnast, kuna ka taust, kuidas ettevõttega koostööd seni teinud olete, on kirjas.
 
Ma usun, et seaduse vastu te selles loos kasutatud sõna pärast ei satu, sest taust on juures olemas.
 
Parimaga
 
Piret"

Sellise usuga pole midagi kahjuks peale hakata. Ma kahjuks ei tea, millist ÕS-i kasutab ajakirjanik kuid vaadates näiteks ÕS-i kodulehte näeme seal palju paremat Eesti keele selgitust, mis ajakirjaniku arusaama sõnast "äri" hoopis niimoodi selgitab:

"äri <3> kauplemine, äritegevus; tulu-, kasumiettevõte v -üritus; kauplus v selletaoline teenindusettevõte. ▪ Oskab äri teha. Ajab musta, kahtlast äri. Äri õitseb. Peatänava ärid on õhtulgi lahti. Meelelahutus˖äri, metsa˖äri, narko˖äri uimastikaubandus. Auto˖äri, kinga˖äri, kübara˖äri, mööbli˖äri, riide˖äri. Juuksuri˖äri juuksuritöökoda, kullassepa˖äri kullassepakauplus (ka koos töökojaga), pagari˖äri leiva-, saia-, kondiitrikauplus (ka koos töökojaga). Äri˖elu, äri˖hoone, äri˖huvi, äri˖inimene, äri˖omanik, äri˖osanik kompanjon, äri˖kapital, äri˖kiri, äri˖klass (nt lennukis), äri˖lõuna, äri˖paber, äri˖partner, äri˖plaan, äri˖ringkond, äri˖saladus, äri˖seadustik, äri˖sõber, äri˖teenija, äri˖tegelane, äri˖tuus ARGI, äri˖vaim"

Ehk kurb küll...nagu ka ise näete ei saa sõna "äri" tõlgendada nii nagu ajakirjanik seda soovinuks või uskus. Äri on seega kasumlik tegevus ja seda ma paraku nimetatud kaasluses ei harrasta. Vaid eestikeelses sõnas "äripäev" tähendab "äri" argist asja.

Mida siis peale hakata kui Äripäeva enda ajakirjanduseetika loetleb järgmised põhimõtted:

ÄP ajakirjaniku eetikakoodeks
1. Ajakirjanik taotleb objektiivsust

2. Ajakirjaniku kogu tegevus on suunatud lugeja huvi teenindamisele. Ajakirjanik ei kirjuta allikatele, reklaamiklientidele, lehe omanikele või toimetajatele, vaid lugejatele.

3. Ajakirjaniku esmane kohus on esitada oma lugejatele tõest informatsiooni, niivõrd kui see on vähegi võimalik. Ajakirjanik edastab infot, millesse ta ise usub.

4. Igasugune omakasu taotlemine informatsiooni avaldamisel või selle kinnihoidmisel on lubamatu. Ka on lubamatu info kinnihoidmine ilma muu mõjuva põhjuseta.

5. Uudise kirjutamisel taotleb ajakirjanik alati objektiivsust. Ajakirjanik peab tegema kõik endast oleneva, et artiklis oleks kajastatud kõikide oluliste osapoolte seisukoht.

Nagu loete on siin jutt tõepolest ajakirjaniku usust: "Ajakirjanik edastab infot, millesse ta ise usub." kuid mida teha kui see usk on vastuolus eesti keele sõnade tähendusega mida religioosse zhurnalismi sekti kuuluja kasutab?

Igatahes on minust nüüd justnagu saanud üks autohimur riigikoguja, nagu olen ma tollesama ajakirjandusväljaande töötajate usust tulenevalt olnud nii roolijoodik, kui kõrvaldanud rublatehingust kümneid miljoneid dollareid või kes teab veel mida. Siis kirjutasid nad oma usus ka tuulenergiast...millest ka minu võrgupäeviku esimene ettekanne...ja seegi usk ei vastanud tegelikkusele, mida võite siis siit lugeda.
Mitte teadmiste vaid usupõhine ajakirjandus...nagu äripäeva koodeksist lugeda. Nii võikski ka lehepäisese kirjutada. Usk aga...on nagu teada...oopium rahvale. Aga usku propageerivad meil teiste nimedega väljaanded...Vahitornid ja muu selline.

