Tahate astmelist tulumaksu...aga palun!

Hambatohtrid kohe näevad inimeste sisse.
Neil on kohe selline töökoht, muide!
Vaatavad ja näevad.
Tuttav hambatohter, kes on pikka aega inimeste sisse vaadanud arvas, et valimised võiksid olla avalikud mitte salajased. Või vähemalt peaks olema register, kes kelle ja seega ka mille poolt valis.
Olgu avalikud ja te ei usu mille pärast! *)
Sellise lihtsa asja pärast, et siis oleks võimalik inimestele pakkuda seda, mida nad tegelikult ka tahavad.
No näiteks…kui sotsialistid ja keskparteilased tahavad , et Eestis oleks astmeline tulumaks siis tegelikult ju võiks neile valijatele, kes soovivad astmelist tulumaksu ka pakkuda astmelist tulumaksu…eksole.
Noh ja nii edasi.
Huvitav kui valmimissüsteem tooks endaga kaasa nende valijate jaoks kõik selle, mida nad ise tahavad, et nende valitud teeksid, kas and siis kah valiksid?
Et siis: kas keskkerakonna valija tahab iseendale astmelist tulumaksu või tegelikult tahab ta seda oma naabrile?
Kas valija soovib valides kaaskodanikule sama mida endalegi?
See oleks vist ka erinevatele küsitluste korraldajatele uus väljakutse, et küsida, kas teile meeldiks näiteks astmeline tulumkas või tahate, et seda maksaks keegi teine?
Noh ja nii edasi ka muude asjadega....

*) tegemist on mõttemänguga mitte politlise avaldusega…lihtsalt, kui olin veidi tutvunud uuringutega selle kohta, mil moel ema toitumisharjumused võivad mõjuda loote arengut arvati, et rohelised soovivad kehtestada rasedatele suhkrumaksu…seetõttu ka see kommentaar siin, et valimisteeelset mõttekrampi ennetada.

Kas rohelises majanduses on ka rohelised palgamõrvad?

Küsimus, millega peame tegelema pole niivõrd tarbimine ja selle iseloom kui just investeeringud ning nende iseloom.
Investeeringute profiil määrab ära edasise majandustegevuse raamid seda väga pikaks ajaks.
Sõtumata sellest, kas ühiskond tegeleb vaimurohkemate või vaimuvaesemate kaupade ja teenuste kasutamisega on seda võimalik teha säsätlikult ja jätkusuutlikult vaid teatud infrastruktuuri ja tehisliku ümbruse olemasolul.
Mõistagi on kirjanduse ja kunsti tarbimisel väiksem ökoloogline jalajälg kui materjalimahukal kraamil.
Keegi ei kahtlegi selles. Kunsti ja kultuuri tarbimine ei väära aga kuidagi keskkonnamahukate kaupade ja teenuste tarbimist, kui investeeringud pole eelnevalt säästlikeks seadistatud.

Nii on rohelise majanduse peamine olemus investeeringute iseloomus.
Need peavad olema sellised, et ühiskond oleks ressurssdie kasutamise suhtes jätkusuutlik.
See tähendab näiteks energiasäästu, taastvenergeetika ja kompaktsema planeeringu eelistamist või koguni ainuvõimalikuks muutmist.

Piltlikult öeldes tuleb osa investeeringuist lahti siduda möödapääsmatust vajadusest käsitlegda iga kui investeeringut positiivse kassavoo tekitajana. Investeeringud, eriti riiklikud, on ennekõike selleks, et luua raamistik ettevõtlusele ning majandustegevusele. Loomulikult tuleb raamistikuks pidada ka seadusi kuid mitte ainult.
See on kehv plaan kui investeeringute ainsaks eesmärgiks on tekitada ägedaid kassavoogusid.
Investeeringuid tuleb valima hakata selle järgi, milliseid ressursse vajaliku mugavuse või muu olulisise funktsiooni saavutamiseks võimalikult arukalt ja jätkusuutlikult on võimalik kasutada.
See ei tähenda aga tingimata kassavoogu.
Kodu mugavuski ei tulene sellest, et te soetate endale kasumliku diivani...pigem eelistate kestvat, puhastatavat ning estetilist ja mugavat eset.

Teine rohemajanduse tugismmas on loomulikult laiendatud arvepidamine.
Selline, kus arvet ei peeta üksi nende varade ja kohustuste üle, mis rahas on mõõdetavad vaid ka nende üle, mida kutsume loodukapitaliks.
Niiöelda siis topelt-topelt raamatupidamine või neljaväljasüsteem või nimetage kuis tahate. Selline, kus rahaliste varade ja kohustuste kõrval on ka tonnides, kuupmeetrites ja džaulides kui soovite mõõdetud loodusressursid kõrvutatult nende kasutusega.
Peaasi, et looduskapital oleks nii ettevõtte kui riigi tasemel selle ulatuse ja kasutuse mõttes välja arvutatav.

Mõõtes saame teada, kus me oma maailmakasutusega tegelikult oleme ning paika panna siis ka tegelikud jätkusuutlikkuse kriteeriumid või kokkulepped.
Näiteks ka need , mill on põhjuts öelda, et liigselt loodusvarasid ja loodusetaluvust pruukinud ettevõtte võiks kuulutada ökoloogilises pankrotis olevaks.
Eks ikka selleks, et edaspidi selgemaid majandus ja investeerimisotsseid teha.

Majandus ja ettevõtlus ei pea olema vaid finantssektori teenindaja.
Tänased majandusmudelid ja  -praktikad  seda paraku on.
Ärilist ja ennekõike finantslusti saab nautida jätkusuutliku ruumi piires. Selleks ruumiks on loomulikult inimese loodav tehiskeskkond.
Selle tehiskeskkonna raamid tulenevad aga ennekõike looduse võimalustest mitte niivõrd inimese finantslustist. Finantslustist lähtuvalt paika pandud raamid lõppevad oaratamatu järjekindlusega majanduskriisiga.

Raiskavates raamides ei saa olla tegevustel säästvat sisu ja mõju.
Investeeringute tegemise iseloom tuleb ses mõttes lahku viia finantsmajanduse protsessidest.
See on üks vaade rohemajandusele ja süvamuutusele, mida oleks möödapääsmatu ellu kutsuda.
Uus majandus ei tähenda pelgalt uusi masinaid vanades raamides. Uus ja roheline majandus tähendabki nii uusi raame kui uusi masinaid. Kui hästi lihtsalt öleda.

Ja vana asja juurde tagasi tulles. Oleks maapõuseadus jäänud ilma erireeglita, millega Kiviõli Keemiatööstus suure ja ahvatleva kngituse sai oleks olemata ilmselt ka kõik need palgamõrvamängud ja muud veidrused. Raamid olgu kõigile ühetaolised ja arukad ja looduse tegelikest ja mõõdetud võimalustest lähtuvad.
Nii kaob ka alus ressursikuritegevuseks ning fossiilmõrvadeks.
Võimalik, et kokkulepe, et üleilmselt ja koha peal mahutakse majandamisel ära looduse võimaluste piiresse kaotab ka mingi hulga sõjalisi konflikte, mis muidu loodsvarade pärast sünniksid.

Universaalsed lehmkoerad…kaua võib?

Eestis on poliitilise võimu vahendiks ja riigi tasemel ainsaks seadusandliku võimu väravaks erakond. Reeglid näevad ette, et selle loomiseks ja hoidmiseks on vaja tuhandet inimest. Tegelikult on seda ju hämmastavalt palju. 1000, 3000 või 10 000 liikmega organisatsioon peaks siis tagama selle, et luua ja kohendada Eestit uueks.

Samas on selge, et kui juba 1000 siis ammugi 3000 või 10 000 inimese hulgas on kuhjaga erimeelsusi, mis nivelleerivad edukalt mistahes uue ja vajaliku mõtte. See ei ole mitte rahva soov vältida ebapopulaarseid aga vajalikke otsuseid, miks paljud muutused ei sünni, vaid ennekõike erakondade endi soov olla vaoshoitud ning igal hetkel populaarne.

Minimaalselt 1000 liikmeline vabatahtlik kodanike ühendus sisaldab aga loomus kõike seda, mida näete näiteks arvukates kommentaariumides: piiratust, viha, kitsarinnalisust ja kes teab veel mida. Loomulikult on sisetülinate ja ebakõlade vaigistamiseks ja silumiseks omad tehnikad ja võtted. Neid ka kasutatakse. Kas selle järgi on aga vajadust? Need võtted on asjade demokraatlikuma väljanäitamise võtted, mitte sisulise demokraatia tagamise võtted.

Huvitav, kirjanike liidus on "ainult" 300 liiget...neil ilmselt pole ega saagi olla ühiskonna asjus midagi kaalukat öleda. Neil on ka alternatiiv.

Selleks alternatiiviks on väiksemad erakonnad, kus idee on selgemalt kristalliseeritud ning inimesi on vähem ja seetõttu on vähem ka potensiaalseid vastuolusid.

Miks peab meil olema valida üksikute poliitiliste universaalorganisatsionide vahel: kas ekskavaator-kohviveski-pardel või lehmkoer?

Pole põhjust loota, et erakonnajuhtide vahetamine nooremat vastu uuendaks erakondade poliitkaid ja ideestikku. Vaevalt…selle vahetuse tulemuseks on lihtsalt noorema juhiga ja ikka samalaade lehmkoerana toimiv erakond kõigis oma universaalse poliitlise masina puudustega.
Noorem juht paistab lihtsalt apetiitsem nagu kolonelist riigipöörja Ladina Ameerikas, kes vanadele kindralitele pasunasse annab ja riigipöörde korraldab.
Riigipööre tehakse ikka samade loosungitega, et vanast dinosaurusest on siiber. Ometi saab varsti noorest hakkajast kolonelist ju kah kindral.

Aeg oleks kimäärid osadeks lagundada ja lasta igal osal oma elujõulisust näidata. Selgemate ideede nimel.

Minu meelest on mitmekesisema poliitlise spektri tekitamine üks eelolevate valmiste põhiküsimustest.

Tänan Rootsi palun Rootsi!

Eks Eesti ja siinne võim tahtis ikka eurot. Kangesti tahtis.
Hea plaan ju.
Aga kas ainult meie plaan?
Vat seda ei tea sest, kellele veel on peale eestlaste suur hulk Eesti raha.
Rootslastel loomulikult.
Õigemini Rootsi pankadel. Osa kasumist neil ikka vist kroonides.
Palju need Rootsi investorid siia Eestiss investeerima on tulnud neid Eestist teenitud Eesti kroone? Vähe vist.
Nüüd terendab hea võimalus 1. jaanuarist 2011 kogu kroonikasum eurodeks vahetada.
Siis pole ka enam vajadust enda investeerimsivõimalusi vaid Eestiga siduda.
Euro on globaalne siiski.
Nii võibki arvata, et lisaks me enda tublidusele ja usinusele on Rootsi huvi olnud selleks, mis rahavahetusele kaasa on aidanud.
Tänan Rootsi!
Ja loomulikult on Euroopa keskpanga võimaluseks Rootsile vahetada mõnes mõttes ju natuke kasutud kroonid eurodeks jälle päris hea vastuteene.
Palun Rootsi!

Eesti vajab….LOOTEPOLIITIKAT

Loote seisund ja areng pole kauglet ja ainult geneetiliselt määratud.
Seda mõjutab emaga toimuv, keskkond ja seda loomulikult ema kaudu.
Toitu vitsutavate emade lastel on kalduvus saada ka täiskasvanult ülekaaluslisteks.
Tavaarusaam ütleb, et ohter, rasvane ja rafineeritud toit tekitab südamehaigeid. Uuringutest tuleneb aga, et südamehaiguste risk suureneb ka vaeses ja toiduvaeses keskkonnas elava lapseootel ema puhul. Loote arengus on esmatähtis aju areng ja toidu puudujääk räibki südamearengut.
Ajalooliste ja stressirohkete muutuste ajal sünnib rohkem skisofreeniale kalduvaid lapsi.
Suhkrumaias rase seab oma lapsele teist tüüp diabeedilõksu.
Kas siin pole koht arutada siiski magusmaksu üle?
Liigsel maiustamisel on sarnasusi nii liigse napsutamise kui suitsetamisegagi. Loomulikult ei tähenda see seda, et magusamaks viiks rasedatelt kommiisu aga keegi peab ju magusaliiaga tekkivat eelarvekoormust leevendama. Magusahaäda selline teadvustamine paneks ehk tõesti mõtlema siis ka parema ja tervislikuma toiduratsiooni peale.
Olgu öeldud, et on ka toite mille söömine ihus kasvava järglase jaoks tähendab ka suuremat kindlust vähi ning kantserogeenide vastu.
Nii ei olegi küsimus mitte ainult selles, milline on kool, kodu ja lasteaed vaid ka selles, et milline on loote ja tema kandja elu.
Mozarti ja Beethoveni muusika ei korva kuidagi kehva toidu ja keskkonna mõju loote arengule ning selle kaudu ka järgmise põlvkonna ühiskonna tervisele.
Nii ongi koht arutama hakata noorte ja hariduspoliitka, töötute ja töötajate teemade kõrval ka aina selgemalt välja joonistuvat vajadust lootepoliika järele.
Lendav ja vastupidav lennukki tehakse valmis ennekõike kvaliteetsest metallist, mitte ei pühenduta rabeda ja laguneva sõiduvahendi pidevale parandamisele.

Täpsemalt saate sel teemal lugeda Annie Murphie Pauli artiklis septembri viimases Time'is.

Mugavus ja hnnatõus

Pea kolm protsenti on hinnad taas tõusnud. Tarbijahinnaideks on eelmise aasta sama ajaga kasvanud 2,9%.
Toidukaubad kallinevad. Osalt on põhjuseks maksutõus aga julgen arvata, et osaliset ka meie mugavus.
Mõelge näiteks meie superpoodide peale. Selliste peale, mis on avatud hommikust hilise ööni välja ja kust võite osta kõike: triikrauast, elektripliidi ja jalgrattani, jalanõudest autotarvikuteni ning sinna vahele veel tuhandet erinevat toidukraami.
Suudate sellisesse poodi sisse astuda viis minutit enne sulgemist ja sealt lahkuda jalgtratta, kalamarjakarbi, kuivatatud kalmaaride ja keefiriga.
Vapustav mugavus, ka pole?
Iseküsimus kas ja kui palju mõistlikuma ajaplaneerimise ning -korraldamisega inimestel seda üldse vaja oleks. Seda igal ajal poodlemisvõimalust nimelt.
Äkki tuldaks toime ka sellega, kui kauplused oleksid lahti kella kaheksani õhtul?
Vähem elektrikulu, vähem tööjõukulu…ostlemine oleks intensiivsem ja johtuvalt ka tõhusam. Enamgi…arusaadavalt alandaks see ka kaupade hindu ja seda nii tugevama konkurentsi kui väiksemate omakulude tõttu.