Eesti Iraagis: hambavahekoristajana krokodilli suus

Mida teha meie sõjalise koostööga Lähis Idas. Suuremat küsimärki kui Afganistaan kujutab endast muidugi Iraak, millesse siseneti ja kus hakati toimetama seda va sõjaasja ilma ÜRO asjakohase mandaadita. Nüüd on seal pikalt juba toimetud ja toimetamisel lõppu ei paista. Eesti deklareeris oma liitlasssuhet Ameerika Ühendriikidega ja asus ka vastalt toimetama. Lahingukogemus on õpetlik ja kogemuste pagasit kosutav igale armeele. Nii ka Eesti omale...sel kogemusel on on olnud tähendus ka meie kaitsevõime suurendamisel.
Riigikogu asub arutama õige pea välismissioonide jätkamist ja valulikum saab olema ilmselt Iraagi missiooni küsimus.
Kuidas edasi? Üks tee on sirgeselgselt välja tulla öeldes, et meile ei meeldi ega me ei nõustu sellega kuidas Iraaki mindi. Aga me ju olime seal ja nüüd on see mission ju lõppemas. Küll on aga raske öelda millal see täpset lõppeb.
Vaieldamatult on USA roll Eetsi iseseisvuse taastamise juures oluline: USA kohtusüsteem tagas selle nn de jure sõltumatuse. Meie diplomaadid ja laevakaptenid asusid nimelt tol hetkel kui N. Liit teatas soovist üle võtta Eesti vabariigi varad, Ühendriikides kohut käima ja said nendele varadele õigused. Õiguslikult nii säiliski Eesti Vabariigi territoorium mujal. Sellest oli Eestile kuhjaga abi. Rohkem kui kommunistlikku parteid seestpoolt õõnestanud sellidest ning sellinnadest, kes nüüd on vabadusvõitlejaiks tembeldunud.
Eesti ja USA pole kindlalsti nagu väike ninasarvik ja suurem ninasarvik. Suhe on sootuks teine. Mingi veider sümbioos kui mitte juba parasiitluski. Sõdiks küll aga tahaks saada ka siis hankeid Iraagis...on üks võimalus läheneda. Või kurta, et sõdiks küll...aga kas siis saame ka naftakraanile ligi?
Üks võimalus on võtta asja sootuks rahulikult nagu teeb koristajalind krokodilli lõugade vahel. Tema urgitseb sealt ära igasugu risu, mis õgijalooma kihva auklikus või tervise kehvaks võib mäendada. Eks meie urgitse siis sõjakrokodilli hammaste vahele jäänud vaenlase mundrinööpe, turbaniribasid ja padrunikesti.
Hea positsioon...kindel koht, ükski kiskja ei tule sinna lindu kiusama ja ei tee krokodillgi linnule häda. Isegi siis kui too talle oma seedejääke näiteks suhu puistaks.

Aga, et mida me siis peaksime tegema? Ega ma jätkuvalt täpselt ja selgelt ei tea...aga loodetavalt annavad teie kommentaarid ja küsimused siinsamas võrgupäevikus mõne hea idee, mida teha.

Ökolinna plaan kogub tähelepanu

Tänaseks hommikuks kutsuti mind igatahes hommikutelevisooni võimaliku ökolinna asjus selgitusi jagama. Seal ka käisin ja asjakohast klippi saate vaadata siit
Ökolinna temaatika on igatahes laiemat huvi äratanud. Paar kohalikku võimukandjatki on tänaseks jututeema üles tõstnud ning pakutud mõte on kukkunud tõesti heasse pinnasesse. Nii kinnisvara kui tehnoloogiaarendajatele on see kindlasti igati asjakohane väljakutse...ehk aitab koguni laiemalt ettevõteult majanduslikku madalseisu, mida Eestile ennustatakse, mõnevõrra leevendada.


Postimehe võrguväljaande kommentaariumis oli eelneva uudise kohta ütlemisi, millest saab järeldada teatavat möödamõistmist. Seetõttu ka mõningaid selgitusi.
Ökolinn on ennekõike tehnoloogiliselt läbimõeldud ja selles läbimõelduses ka toimiv asum. Ma arvan, et sellisest asumist võiks kujuneda ka Eesti piirkondliku arengu üks taaskäivitajaid. Sellise asumi peamiseks tunnuseks oleks maksimaalselt toime tulla oma energiavajadusega, suuta toota esmane toiduvajadus lähiümbruses, olla suhtlus ja kaugtöölahendustega varustatud, pakkuda võimalikult palju paikseid töötamisvõimalusi....lisaks loomulikult olla oma jäätmekäitluses piisavalt efektiivne...olla veemajanduslikult jätkusuutlik (st. puhastada reovesi lokaalselt ja energiasäästlikult ning põhjavett kahjustamata...ning pruukida siis põhjavett joogiks toiduks säästlikus ulatuses.

Kui Eero Paloheimo hinnangul on Hiinas sobiliku jätkusuutliku asumi suurus ca 20 000 elanikku siis Eestis võiks see olla 5000 elanikku. See ongi Eesti mõistes ju linn, mis linn. Kõige paremini sobiks ökolinn eestis mõnd väiksemat asulat elustama ja suuremaks muutma. Asulat, milles on olemas näiteks kool, lasteaed, ehk mingit tööstustki...kuid millest lahkuvad elanikud. Selliseid asumeid on Tallina ümbruses ja muudegi linnade ümbruses.

Tollel eelmises loos kirjeldatud ettevõtmisel oli ehk meeldivaim üllatus asjaolu, mil moel samalaadsed ideed on rööbiti aastatid ja aastaid küpsenud. Paloheimo liikus Hiina, kuna oma maa bürokraatia suretas plaani. Eesti ökoasumite kavad on virelenud kah erinevatel põhjustel: küll kinnisvaraarendajate lootused suuremale kasumitele...küll kohalike omavalitsuste napid teadmised ja oskused sedalaadi planeerimis- ja tehnoloogiaküsimustes.