Kaupluste lahtiolekuaja kinnitab Eestis muteada kohalik omavalitsus. Omanike soovile poodi pikalt lahti pidada tuleb omavalitsus meeleldi Eesti oludes ka vastu. Tuleb ja teeb sellega oma rahvale väikese karuteene, sest pikema lahtioleku aja lõivuks on ka kaupade kõrgem hind.

Sellist ostlemismugavust kui Eestis ei kohta te paljudes kõrgel majandusjärjel olevates riikides. Ehk on ka see põhjuseks, et nii mõneski kohas Saksamaal, Austrias või isegi Soomes on sobilikult valitud ostukorvi maksumus sama või väiksemgi kui näiteks Eestis. Ja seda märkimisväärselt erineva sissetuleku olukorras.

Ma muidugi mõistan, et kaupade vahetamine on inimkonna ajaloos olnud märkimisväärne arengutegur. Samas kujutan ma ette, et kui vahetada vähem kaupu ja rohkem ideid oleks ühiskonna edenemine veelgi parem. Ka sellele aitaksid lühemad poodide lahtiolekuajad ehk kaasa.

Naftatipp ja Prangli sepp

Mõte ja arusaamad arenevad.
Miks üldse vahelduvad suured tehnoloogilised ajastud? Millest keedetakse tulevikus elektrit, kas me seda üldse teame?

Naftatipp (peak oil) on ilmselt paljudele tuntud termin. See on nähtus, mille puhul ennustatakse suure energiavajaduse kontekstis nafta kättesaadavuse ammendumist. Loomulikult ju igati mõistetav, et vajaduste kasvades jääb pakutavat igale vajajale ka vähemaks. Tegelikult on naftatipp möödas juba 1980. aastate keskpaigast. Just siis hakkas nafta osakaal maailma energiavajaduses pisitasa vähenema ja väheneb ka edasi.

Erinevad tehnoloogilised ajastud pole kunagi lõppenud seetõttu, et ajastut loov või hoidev substants oleks otsa saanud. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud. Tehnoloogilised ajastud muutuvad ennekõike seetõttu, et inimese mõte ja arusaam maailmast muutub.
Vaadelgem tehnoloogilisi ajalugusid. Kindlasti võis kiviajal märgata mingil hetkel kivitippu, millele järgnes pronksitipp ja siis rauatipp (kestab natuke praegugi), kui rauakasutuse kõrvale hakkasid tulema muud tugevust, sitkust ja vastupidavust pakkuvad materjalid. 19. sajandi teisel poolel oli puidutipp ja sellele järgnes söetipp.
Nii oleme tänaseks juba üle elanud naftatipu … järgneb gaasitipp, loodetavasti ka tuumatipp, lõpuks ka energiatipp (kas uute mõtete ja masinate tulemusena, võimalik, et ka kompaktsema inimkonna tulemusena).
Meie mõte ja arusaam maailmast areneb. Ideaalis võime loota, et mainitud energiatipu üheks põhjuseks võib olla kultuuriliselt rumaluse tipp, pärast mida selle substantsi suhteline osakaal maailmas kulgeb allamäge. Samas ei pruugi nii juhtuda ning energiatipu põhjused võivad olla ka näiteks pelgalt demograafilist laadi … kuigi teatud tarkuse ilming peitub selleski.


Traditsioonide olulisus

Omaette nähtus tehnoloogilises arengus on loomulikult traditsioonidel. Vana teadmise alles hoidmine ja selle kasutamine ning kogemine on igati tähenduslik. Kuidas rauda sulatada, kuidas kivist odaotsi teha, kuidas on tunda end viikingi või ristisõdijana. Tegemist on inimese kogemuse uurimise ning kõige ehedama ajaloolise eksperimendiga loomulikult, lisaks sellele omapärasele emotsioonile, mille selles osalejad saavad.
Teistmoodi laotud aineosised

Aga nafta hulgast rääkides: Mehhiko lahe naftakatastroof on pigem tugev ajend muudmoodi mõtlema hakata kui märk otsa lõppevast naftast. Pigem on tegu märgiga selle kohta, et seda ollust on isegi üleliia.
Kui vahele ei astu mingi ennenägematu katastroof, näib see olevat üks küllalt paratamatu loodusseadus. See, et uued mõtted on vanadega võrreldes täiesti ootamatud ja loovad uusi võimalusi nagu ei miski muu siin maailmas.
Härra Venteri loodud esimesed kolbidest võetud ainetega tehiselu elemendid on ehk esimesed näited sellest, kust ja kuidas meie järgmise energiahooaja võim ja vägi võivad tulla.
Mida ma silmas pean? Kas või seda, et kaltsiumkarbonaadist on moodustunud nii pehme kriit kui ka ülikõvad mereelukate kojad. Nende erinevus pole muus kui elus, mis samad aineosised teistmoodi tugevalt kokku laob.

Traditsioonide olulisus

Eestiski nõuab näiteks Kihnu rahvas endale hülgeküttimise eriõigust. Traditsiooni taastamiseks. Kui traditsioon, siis traditsioon. Nimelt valmistati ehk üks viimaseid praktilisse kasutusse mõeldud ränilukuga eestlaetavaid tulirelvi siinkandis 1935. aastal Prangli saare sepa poolt. See oli hülgepüss ja sellistega ka hülgeid kütiti.
Miks siis mitte taastada hülgeküttimise traditsioon koos relvatraditsiooniga? Selle tulemusena ilmselt muutuks atraktsiooniks hülgeküttimine isegi. Kus maailmas ikka eestlaetavate ränilukuga relvade igapäevakasutust vaadata saab?
Aga iidsed tehnoloogilised tavad pole õnneks kunagi massiliselt kasutatavad. Alepõllunduse harrastamine tänapäeval ajaks marru mitte ainult naabreid, vaid kogu maailma. Nii on jäänud ka Boultoni-aegsete aurumootorite ja sõidukite viljelemine väheste hobiks. Nafta ja selle põhiste masinate tulevik on ilmselt samasugune: harvade hobi, nagu seda võiks olla ka taastatud hülgeküttimise traditsioon Eestis. Vaid nende päralt, kes kohaliku sepa meisterdatud puudase eestlaetava ränilukuga püssiga jääl lesides hülgele pihta saavad.
Kunagi vaatame nii nafta-, tuuma- kui ka taastuvenergia ajastulegi samal moel. Huvitav, aga talutav ja kasutatav vaid ülimalt mõõdukalt.
Vaid traditsiooni säilimise nimel!

Jalgrattateed - turismi- ja tulumootor

Eesti on väike. Nädalaga jõuab sellele jalgrattaga ringi peale teha või vähemat olulistest kohtadest läbi sõita. Mitte higistades ja võidu sõites vaid mõnusalt matkates.
Õigem oleks öelda, et jõuaks, sest kes pikemalt Eestis maanteeservas sõites on reisida proovinud teab, et see pole just kõige mugavam ja ka ohutum viis liiklemiseks. Juba päris paljudes Eesti osades on ehitatud ja kohendatud maanteid sellisteks, et maanteest eemal kulgeb ka kergliikluseks ja jalakäijatele mõeldud rada.
Kehtna ja Rapla vahel on selline toonud inimesi nii sportima kui kasutama jalgrattaid autode asemel. Ilmselt ka mujal.

Kui nii oleks võimalik kulgeda läbi Eesti…ka kiirteede lähistel…siis tooks see juurde nii rahakotile säästlikumaid liikumisvõimalusi kui looks uue aluse ka turismile.
Jalgrattal reisija pöörab ilmselt rohkem tähelepanu neile väärtustele, mis Eestis seotud just loodusega. Selle looduse omapäraga.
Aga mitte ainult. Ka lood, mis on Eestiga seotud on sageli sisukad ja köitvad.
Kui need on sobilikult räägitud ja esile toodud.