Mis on Paloheimo värskendav sõnum Eesti jaoks: Hiinas tehakse ökolinnu ja Euroopas, milline on muidu keskkonna eest hea seisja ja paisuva Aasia majanduse kritiseerija just keskkonnaspektis, neid ei tehta. Tehkem...ütleb ta ja loomult on see ettepanek kukkund heasse pinnasesse, kuna valmidus ja koguni ettevalmistus on piisavalt hea.
Mainisin ka tänahommikuses ETV terevisoonis, et kui meie ehitus ja planeerimispoliitika ning -bürokraatia tase võimaldab luua ohtralt kolemaju ja kole-elamupiirkondi siis ei peaks olema ju teoreetiliselt raske sallida ka kompleksselt läbi mõeldud asumite teket. Ökoasumeis Eesti pole mitte ainult hea näide õhtumaailmale, mil moel tehnoloogiliselt ja innovatiivselt ning muidugi mugavalt väiksemas materjali ja enrgiavoos toime tulla. See on Eesti jaoks selgelt keskkonna ja energiajulgeoleku küsimus...need teemad moodustavad aga aina suurema osa julgeolekuprobleemidest üleüldse.

On asju mis juhtuvad samaaegselt seetõttu, et olud on soodsad, on asju, mis tehakse koopiana originaali järgi. Selelst ka üks mu mõne aasta eest kirjutatud lugu: "Polzunovide ja Wattide vägikaikavedu".
Sedapuhku on asjad hästi läinud...tegu on soodsate olude kokkulangemisega.

Euroopa ökolinn Eestisse

Kirjanik ja tõlkija Kalle Kurg, ökovisionäär Eero Paleohimo ja materjaliteadlane Katrin Idla kohtumisel riigikogus. Foto: Tauno SIrel

Eile oli meeleolukas kohutumine riigikogus. Kalle Kurg (Kalle Kurg on eestindanud Paloheimo raamatu "Tuleviku Euroopa" ..see on lugu arukast tehnoloogiatulevikust) juhatas riigikokku Eero Paloheimo. Soome rohelise, ehitusinseneri ja õppejõu, kes viimastel aastatel on propageerinud ökolinna ehitamist Pekingi lähistele

Marek Strandberg, Eero Paloheimo ja Toomas Trapido kohtumisel riigikogus. Foto: Tauno Sirel

Miks Pekingisse...sest Soome ehitus- ja planeerimisbürokraatia osutus selle plaani jaoks liiga tihedaks massiks, millest läbi pressida. Soomlased on Helsingisse loonud kvaasi-öko asumi...see on Viikki's kuid see ongi justnagu-öko-värk nagu palju siingi harrastatavat kinnisvara, mille puhul omaniku või ehitaja/arhitekti meelest on öko see kui palkmajale panna õlgkatus ja kütta majas sees ahju. See on äärmisel juhul aga tradistiooniline mitte ökoloogiline. Samasugune kvaasi-öko jutt on ka lugu Tallinanst kui rohelisest pealinnast, pigem on tegu siin puuraidurite ja asfalteerijate õppekeskusega. Aga see selleks.
Paloheimo propageerib väikese ökoloogilise jalajäljega tervikasumi kontseptsiooni ja hiinlastele näib see meelepärane. Jutt on omadega toime tulevast asumist, milline oleks oma energeetilisel varustusel...selell ka selle asumi sisene transport, ning mille vahetust ümbrusest saaks kätte ka enamuse peatoidust. See peaks olema siis kompromissitum ja tehnoloogiliselt arenenum kui paljud üle-Euroopa levinud ökokülad.


Eero Paloheimo selgitamas ökolinna funktsionaalsust. Foto: Tauno Sirel

Olles arutanud nii Eesti kinnisvaraturu seisu kui majandusolusid laiemalt jõuti arutelu käigus arusaamani, et Euroopa esimese ökolinna asukoht võiks igatahes olla Eestis. Kui Pekingi lähedase linnaasukate hulk oleks ca 20 000 siis meil peaks toime tulema nii 5000 ökonaudiga. Sellest saaks näidis ja katsepolügoon ning hea eeskuju muudelegi ühiskondadele.
1990 aastate algul pandi kokku projekt Biosfäär II, mille eesmärgiks oli, et kas kõige muu kui et päikesevalguse eest isoleeritud keskkonnas on võimalik tekitada elukeskkond, milles inimesed saaksid vastu pidada ja enestele toidu ja joogi tekitada (seda tehti ennekõike võimalikke teiste planeetide asutamisi silmas pidades). Hea ökolinn on nagu selle projekti ümberpööratis, andes näitena vastuse küsimusele: "Kuidas on mugavalt võimalik elada ilma, et loodusressursse kasutataks rohkem kui neid tekib?"

Igatahes on pall veerema pandud. Loodetavalt on leiatavad need, kel leidub kapitali selle kava jaoks kui ka need, kes esimeste ökonautidena seda nautima ning kasutama asuvad. Üritusel osalenud kohaliku pmavalitsuste tegelaste hulgas tekkis igatahes juba kerget elevust.

Kurjade eestlaste ümberseadistamisest

Sotsioloogidel on selline arusaam, et maailm ja suhted olevatki sellised nagu me asjadest mõtleme. Nad nimetavad seda kosnstruktivismiks. Maailm sündivatki oma suhetes just inimeste peades. Noooh...loodusteadlasena julgeksin selles arusaamas kahelda. Kui selle juurde lisada veel pinnapealsed uurimisvõtted on tulemus üksjagu tülgastavgi.

10. oktoobril toimusid vabariigi presidendi eestvõtmisel Pärnus kärajad, mille üheks teemaks oligi integratsioon. Sallivus samuti. Minule jäi kõrva ja mõistust kriiipima seal välja öeldud arusaam nagu oleksid eestlased kuidagi loomult juba venelaste suhtes vähem sallivamad kui näiteks venelased eestlaste suhtes.

Nii ettekannete ülevaateid kui ettekandeid videotena saate vaadata presidendi presidendi kodulehe kärajate osast:

Aga ühe esineja, Marju Lauristini, tsitaat, mis võtab kokku siis Eestlaste kummalised iseloomujooned on selline:
"Paraku ei oska eestlane kuigi hästi end näha teise silmadega. Kui eestlaste sallivus ei suurene, ei aita mitte-eestlaste parem keeleoskus üksteise mõistmisele kaasa, vaid hoopis võimaldab ümbruskonna sallimatust (näiteks eestikeelseid netikommentaare ja mõningaid arvamusartikleid lugedes) teravamini tajuda."

Nüüd asja tuuma juurde...sellel väitel olevat ka eksperimentaalne tõestus. Noh niivõrd-kuivõrd. Sotsioloogiline mõõtmine nimelt, mis antud juhul vastab pea 100% ilmingule: selleks et saada sobiv vastus tuleb esitada ka sobiv küsimus.
Saar Poll on teinud rahvastikuministri tellimusel uurimuse "Rahvussuhted ja integratsioonipoliitika. Väljakutsed pärast pronkssõduri kriisi."

Selles uuringus on leheküljel 8 graafik, millest siiani järeldatakse, et eestlased on venelaste suhtes vähem sallivad kui venelased eestlaste suhtes.
Mida me sealt loeme:
Eestlane suhtuks täiesti positiivselt venelasega ühes majas elamisse 36% juhtudest aga venelane eestlasega samas majas elamisse 68% juhtudest.
38% eestlasi oleks venelasega täiesti positiivselt sama huviklubi liige ja venelane taluks täiesti positiivselt eestlast oma huviklubis 58% juhtudest. Venelasest ülemuse all töötaks täiesti positiivselt vaid 31% eestlastest ja tervelt 54% venelastest. Vene arsti patsiendiks oleks rahumeeli 27% eestlastest ja eesti arsti patsiendiks tervelt 55%...kas pole veenvad tulemused. Eheded arvud ju. Võiks täiesti teaduslikukski pidada. Vähemalt näib sellena.

Nüüd aga mingem küsimuste juurde, millele antud vastustest need arvud on tuletatud. Need leiame leheküljelt 65. Sealt järeldubki, et küsitluses osalenud eestlastelt päriti, kas nad tahavad: elada venelasega ühes majas, olla koos venelasega mõne huviklubi või seltsi liige, töötada kollektiivis, kus ülemus on venelane ja saada lähedase sugulase kaudu hõimalseks venelasega. Venelastelt päriti sama eestlaste kohta...ja kogu lugu.

AGA! Selle mõõtmise viga ongi selles, et kahjuks ei küsitud seda, kas eestlane või venelane üldse tahaksid et neil oleks ülemus või kuivõrd nad üldse kellegi teisega...sealhulgas ka teise eestlasega sooviksid samas majas elada.
Kõnealusest uuringust on tehtud vaat et olulisemad järeldused meie integratsioonipoliitika kujundamisse kuid need arvud ei näita midagi sisulist. Mõõtmaks korrektselt eestlaste venelasetalumatust (ja vastupidi) tuleks hinnata kuivõrd selles talumatuses on rahavkilla kultuuriloomust ning individualismi. See on aga jäetud tegemata.

Kuidas tõestada nõiasõnadega vee tervendavat mõju näiteks taimedele. On selge, et tuleb võtta kaks taimepeenart ja ühte kasta siis nõiutud veega. Kindluse mõttes ei tuleks teist peenart üldse kasta!
Aga sotsioloogidel on nüüd õnneaeg: teaduskauge rahvastikuminister on võimalik et arvu ja tiitlilummuses uskumas vaat et mida iganes. Ja need, kes iganes, loevad rahvastikuministri silmist, milliseid uurimistulemusi neilt oodatakse.