On selge, et Saksa turisti köidab Eesti ja Saksmaa seos, Soome rändurit seosed Soomega ja nii edasi.
Bussi või autoga liikuvale rändajale on seda kõike palju raskem pakkuda kui ratturile, kellel on alati valmidus mõnele kõrvalteele uudishimust või ka lihtsalt tühjast kõhust tulenevalt sisse keerata.

Just siis ta soovibki kuulda-näha mingit lugu ja nautida head kõhutäit või jääda koguni öömajale. Meie riigi tasuta internetiga kaetus annab siinkohal juurde hulgaliselt lisavõimalusi. Seda nii kohtade soovitamisel kui lugude rääkimisel.
Need on rändajad, kes ei tule mitte olemasolevate turistide asemele vaid lisanduvad neile. Täna on aeglasemalt rändajate jaoks olude loomiseks õige aeg. Kui auto või bussiga sõitjate puhul on teineteisele liiglähedal paiknevad turimitalud konkurendid siis jalgrattail rändlejate puhul saavad neist liitlased.

Meie kultuur on rikas ja seoseid muude rahvaste ja kultuuridega on õnneks palju.Just rahulikum kulgemisviis ja selle toetamine võimaldkas seda ka paremini välja tuua. Väljapool juba korraliku turismiäriga kaetud Hansalinnu ja moel mis parandaks piirkondlikku arengut.
 1000 elanikuga asulast aasta jooksul läbi sõitvad kümmekond tuhat jalgrattamatkajat on tutvuste ja sidemete kõrval ka lihtsalt tulu. Tulu mda täna minnakse ostima mujalt. Mel, et lapsed jäävad vanavanemate hoolde kui vanemad mujal maailmas tulu teenivad.

Rahulikum ja tähelepanule keskendunud rändamine loob arusaadavalt terve rea uusi võimalusi ka majandamiseks. Alates sellest, et lood vajavad asjatundlikku uurimist ja kirjapanekut ning ilmestamist kuni meenete, toidu ja muu kohaliku toodanguni välja, mis rändajat köita võiks. Just omanäolise kaubani, millist Holliwoodistunud Tallinna mervaigupoodides näha pole. Sellise toodanguni, mil ka praktiline kasutusväärtus.
Nii hakkaks taastuma villavabrikute, nahaparkalite ja sadulseppade ning kingseppade, pagarite ja kokkade vajadus. Tööd oleks paljudele.

Rändaja oma parema ja kestvama maksejõuga aitaks tootmisele jalad alla.
Sellised, mille abil ka kohalike vajadustele sobilikku tootma saaks hakata.
Olen veendunud, et kui rattareiside soodustamise kogemus, mis nii kohalikku kui väliturismi on edendanud nii Saksamaal kui Taanis kui Rootsiski kasutusse võtta Eestis, saame oma majandusliku kosumise jaoks palju ära teha. Lugude- ja loodusrohke Eesti on väärtus, mille mitmekülgne kasutus tuleb suunata ka piirkondliku arengu toetuseks.

Fooridest, liiklusmärkidest ja nägemistajust

Õnnetus, mis mõne päeva eest noormehe elu nõudis pani mind mõtlema selle peale, et kui arukalt üleüldse on fooride ja muude liiklusmärkide kasutamine korraldatud.

Mainitudki juhtumi puhul selgitas selles osalenud Andres Jõesaar, et tema meelest põles fooris roheline tuli…tunnistajad väitvat aga vastupidist.
Eks me saamegi teha liikluses neid liigutusi, mis meie meelest on lubatud. See, mis tegelikult toimub ja millised foorituled tegelikult on, omab tähtsust seaduse mõttes, sest sõidukeid juhivad ja liikluses osalevad ikkagi inimesed mitte robotid.

Olen ka enne märganud seda, et liiklusmärkide ja ka fooritulede toimimine eirab ja vahel ärritab inimtajusid tavatul moel.
Võtke kasvõi jalakäijatele suunatud foorid, mida on võimalik aktiveerida posti küljes olevale nupule vajutades.
On selge, et kui ootamisaeg ületab teatud piiri, kipub kärsitu teeületaja, vaatamata jätkuvast punasest, autode puudumisel üle tee minema. Ja mitte ainult ei kipu vaid lähebki. Punase tulega.
Mõne aasta eest, kui olin seda ilmingut jälginud, kirjutasin sellest ka Tallinna Transpordiametile. Neilt vastust saamata toimivad Tallinna foorid jätkuvalt samal moel….tagades mõnusa autoliikluse ja proovile pannes jalakäijate kannatust, kes soovivad teed ületada.

Inimene reageerib sellele, mida tajud talle ütlevad. Ilmselt on aeg hakata ümber hindama ka seda, et vaatamata seadusetes kirjas olevale (või õigemini sellele lisaks) tuleb asuda hindama ka paika pandud liiklusmärkide ja fooride märgatavust. Mitte nähtavust (sest reeglina on kõik märgid pärast märkamist moel-teisel nähtavad) vaid just sedasama märgatavust.

Mida kaugemalt ja mida suurema nurga alt (objektist, mida tuleb märgata) vajalik objekt ära tuntakse seda parem on selle märgatavus. Märgatavusest tuleneb loomulikult ka reageerimisaeg. Liikluses sõltuvad reageerimisajast tihtipeale aga otseselt inimelud...
Isegi 30 km tunnikiirusega liikuva auto puhul tähendab reaktsiooniaja pikenemine (palava ilma või kehva märgatavuse tõttu) 0,2 sekundilt 0,4 sekundini seda, et auto võibki mõne meetri võrra kaugemale ristmikule sõita. Või kui foorituli vahetub liialt kiiresti siis võibki tajus olla veel rohelise tule pilt kui auto tegelikult punase tulega ristmikule veereb.

Ma ei kirjutaks seda kui poleks ise piisavalt näinud seadustest lähtuvat kuid inimese tajusid mittearvestavaid liikluskorralduslahendusi. Loomulikult võimaldavad need ametnikel hõlpsalt trahve teha ja inimesi karistada. Vestlusedki neil puhkudel üsna ühelaadsed: ma tõesti ei märganud seda või teist märki või signaali.

See lugu pole räägitud mitte õnnetuste võimalike põhjustajate õigustamiseks vaid kokkuvõtteks selleks, et inimesega ja inimeste tajudega arvestava liikluskorralduse puhul võiksid nii paljudki traagilised või sageli lihtsalt kulukad õnnetused olematuks jääda.
Inimeste elud on väärtused, mille nimel tasuks seadusetähele lisaks ka inimese tajumisest aimu saada ja seda liikluskorralduses arvestada.

Mida see jutt siis rakendatult tähendaks? Näiteks kasvõi tavatust suuremaid või kirkamaid fooritulesid seal kus vaja ja märke kohtades, kus märgatavus kehvem. Ka kestvamalt põlevaid fooritulesid ja mida kõike veel, mis võib küll esmapilgul kallis tunduda kuid selle nimel tuleb vaeva näha. Elude pärast.

Kuidas lokaliseerida õlilaik Mehhiko lahes

Sellise sirgelduse ja kirjelduse edastasin koos Katrin Idlaga BP-le nende kodulehe kaudu. Kutsun siin üles ideede pakkumisega kaasa aitama lahenduste leidmisele, kuidas see küllaltki globaalne segadus leebemalt lõpetada.
Igatahes on tegemist naftaajastu lõpu märgiga.
Aidake siis omalt poolt kaasa, et naftaäri haud viks ja viisakas välja näeks!