Energiamaagia jätkub

Ammuks see oli, kui Eesti Energia korraldas erinevatele rahvakihtidele massrände Soomlaste Olkilouto tuumajaama. Osa said nii rahvaesindajad kui ajakirjanikud. Kõik nägid tuumajaama ohutust ja rahumeelsust. Giidid ju rääkisid. Vaatamata asjaolule, et on üldteada, et Soomel puudub riiklik huvi jagada oma tuumaenergeetikaressursse muude riikidega pressib Eesti valitsus kui ahjualune end uude soomlaste reaktoriprojekti. piinlik veidi. Seda enam, et mitte ainult Soome valituse vaid ka soome rahva hoika on, et tuumaenergeetikaga kaasnev jäätmemajandus on sedavõrd koormav vastutus, et energiahüvesid müües ei tahaks nad nende hüvede eest jäätmevastutust kanda. Ka raha eest mitte. Samalaadne pole aga näiteks Eesti hoiak: meie müüme usinalt oma põlevkivielektrit Soome. Energiaettevõte rõõmustab kasumikroonide pärast kuid jätkuvalt ei kurvastata selle üle, et Soome müüdud elektrist jäävad siia rikutud põhjavesi, raisus maa, kehv tervis ning ebaefektiivse tootmise tõttu liigselt kuluv kütus ning selle tagajärjed. Ses mõttes on põlevkivielekter kui Aafrika verised teemandid...õnneks ei kaevandata põlevkivi niivõrd otsete inimkaotustega kuid iga kilovattund Soome müüdud elektrienergiat tähendab Eestis kaudseid kulusid tervisele ja keskkonnale kahe krooni ulatuses. Pole just arukas majandamise viis, kus eksport toimib looduskeskkonna ja tervise arvelt mitte inimeste nutikuse arvel. Kui keskkond ja tervis saavad raiskamise korral lihtsalt otsa siis nutikust tuleb selle kasutamisel juurde. Selles ongi nutimajanduse oluline eelis raisumajanduse ees.

Siseriiklikult on meil energiamajanduses jätkuvalt asjad paigast: põlevkivikasutamise arengukava tahetakse kinnitada enne kui energeetika üldine kava valmibki.
Põlevkivi juurde tulles: eilsed uudistekanalid näitasid kuis majandusminister Parts ja Eesti Energia juht Liive kohtusid Jordaania valitsuse esindajatega. Mäletatavasti üritati mõne aja eest Jordaaniasse rajada põlevkiviõliehast. Jordaanias on põlevkivivarusid. Aga pole piisavalt vett. Ja vesi on nii põlevkvikeemia kui põlevkivienergeetika jaoks keskse tähtusega. Pindalalt napilt poole suurem kui Eesti rahvaarvult neli korda suurem kui Eesti on aga Jordaania majandus inimese kohta ligi 4,5 korda väiksem. Miega võrreldes vaesem maa...mida tehti meiega, kui olime näiteks Lääne-Euroopaga võrreldes vaesem maa: siia tuli kõikvõimalikku kola. Vanu autosid (noo tuleb ka praegu aga mitte enam nii vanu) ja vanu tehnoloogiaid. Kas nüüd on ka Eesti pakkumas Jordaania jaoks loomult vanu tehnoloogiaid põlevkivimajanduse alustamiseks. Pealegi sellist ressurssi raiskavad, mida seal niikuinii napib. Vett nimelt.

Ega sellest päris täpselt aru saagi, miks Eesti riik peaks harrastama selliste mägede ja meredetaguseid energiaharjutusi kui endal kodus asjad korrast ära. Jätkuvalt...vaatamata augustikuisetele lubadustele energiatemaatikaga TÕSISELT tegelema hakata. Mäletatavasti olid selle tõsise tegelemise lubajad just võimuliidu osanikud. Tänane seis on aga milline:
- 2008 aasta riigieelarve projekt ei näe ette sisuliselt mõjusaid vahendeid energiasäästuks
- samas eelarvekavas puudub jätkuvalt selge arusaam taastuvenergeetika teemaplaneeringust
- sisuliselt ei ole loomisel ühtki kava, mis võimaldaks komplekkselt ja riskivabalt planeerida Eesti energeetikamajandust ja käivitada seonduvat innovatsiooni

Lisaks oleme me majanduslikult olukorras, kus riigieelarve on sedavõrd mahukaks planeeritud lootuses, et sisetarbimine mahus nagu oleme harjunud seda aastate jooksul kogema, jätkub.
Paraku on aga lugu nii, et kui 2000 aastal võetud kroon laenuraha tekitas 2,5 krooni rahvuslikku rikkust siis täna teklitab kroon võetud laenuraha vaevalt 60 senti rahvuslikku rikkust. Samas jätkub laenuvõtmine kuid tootlikkus on eestis jätkuvalt madal. Eriti kui asume seda võrdlema nende riikidega, millistele me Euroopas järgi püüame jõuda.
Eesti vajab innovatsioonifookust...paraku pole selleks mitte niivõrd rabelemine välistel energiaprojektide suundadel vaid omamaise energeetika ümberkorraldamine. Ja seda arukalt korraldatud tehnoloogiasiirdega, mis on innovatsiooni üks avaldumisvorme. 15-20 aasta jooksul vajaks Eesti energiasektor
täielikuks restruktureerimiseks ühtekokku ca 100 miljardit krooni. Selles ongi lahendus, millega leevendada praeguse majandusharjumustega kaasuvat suhteliselt kontrollimatut inflatsiooni ja intressihindade tõusu, mis ei pruugi meie madalate tehnoloogiainvetseeringute puhul tagada soovitud majandusmuutusi.

Kui 2008 aasta majandusprobleeme on kõigi aegade rikkalikumas eelarves võimalik nende tekkel olemasolevatest reservidest ehk kuidagi siluda siis 2009 aasta eelarve tuleb pigem püksirihma pingutamise eelarve.
Igatahes sooviks majandusministeeriumilt näha samasugust aktiivsust ka koduse energiamajanduse korraldamisel nagu erinevate Eetsi Energia rajataguste projektide toetamisel on tehtud...kusjuures kõigil neil projektidel: Olkiluoto tuumahimul, Ignalina pidevalt kasvava aktsionäride ringiga tuumaäril ja Jordaania keste kõrbe rajatud veemahukate põlevkivitehnoloogiate projektidel on ebaõnnestumise tunnuseod küll ja veel. Samas puhub tuul meie rannikumeres ning kasvavad taimed meie mullal ja märgalades.

Rahvas ja Loojad

Riigieelarves on teadupoolest kirjas mida ja millise rahahulga eest teha kavatsetakse. Riigikogus on käimas riigieelarve arutelu. Milline on aga selle eelarve energeetiline ja kasutatud materjalide ja toodetud jäätmete jne kaal. Seda me paraku ei tea. Seda nimetas ka huvitavaks küsimuseks rahandusminister Padar kui kolleeg Toomas Trapido riigieelarve energiamahukuse kohta küsis. Meie maksukoormus on umbes 1/3 sisemajanduse kogutoodangust. Seega on suure tõenäosuega ka kolmandik meie saastest tulenev riigieelarve täitmisest...aga ega me seda ise ju ei tea. Keegi pole seda kunagi nii esitanud ega ka nii arvutanud.
Kui keegi ehk siinlugejaist on juhtunud riigieelarvet sirvima siis ilmselt on ta ka kogenud, et tegu on üksjagu logiseva ja ebaselge tekstikoguga. Pean silmas ennekõike seda osa, mis kannab nimetust seletuskiri. Riigikogu "vanad olijad" ja sellise eelarveesituse kultuuri loojad ütlevad, et kui asja selgemini väljendada üritadagi minevat asi velgi segasemaks. Nagu Alice imedemaal: selleks et paigal seista pead jooksma või midagi veelgi kummalisemat.

Et mitte lasta 2008 aasta riigeelarveeelnõusse kirjutatud loomismüüdil kaotsi minna toon siinkohal ära mahlase lõigu 2009 aasta riigieelarve seletuskirjast lk 412:

"Looduse, sealhulgas metsa ja kalavarude kaitse ning säästlik kasutamine." Tegevusvaldkonnas on seatud aastateks 2008–2011 järgmised strateegilised eesmärgid ning eesmärkide täitmiseks on kavandatud järgmised meetmed:

1. Eesmärk: Tagada Eestile omaste taime- ja loomaliikide elujõuliste populatsioonide, nende elupaikade ning looduslike ja poollooduslike koosluste püsimine. Indikaatorid ning oodatavad saavutustasemed:

1. Looduslikult esinevate liikide populatsioonide arv - saavutustase 2011. aastal on hinnanguliselt 45 000 organismiliiki. Hooldatud pool-looduslike koosluste pindala - saavutustase 2011. aastal ca 25 000 ha.
2008. aasta saavutustase: Looduslikult esinevate liikide populatsioonide arv - baastase 2006. aastal hinnanguliselt 35 000 organismiliiki, saavutustase 2008. aastal hinnanguliselt 40 000 organismiliiki. Hooldatud pool-looduslike koosluste pindala - baastase 2006. aastal ca 25 000 ha."

See on siis...nagu aimata juba võite...väljavõte keskkonnaministeeriumi haldusala eelarve seletusest. Nagu te aga lugeda võite toimub tänu riigieelarvele juba järgmisel aastal see, et täna väidetavalt teadaolevale ca 35 tuhandele liigile lisandub järgmisel aastal veel 5000. 2011 aastal on liike tänavuaastaga võrreldes juba 10 000 võrra rohkem. No tõeline loomine, raha sekkumine evolutsiooniprotsessi ja selle kiirenemine enneolematul moel. Sellist seletust peetakse loomulikuks...või siis eksituseks. Huvitav, palju seletuslikke eksitusi eelarves veel on?

Tegelikkuses on eelarve esitatav kindlasti selliselt, et iga kui esitatud arvu tagant on võimalik lugeda selle tähendust. Paberilt poleks see ehk nii lihtne kui juhul kui tegu oleks eelarve andmebaasiga. Kasvõi sellisega nagu saame lugeda-kasutada meie statistikaameti kodulehelt.