British Petroleum on käima pannud ideede ja lahenduste kogumise kodulehe, kus saab pakkuda tehnoloogiaid, millega lahendada moel-teisel naftalekke probleem.
Õlilaigu teemaline BP suhtlussait on siin.

Omalt poolt sai ka välja pakutud lahendus, milleks on siis terastsisternidest ja terasplaatidest kokkupandud elementidest valmistatud ujukid, millest moodustatakse koaksiaalsed piirded.

Suurima raadiusega piire ujub veepinnal ja on läbimõõduga ca 1 km ja väikseim on läbimõõduga ca 50 m ja on siis selle lekkekoha ümber.
Iga selline element on ca 100 meetrit kõrge ning need ankurdatakse põhja ja seotakse sobilikul moel omavahel.

Pinnale koguneks päeva jooksul umbes pool kuni mõni kilo naftat iga ruutmeetri kohta, mis sealt siis välja pumbataks ning tsentrifuugides veest puhastataks.

Kokku oleks seega vaja umbes 4000 tsisterni ja selle külge keevitatud terasplaadist elementi, mis moodustab kokku panduna nafta laialivalgumist takistava ümara piirde.

Selliseid väheneva raadiusega metallelementidega piirdeid pandaks üksteise sisse kuni põhjas oleva lekkekohani välja.

Võimalik, et kõikidel sügavustel (kus pole näiteks horisontaalseid hoovuseid) pole selliseid piirdeid üldse vajagi.

Igatahes selline ettepanek sai tehtud…eks me hoiame siis huvilisi kursis. Samalt leheküljelt on lugeda milliseid kavasid juba on pakutud ja mida analüüsitud.
Analüüsitute hulka kuulub ka tuumapommi idee, muide...

Formaalselt on ka pleksiklaas ju klaas!

Pildil: Pleksiklaasi aluseks oleva polümeeri isa ja seega meie vabadussamba osaline vanaisa Rudolf Fittig.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja väidab, et 85% Vabadussõja võidusmaba paneelide materjalist on klaas. Pidades siis ilmselt silmas seda, mida enamus lugejaid...silikaatklaasi nimelt.
Ka väidab ta, et üks sambaplaat mõõtudega 1x2 m kaalub 250 kg.
Klaasi tihedus on 2400 kg/m3 ja akrüülplastil 1150 kg/m3
Samba katteplaat on ca 8 cm paks (sellisena paistab see paneel fotolt, eeldusel, et välisseinad on tõepoolest 1 cm paksused) ehk siis selle katteplaadi ruumala on 160 l.
Kui 85% sambaplaadi massist moodustaks klaas siis peaks 160 liitrise ruumalaga klaaspaneel kaaluma koguni 330 kg ehk siis 1,3 korda rohkem kui väidab kaitseministeerium.
Kui paneel kaalub tõepooelst 250 kg siis peab klaasist ja akrüülist paneel koosnema 66% ruumala ulatuses akrüülist ja 34% ruumala ulatuses klaasist. Massi mõttes oleks siis klaasi ja plastiku vahekord enam vähem pooleks.
Klaaspaneeli välisseinad (kui need on 1 cm paksused) kaaluvad kokku 100 kg ning siis järeldub, et akrüülplasti sisse on pudistatud 30 kg jagu klaasimurdu. Plastiku massiks on siis ca 120 kg ühe paneeli kohta.

Ehk tegemist on igatahes plastikmaterjali või plastikkomposiidiga. Plastikmaterjaliks saab lugeda paraku ka sellist segu, kus on koguni 85% klaasi…koos püsib see kaadervärk just kasutatud polümeeri tõttu.
Ega selles ju loomu poolet midagi halba pole.
Hästi hoitud pleksiklaasitükk püsib kasutuskõlblikuna ju õige pikka aega.
Aga jään enda juurde…mis on nüüd ka Kaitseministeeriumi poolt kinnitust leidnud…meil on klaas-plastik komposiitsammas.

Lõpuks on tegu ikkagi komposiitmaterjaliga ja plastikud kuuluvad kah komposiitmaterjalide valda. Nii on klaasist ja plastikust elektroonikaseadmete montaažiplaat samuit plastik…ka selles on klaasil märkmisväärne ülekaal.
Tšehhi klaasimeistirte paljuhoitud saladus on aga selles, et nad ei teinudki klaasi sellisel sulatamismeetodil ja silikaadist vaid tegid meile pleksiklaasi ja tavalise klaasi segust samaba.

Meenutan siin lihtsalt mõnda aega tagasi lavastatud muret, et "ei-tea-küll-mille-tõttu" klaaspaneel punaseks tõmbus. Loomulikult seetõttu, et miskit toimus selle plastikuga nende klaasplaatide vahel. Väita, et tegemist oli üldteada faktiga, et samba klaaspaneelide märkimsiväärne osa koosneb tegelikult orgaaniliset polümeerist ei saa sest siiani oli seda koostetehnikat peetud tegijate ärisaladuseks. Just nii seda ka avalikkusele esitati.

Kui nüüd oleks ka paslik olnud küsida inimeste käest, kas te tahate pleksiklaasist ja tavalisest klaasist vabadusesammast või siis näiteks dolomiidist või graniidist samamst…mina ei oksa öleda kuhu poole see kaalukeel siis oleks langenud.
Igatahes on pleksiklaas ehk polümetüülmetakrülaat vaat et Vabadussõja kaasaegnegi (asjakohane polümeer esmasünteesiti 1877 ja tooteks muutus see 1933).

Ma muidugi ei saa aru, miks peaks niivõrd palju paanikat tekitama tõsiasi, et meie vabaduse monument on pleksiklaasi ja silikaatklaasi segu. Ühed klaasid mõlemad.
Kaldun aga arvama, et kui samba tellimisel oleks öeldud, et monumendi võib ka kokku panna karastet saunaukseklaaside vahele akrüülplastiga valatud pudelikildudest, oleks kohalikke meistrimehi ja pakkujaid kindla peale leidunud.

Kas meie vabadusesammas on äkki plastikust?

Tänu nurgaliistude ärakukkumisele on vabadusesamaba anatoomia kõigile näha.
Samba juurdegi minnes on näha, et ka trepi graniitkivid on kinnitatud mingi seguga, mis on hakanud päris kiiresti lagunema.
Näha on see siin:


Pildil: Sambaesiste trepiplaatide alt välja "roomav" lagunenev aluskiht.


Pildil: Trepiplaatide alune lagunemine. Sellist ehituspilti nähti sageli nõukogude ajal, kui segus hoiti kokku tsementi ja liialdati liivaga. Aga ega meie vabaduse alused ongi väga "mitmekesised"


Pildil: Irduvad tükid astmetealusest materjalist on märkimisväärse suurusega.

Sambaesistest graniitplaatidest on nähtav osa mõradega, mis tähendab seda, et kas alus või kinnitus on asunud "mängima".

Samba servapraost sisse vaadate kerkivad mitmedki küsimused.

1. Klaasplaatide (õigem oleks öelda väidetavate klaasplaatide, aga sellest juba hiljem) roostevabast terasest kinnitused on nähtavalt paindunud.
Kasutatud on roostevabast terasest keevitaud konstruktsioone, mis on 8 mm poltidega kinnitatud samba betoontüve külejs olevale karkassile.


Pildil: Läbipaindunud sambaplaatide kinnitusalus (ümbritsetud ringiga ja näidatud nooltega)

2. Klaasplaadid ise on aga üksjagu omapärase konstruktsiooniga.
Kahelt poolt on jääd meenutav sisemine kiht kaetud umbes 6 mm paksuse klaasplaadiga.
Kummailmne on see, et ka väidetava klaassisemuse servad on kaetud kah klaasliistudega.
Jäälaadne materjal meenutab aga lähemal vaatlusel seda, mida on võimalik saavutada ka läbipaistvat epoksiid või muud orgaanilist polümeerset materjali kasutades kui sinna sisse segada erineva kujuga klaasitükke (need on sammast vaadeldes näha). Kõvastuva polümeevaigu sisse on võimalik ka mulle tekitada (needki on selgelt plaatide vahel näha) erineval moel.
Asajtundjad teavad mitmeid viise kuidas kõvastuvat vaiku mullitama panna. Epoksiid hakkab mullitama kui sellesse on süstitud näiteks piirituse või muid kergaurustuva vedeliku tilku ja need küvenedes kuumnevas epoksiidis lihtsalt aurustuvad. Neid võtteid on veelgi.


Pildil: Sambaplaadi servad, mis on kaetud klaasribadega (näidatud punaste nooltega). See asjaolu viitab, et plaadi sisemus võib olla valatud mingits plastikust, mille sekka on segatud klaasitükke. Klaasitükid ongi nähtavad tänu plastiku ja klaasi erinevatele murdumisnäitajatele.
Küsimus, mis üleval on järgmine: miks peab väidetava klaasplaadi, mis on kahe kaitsva plaadi vahel servadesse kinnitama klaasribad?

Kas on võimalik saada avalikult vastus sellele, et meie sammas ei ole valmistatud mitte plastmassist vaid ikkagi klaasist?

Ja kui tegemist on plastikuga siis on ju selge, et enamus sellest polümeerist, millest see sammas on võimalik, et kokku valatud, ei saa maksta rohkem kui 1-2 miljonit krooni.

Tõsi ju on, et plastmass on veelgi moodsam materjal kui klaas (klaasi moodne loomus oli see, millele samba loojad sageli rühusid).
Vabandan muidugi ette kui mu kahtlus, et sammas on valdavalt plastikust on tõele ei vasta.
Juhul muidugi kui samba valmistamisel on kasutatud epoksiidi siis on asjakohane märkida, et silikaatklaas n vaid osaliselt läbipasitamutu ultraviolett-valgusele. See viimane aga sööb epoksiidvaiku ja muidki plastikuid üsna tublisti.
Kurb kui meie vabaduse sümbol päikese käes kolletub või sootuks ära laguneb.

Lühem tööaeg = parem elu!

Kui pikk siis on tegelik tööaeg (palga eest kulutatud aeg) Eestis.
Statistikaameti 1999-2000 uuringu kohaselt mitte üle 4 tunni päevas.

Siin tutvumiseks:
Statistikaameti ajakasutuse uuring 1999-2000

Mida inimesed muul ajal teevad on sealt samamoodi lugeda.
Majandus on 2000 aastast kasvanud ca 1,4 korda. Vaevalt et sama palju on kasvanud tööle pühendatud ajakasutus. Aga isegi siis ei ületaks saadud ajakasutus pakutud 30-32 tundi tööaega nädalas. Aga nagu me teame ei ole Eesti majandus kasvanud mitte meie tööpanuse kasvamise arvelt vaid tuleviku arvelt elamise tõttu (kinnisvaralaenud ja muud laenud)
Hea oleks muidugi kui samalaadseid ajakasutuse uuringuid tehtaks sagedamini.

Ettepanek normtööaega lühendada on tekitanud raevukaid vastuväiteid. Kelle arvates kaob palk, kelle arvates peaks just rohkem rabelema.
Tööandjate esindaja peab ettepanekut populistlikuks. Vaevunuks tööandjate esindaja kordki vaatama sedasama statistikaameti uuringut, millele ülalpool viitasin, oleks ta aru saanud, et tegelikult röövitakse tööandjatelt ikka härjalt aega. Pool makstud tööajast kadus ei kuhugi 10 aastat tagasi. Nüüd on ehk olukord parem aga ilmselt vaid natuke parem.
Loomulikult on iga kui ajavaras olukorras, kus ta leiab põhjenduse igale kui varastet sekundile. Loomulikult ei ole kõik ka ajavargad…keegi teeb ju varastet töö kah ära. See võiks olla aga ametiühingute või sotsialistide asi…võrdsuse tagamine nimelt. Paraku nemadki põtkivad tööaja vähendamisele vastu tuues näiteid Pranstsmaalt, kus see ei olla õnnestunud.
Mis siis…kasutage tervet mõistust. Ajad on muutunud, teadmisi on juurde tulnud. Kasutage teadmisi, mitte eelarvamusi.

Siinkohal paar artiklit ja viidet selle kohta, millised on normtööaja koomale tõmbamisega seotud võidud ühiskonna ja ka majanduse jaoks.

Guardianis ilmunud artikkel New Economy Foundationi tähelepanekute kohta, mida toob endaga kaasa tööaja vähendamine


New Economic Founfdation'i uuring "Shorter working week soon inevitable, forecasts nef"


Uuring "A new organization of time over working life"

Head võidupüha ja jaanipäeva ja mida kõike veel…ja arvutage, kui mitu reaalselt töötasustet tundi te tööandja heaks näiteks juunikuu jooksul teinud olete. Või palju makstud töötunde tuleb teil kokku möödunud ja järgmise nädala jooksul.

Appi! Jalgrattad varastet...või algas hoopis elektriliste kergsõidukite ajastu Eestis.

Täna öösel läkisd Tallinna vanalinnast "jalutama" kaks jalgratast.
Mõlemad ka elektri abiga liikuvad. Mõlemal mootorid esirattais.
Kui keegi nägema või kuulma juhtub andke siis teada politseile ( 110 ) või mulle
(55520108)

Selline oli üks jalutama läinud jalgratastest:


Ja selline teine:


Võimalik, et tegemist on eismeste elektrisõidukite vargustega Eestis.
Ka autoajastu hakkas mitte eisme auto tegemisest vaid esimese auto varastamisest.
Mida varastatakse see on hinnatud.
Ehk siis tõepooelst on 11. juuni 2010 elektrilste kergsõidukite ajastu algus Eestis.
Elame-näeme. Aga sõidukeid oleks hea tagasi saada.

Sambatantsu lugu

Autorid kavandasid samba.
See pidi tulema klaasist ja kirgas.
Kirgas nagu jää.

Soovitati ja öeldi, et nii ei pruugi see välja nägema hakata. Klaas on suurelt kapriisne.
Pakuti muidki materjale. Läbikumavat tehiskivi näiteks. Seegi saanuks olla kirgas kui kevadine lumi.
Autorid ütlesid, et peab olema klaas.
Soome klaasimeistrid ütlesid, et see võib isegi ehk võimalik olla aga mitte nii lühikeste tähtaegadega.
Lühike tähtaeg oli ministrile auasjaks.

Leiti tšehhid. Oludes, kus kaitseministeerium ei ole kunstiloomingu tegemise koht, leiti nende poolt klaasimeistrid, kes polnud varem midagi sellist teinud. Nad lubasid teha. Nii samba kui lambid selle sisse.
Kiirelt, rutakalt, katsetamata ja nagu täna näeme ka oskamata.

Sammas saadi valmis ja ka helendama. Ilu nähti pigem samba faktis kui selle kehastuses.
Mõned korrad see sammas ka helendas.
Siis hakkasid lambid kustuma. Paneelid roosatama.
Probleemid, probleemid, probleemid.
Lõpuks oleks kukkuvatest sambaosadest ehk lapski surma saanud.
Kas vabaduse eest?

Vabadussõja võit ei ole kahjuks sama mis selle võidu tähistamiseks tehtud sammas.
See võit on kindel aga mitte see sammas. See laguneb ja kaotab nägu meie silme all.
Mille tõttu?
Selle tõttu, et teadmistest ei peeta.
Meie rahvuslik ja riiklik huvi on oma vabadust selgelt au sisse tõsta.
Seda ei saa aga teha rabistades ja rutates. Tahe peab olema tasakaalus teadmiste ja oskustega.
Meil ei olnud.
Loodeti lepingule. Lubada ja kohustada ei saa aga enamaks kui loodus võimaldab.
Katse jäi tegemata. Vaatamata kiirustamisele on aeg raisus.
Lisaks ajale on ka sammas raisus.

Kuidas mujal tehakse?
Hollandi kunstnik Jaap Durpsteen kavandas Hilversumi Helide ja Kujutiste Instituudi (vaba tõlge Sound and Vison Institute) klaasfassaadi. Selle tegemiseks kunstniku kavandatu moel puudus tehnoloogia. Saint Gobain oli valmis küll selle fassaadi valmistama aga mitte välja mõtlema kuidas trükkida klaasile värvilise klaasiga kujutis, mis oleks selline nagu kunstnik soovis.
Selleks loodi vastav tehnoloogia. Seda tehti riiklikus tehnoloogiauuringute ja arenduse asutuses TNO.
See oli hollandlaste jaoks strateegiline tehnoloogia. Loomulikult selleks, et nende kunst kestev ja asjatundlik välja pasitaks.
Ja paistabki.
Aga meil ei paista.

Miks?
Sest me arvame ikka, et kõik on ostetav.
Et kusagil on pood ja riiul, millel on täpselt see mida me vajame.
Aga ei ole.
Vabadust pole riiulil nagu ka vabaduse jaoks mõeldud erilist sammast ega selle tükke pole riiulil.
Selleks tuleb vaeva näha, mõelda ja nuputada ja katsetada.
See ei puuduta mitte ainult sambaid ja kauneid klaaspindu.
See puudutab kogu meie julgeolekut ja kaitset.
Selleks on vaja teadmisi ja oskusi.
Meie vabadus tulebki teadmiste ja oskuste kasutamisest ja austamisest mitte nende vältimisest.
Vabaduse platsil pole mitte vabaduse mälestusmärk vaid teadmiste ja oskuste süsteemikindla eiramise häbiplekk.

Selle häbipleki juures on paraku ka inimeste nimed.
Mitte nende, kes meie vabaduse eest võitlesid ja otsa said.
Hoopis nende nimed, kes teadmisi ja oskusi põrmu tallavad.
Vaatamata oma kõgetele tiitlitele, kraadidele ja ametitele.

Olid kord rohelised – ja on edasi

Kommentaariks, enne kui lugema asute: ehk olete tähele pannud, et Eesti ajakirjandues on üsna palju räägitud rohelsitest ja sisetülist ja milelst veel.
Eesti Päevalehes päris mitmel korral.
Selle nädala esmaspäeval siis palusin, et erakonan pressitöötaja lepiks kokku asjakohase arvamuse avaldamisvõimaluse ka minu poolt.
Homme nagu teate, toimub meie erakonna üldkoosolek ja loomulik soov on avalikult enne olulisi muutusi selgitada ka avalikult omi eisukohti.
Päevaleht ju ise on selle teema meedia huviorbiidis hoidja ja avalikuks tegija.
Täna sain teada, et ka homses päevalehes ei oelvat vist selle aravamuse jaoks ruumi.
Loomulikult on see väljaande enda õigus valida nii artikleid kui autoreid.
See ei kehti loomulikult ainult minu puhul vaid loomulikult ka nende arvamuste puhul mis enne mind on avaldatud ja puudutavad minu isikut külallt isiklikult.
Siin on ka mu sesikohad veidi pikemalt kui Päevalehe arvamusartiklisse kirja sai.

Milleks rohelisi vaja oli?

Ma ei küsi minevikuvormis, justkui arvaksin, erakonnaga on kõik läbi. Läbi pole midagi. Enamus on alles ees. Kuid minevikku peab meenutama. Aastatel 2006-2007, erakonna loomise ajal, tulime me välja väga selgete kavadega, milline peaks oleme meie energiamajandus, toit, tervisekorraldus, haridus ja mil moel peaksime värskendama demokraatiat. Valijad kuulasid, nägid, mõistsid ja toetasid meid. Tänaseks on mõnel Eesti erakondadest juba oma roheline või vähemalt rohekas tegevuskava. Rohelisest majandusest ja investeeringutest ei räägi mitte ainult rohelised, vaid kõik.
Kriitikute meelest olevat rohelised vaid energiateema erakond. Me käsitleme kõiki teemasid, kuid uuel vaateviisil – mis tänases maailmas pole energiaga seotud? On, julgeolek, on majandus, heaolu, vaba aeg, tervis. Selle, rohelise arusaama, tõime me Eesti poliitikalavale.

Milleks rohelisi vaja on?

Eks ikka selleks, et oma räägituga ja lubatuga edasi minna. Jätkuvalt oodatakse meilt puhta ja tervisliku toidu eest seismist. Transrasvad ja värviküllust pakkuvad tehisained meie toidus on täna juba sihikul. Need peavad kaduma me toidust juba lähiajal. 2010. aasta riigieelarve võimaldab mitmeid tehnolooglisi uuendusi. Loodetavalt juba sellel aastal rajatakse eestis esimene väljarenditav liikuvtapamaja selleks, et maheliha jääks mahedaks ja oleks kättesaadav ka hinna poolest.
Teadusandekatele lastele käivituvad roheliste toetusel 2010. aasta sügisest füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad. Seda kokkukuivavate õppekavade ja loodusainetundide taustal. Ka taustal, kus teadmiste asemel on käibel hulgaliselt eelarvamusi ja uskumusi. Oleme ette pannud, et tööandja ei peaks tasuma erisoodustusmaksu, kui maksab kinni töötaja hambaravi või nägemise korrigeerimise või mõne muu raviteenuse.
21. sajandil ei pea eeldama inimeste tohutut rassimist ja rabelemist. Inimeste jaoks on oluliseks väärtuseks saanud nende vaba ja lähedastele pühendatud aeg. Oleme ette pannud, et nädalase töökoormuse peaks Eestis langetama 40-lt tunnilt 30-le. Sellest tuleb nii uusi töökohti kui tervem töökorraldus. Pea 100 miljonit krooni panustatakse tänu rohelistele 2010-2011 aasta jooksul sellesse, et kodusid, koole ja lasteaedu säästlikeks ning tervislikeks muuta ja selleks Eestisse sobivaid lahendusi arendada ja rakendada.
Kes veel peale roheliste seda teeks ja silma sellisel innovatsioonil peal hoiaks? Me teame juba täna, et roheliste kadumisel riigikogust nimetatakse roheliseks hoopis tuumajaama rajamise plaan. See aga on väga, väga kaugel meile arusaadavast rohelisest maailmavaatest.
Inimese ja looduse suhtes sõbralikumad lahedused ei teki ühiskonda iseenesest. Selle eest tuleb seista selgesõnaliselt ning sisulislt. Seda nõuet olen kuulnud roheliste valijailt ja kindlasti ootavad nad sellise võimekusega erakonda ka järgmistel valimistel.

Tülist

Loeme ajakirjandusest, et roheliste siseüli olevat võitlus opositsiooniga. Loeme ka seda, et kasutatakse vaat et stalinlikke meetodeid opositsioonist vabanemiseks. Väidetakse, et see olla „tavaline võimuvõitlus“ Eeldame vaid hetkeks, et see kõik ongi nii. Küsigem aga, et kui tegu on opositsiooniga, siis millised on selle oposistiooni sisulised seisukohad ja mille poolest need erinevad neist seisukohtadest, mis ei ole oposistiooni omad? Veidi uurides selgub, et sellele lihtsale küsimusele vastust leida polegi lihtne. Neid seisukohti lihtsalt pole. Neist seisukohtadest ei ole teadlikud ei erakonna liste lugevad liikmed ega ka avalikkus. Kummaline?
Miks küll, võib lugeja küsida, otsustab erakonna juhatus erakonnast välja arvata koguni 20 inimest. Vastan. Seda tehti erakonna aukohtu ettepaneklul. Üheks oluliseimaks põhjuseks oli välja arvatud liikmete labane või isikuid solvav sõnakasutus ja madal suhtluskultuur, seda eelkõige erakonna siselistides. Seda tehti kombe tõttu igat kui siseasja ja vastuolu pesta avalikult tänuliku meedia vahendusel (mis loomulikult iga tüli oma müüginumbriteks ja klikkideks muundab). Ka selle tõttu, et erakonna sisesuhtluses on rohelistel nii põhikirjas kui heades tavades kokku lepitud isikute kritiseerimise asemel asjast rääkimine. Aukohtu hinnagul ei tulnud väljaarvatud ka sellega toime. Nad ise on loomulikult teist meelt. Kuidas muidu.
Erakonna nö vastasrinnaga peetud vaidlustest on selgemini meelde jäänud näiteks seisukoht, et erakond peab toimima ennekõike oma liikmete huvides. Kas tõesti? Seda oludes, kus kümneid kordi rohkem raha tegevuseks annab erakonnale mitte liikmeskond, vaid maksumaksja ja kus roheliste tegevusraha tuleb nii meie valijate kui ka nende taskust, kes ei vali meid ega ühtki teist erakonda.

Tulevikust ja lahendustest

Mul on siiralt kahju, et rohelise poliitka ja maailmavaate asemel arutab avalikkus ühe organisatsiooni sisesküsimusi. Esitades konflikti ebademokraatia ja demokraatia vahel välistatakse võimalus, et tegemist on palju lihtsama vastuoluga, milles suur osa on lihtsalt viisakuse ja ebaviisakuse vastuolul.
Kas oleme aga sedavõrd küpsed ja valmis, et öelda, et rohelised on oma töö teinud ja nüüd on juba muud erakonnad piisavalt rohelised isegi, kuna kogu maailma nõue on olla rohelisemad? Kui see nii oleks, siis tuleks rahulikult roheliste töö lõppenuks tunnistada. Ma arvan, et see ei ole siiski nii.
Rohelised Eestis on tõenäoliselt ainus poliitiline jõud, mis senini on rääkinud paremate inim- ja loodushoidlike lahenduste ehk masinate ja tehnoloogiate eest. Ja seda tuleb teha ka edaspidi. Selliste paremate masinate eest, mis looksid meile turvalise maailma, mis hoiaksid inimest heade kodude ja toidu toel, mis ei kahjustaks ei inimest ega loodustki. Masinateta me toime ei tule. Sest piltlikult on isegi lõke masin (tehnoloogia) mis pani aluse parasiitidevaba ja paremini seeditava liha kaudu pikemaealisele inimpopulatsioonile. Tänu sellele, algelisele “lõkke-masinale” on meil olemas vanavanemad ja kultuur ja keel. Miks? Sest tänu tervislikumale toidule pikenes eluiga ja jäid ellu need, kel oli aega lapsi õpetada ja järjepidavust kanda.
Täna oleme mõnes mõttes ringiga alguses tagasi: me vajame taas lahendusi, mis hoiaksid kolme põlvkonda koos, säästaksid aega, raha ja väärtusi, ei teeks meid ega loodust haigeks. Roheline erakond on aru saanud, et selleks, et kaitsta puid on vaja mõttega luua masinaid, mis puid ei hävitaks. Vaid puude kallistamisest on seejuures väga vähe abi.
Paremini masindatud, kõrgtehnoloogilist ühiskonda on vaja jätkuvalt nii maailma kui Eestigi oludes, kus liberaalid ütlevad, et olgu masinad millised tahes, peaasi, et neid on piisavalt palju ja neid tulusalt müüa saaks. Kus keskklassi esinadajad ütlevad, et igaüks peab saama endale mingigi masina. Kus sotsialistid ütlevad, et müüdagu mistahes masinaid, peaasi, et raha laekuks ühtlaselt kõigile.
Sellistes oludes on rohelistel nii täna kui tulevikus väga selge oma koht. Mitte “puukallistajatena”, vaid parematest lahendustest, parematest masinatest ja tehnoloogiatest rääkijate ja nende eest seisjatena ning arukalt ülesehitatud ühiskonnale seaduste ja harimise kaudu eelduste tekitajatena. Ma tõesti loodan, et rohelistel on jätkuvalt koht Eesti poliitmaastikul ning Riigikogus. Ma loodan ka seda, et meie, roheline erakond, saame aina rohkem hakata vastama küsimustele "mida te teate sellest või teisest asjast" ja et me aina vähem peaksime vastama küsimustele "mida te arvate, tunnete või oletate neist või teistest asjadest".
Rohelised on täna ka ainsad, kel on õnnestunud Riigikogus vormi järgi vastasrinnas olles võimuga koostööd teha ja oma kavadest mõndagi jõustada. See saaks ja peaks ka edaspidi nii olema. On neid kellele see koostöövorm ei ole meele järgi. Nii erakonnas kui väljaspoolgi. Ehk on selles taevani puhutud tüli põhjus? Mõlege, enne kui kivi haarate!

Inkvisitsiooni ootel

Hiljuti suvatses kirikurahavs teha etteheite poliitloomadele, et nende plakatid on rõvedad. Jumalikust vaatenurgast. Noh, ega need plakatid nüüd teab mis meistriteosed ja viisakuse mustrid pole jah. Teisalt on tegemist täiesti tavapärase...vist siiski keskpärase...ilmaliku ilminguga. Evolutsiooni ervormiga. Suure Paugu otsese derivaadiga. Neisse asjusse on olnud aga kirikul (tõsi küll teispool Lompi valdavalt) alati oma hoiak.

Ühes vestluses pruukis üks agnostiline lõuapoolik suud ja arvas, et vaadaku see kirik ehk veidi ka enda sisse ja selle peale, mil moel nende endi rituaalid neutraalsel vaatlusel paistavad.

Tema jutt ise oli umbes järgmine:
"Viimaste paari aastatuhande jooksul on ilmunud nii linnapilti kui kunsti küllalt võika loomuga pilte ja muid kunstiteosed.
Enamgi veel, on teada juhtumeid, kus inimesed kogunevad kõrgete lagede ja kõmiseva akustikaga hoonetsse, kus kesksel kohal on iidse piinamisriista külge naelutatud surev inimene. Rituaali osaks on ka kannibalismi immiteerimine, kus surnuks piinatud isiku ihu süüakse ja tema verd juuakse.
Enamgi, makusmaksja on kohustatud kinni maksma riikliku tellimuse, mille tulemusena saavad kõrghariduse isikud, kes õpetavad evolutsiooni ja loodusteaduste asmele kreatsionismi…". Järgens vee lauseid porinat sel teemal, et religioossete jutukeste vestjaid koolitatakse põhjendamatult palju samas kui loodusteadusteaduste õpe muutub aina pinnapealsemaks ja nõrgemaks.

Noh jah...maitse asi...