Esitlusvormgi võib olla paindlik flash lahendus, millega demonstreeritakse suhteid Ameerika suurettevõtteis

Organismide loomise võimele toetuv riik võiks aga oma kodanikele eelarvet kindlasti selgemalt ja e-riiklikumalt esitada. Mitte et ei võiks vaid suisa peaks. loomulikult tuleks kontrollida kas plaanitu on saavutatav kuid uskuge, lihtsam ja usutavam kui lugeda organismiliike ning uskuda nende lisandumisse on mõõta riigielu energiamahukust ja materjalikulusid. Ja seda tuleb ka tegema hakata. Et 2009 aasta eelarve oleks nii loetav kui mõistetav.
Maailma ja majandus on muide kirjeldatavad ja arusaadavad kui me neid ise arusaamatuiks ei puterda. Mittemõistmine viib aga paratamatult asendustegevuste harrastamiseni (kindlasti on ka neid "vanu olijaid" kes siinkirjutaja loo ka sellesse kilda lahterdavad kuid sõltumatul vaatlejal on alati võimalus ülaltoodud viitelt riigieelarve seletuskirjale seda imetabast loomismüüti ise lugeda üritada).
Teeme parima, et 2009 aasta riigieelarvest oleks võimalik ka selgelt välja lugeda, mida selle täitmine energiakulude ja looduskasutuse koha pealt tähendab. Nagu aru saate pole riigieelarves võimalik raha kokku hoida: kui jäetakse tegemata planeeritu rahalise kokkuhoiu nimel on etteheited kerge tulema. Riigieelarvet tehes ja täites on võimalik säästa ainult inimeste närve, loodust, kliimat ja energiat.

0% raamatupidamist!

Parem kui 0% tulumaksu-määr oleks 0% raamatu-pidamine...kas osadele või koguni kõigile ettevõtetelegi. Selles mõttes, et saaksite toime ilma raamatupida-jata. Oleks ju hea, mugav ja odav? Aga mitte päris nii nagu teile tundub. Aga hoopis makseserveri kaudu. Meil ju on soov liikuda e-riigi arengukanalis. Ja seda tulebki teha...laialt ja tulemuslikult.
Nüüd siis sellest makseserverist, mis peaks meid raamatupidamise kohustusest vabastama. Riigil on kaks olulist huvi seotult raamatupidamisega:
1. Et maksuarvestus toimuks õigel alusel
2. Et majandusarvestus toimuks õigel alusel.

Makseserveris oleks iga tehtav makse kirjeldatud ka konkreetse seosega: ehk mille eest makstakse ning miliste lepingute ja maksukohustustega konkreetne makse seotud on. maksate palka üle makseserveri ja samas tasute ära ka sotsiaalmaksu ja tulumaksu jne. Nii võiks näiteks sellesse makseserverisse esitaud maksmisele minevate arvete puhul teha ettevõttesõbraliku möönduse, et käibemaks makstakse arve maksmisel, mitte arve väljakirjutamisel. Ehk selliseid maksutehnilisi sõbrailminguid võiks veelgi olla.
Igatahes oleks makseserver mehhanism, millega kindlasti paraneks väikeettevõtete maksedistsipliin, millega majandusarvestuks korrastuks ja mis kõik veel.

Makseserveris arveldades kaoks vajadus ettevõttel veel lisaks mingit raamatut pidada. Tuleks kohanduda etteantud kontoplaaniga või valida pakutavate hulgast see sobilikem....ja olekski kõik. See oleks loogiline jätk ettevõtete kiirele asutamisele ja e-maksuametile. Muide: ka majanduslikult pingelisemaks muutuvates oludes oleks ehk hea kui teatud majandussektorist saabuksid majandusarvestuse signaalid kiiremini kui praegune kuine aruandeperioodist tulenev viivitus seda võimaldab.
Ettevõtjad...nõudke makseserverit ja 0% raamatupidamist!

Eesti ja Brüsseli eesti keeled

Tänasel Riigikogu Euroopa asjade komisjoni istungil oli mul taas võimalik kogeda tõlkevigade juurdumisnähtust. Nimelt arutati muu hulgas ka Eesti seisukohti ühe Euroopa kütusesedusega (Direktiiv 98/70/EÜ), milles käsitletakse siis erinevate kütuste kasviuhoonegaaside heitmete arvestuslikke koguseid. Siinkohal kerkibki meie ette uus eestikeelne sõna "gaasiõli". Tegemist on ebaõnnestunud tõlkega inglisekeelses ilmas diiselkütuse tähenduses olevast "gasoil" -ist.
"Gaasiõli" asemel, kui seda üldse on põhjust asendada muuga kui "diiselkütusega", oleks põhjust kasutada siis terminit "kütteõli"

Kui veel kevadel...kui see termin esimest korda minu silma sattus...leidus Google-is ehk mõnikümmend viidet sõnale "gaasiõli" siis nüüd on see otsingus kasvanud juba 716-ni.
Aimatavalt on Euroopa keelepaabelis sellise kahestumise põhjus ehk selles, et mingisse dokumenti on sõnale "diesel fuel" lisatud selle sünonüüm "gasoil" ja tubli tõlk on selle ka siis niimoodi jaotsesõnu ka ära tõlkinud. Vaevalt , et eesti keel sellest rikastub küll aga muutub mõistmine segasemaks.
Esialgu annab sõna "kütteõli" google-is veel 49 900 vastet ja "diiselkütus" 12 300 vastet nign "diislikütusele" 89000 vastet.
Täna oli siis kuues kord riigikogus, kui ma asjakohasel koosolekul palusin seda tõlkesegadust kohendada.
Peaks vist keeleinspektoritki asjast teavitama?

Tuulevale Äripäevas

Eks ajakirjanikud tuginevad oma allikatele ja arusaamadele. Sageli juhib "allikas" tähelepanu sootuks mujale kui vaadata tasuks. Nagu mustkunstiski: kui teie arvate, et trikki tehakse on see tegelikult juba sündinud. Nagu sünnib päevast päeva raske tööna ka arusaam, et tuulenergia on kulukas, kallis ja keskkonnavaenulik. Selmet vaadelda tühja ämbrit võiks ehk vaadata allika tühja pead!

Pisikestest valedest koguneb suurem. Lõpuks saab neist eelarvamus. 26 oktoobri 2007 Äripäeva artiklis "Unustage lumi, tulemas on viinamarjad" kirjutab autor: "Võtame näiteks tuuleenergia. Tuulegeneraatorite ehitamiseks, püstipanemiseks ning tööshoidmiseks on kulutatud energiat kordades rohkem kui nende eluaega vaadates tagasitootmisele kuuluv hulk."

See on aga vale. Kirjutasin sellest ka loo auorile. Ajaleht sai mult sellise kirja:

Tervist....

Väidate oma artiklis "Unustage lumi, tulemas on viinamarjad", et:
"Võtame näiteks tuuleenergia. Tuulegeneraatorite ehitamiseks, püstipanemiseks ning tööshoidmiseks on kulutatud energiat kordades rohkem kui nende eluaega vaadates tagasitootmisele kuuluv hulk."

Nimelt on tuulegeneraatori, mille võimus on 3MW kogumass umbes 500 tonni ja 400 tonni sellest moodustavad mast ja vundament.
Masti ja vundamendi eluiga on kokku ehk ca 60-80 aastat: toris võib masti eluea jooksul vahetada nii mõnegi tuulegeneraatori. Generaatori enese eluiga on ca 25 aastat.

Nüüd teie kummalise väite juurde.

Tuulegeneraatoris kasutatavate materjalide valmistamise ja töötlemise koguenergiakulu on ca 40 MWh/t
Nii on vunvamendi (ca 250 tonni), mis valmistatakse peaasjalikult raudbetoonist valmistamiskulu mitte üle 25 MWh/t ning terasmastil mitte üle 30 MWh/t

Seega:
Vundamendi loomise energiakulu= 25 MWh/t x 250 t = 6250 MWh (vastab umbes 625 tonnile naftale)
Masti loomise energiakulu = 30 MWh/t x 150 t = 5250 MWh
Generaatori osa valmistamise energiakulu = 45 MWh/t x 100 = 4500 MWh

See teeb siis kokku 16 000 MWh, mis vastab umbes 1600 tonnile naftale.

Selle energia tootmiseks kulub tuulikul, mille võimus on 3 MW (enam vähem selle tuuliku komponentide massid on siin kirjeldatud) eeldusel, et energiatootmiseks maksimumvõimusel on kasutada 35% koguajast (avamereolukord) järgmine ajahulk:

Tuuliku aastatoodang (MWh-des) = 3 MW x 365 x 24 x 35% = 9200 MWh
Aeg, mille jooksul tuulik toodab energiakoguse, mis selle valmistamiseks on kulunud = 16 000 MWh / 9200 MWh = 1,7 aastat

Tuuliku eluiga kokku on aga vähemalt 25 aastat...pealegi kestavad mast ja vundament pikemat aega.
Nii toodab üks tuulik kogu oma 25 aastase eluaja jooksul ca 230 000 MWh elektrienergiat ja kui arvestada sellest maha selel valmsitamiseks kulunud energiahulk siis vastab tuuliku nö lisaaks toodetud elektrienergia hulk umbes 22 tuhandele tonnile naftale.

Kui ka eeldada, et tuulik töötab kehvemates tuuleoludes ei kasva tagasitöötamise aeg ligilähedalegi tuuliku 25 aastasele elueale.

Hea ajakirjanik. Seda arvutust aluseks võttes julgen väita, et te olete oma väitega eksinud ning avaldanud ajakirjanduses valeinformatsiooni ning palun, et te oma eksimusest ka samal teel teataksite.
Te olete kõnealuse väite esitanud mitte viitena vaid enese väitena.


Kui te lähtute oma erialalises tegevuses Eesti ajakirjanduseetika koodeksist (EAK) siis soovin, et avaldaksite eksliku väite ilmumise tõttu ka asjakohase paranduse (EAK: 5.3. Ebaőige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus).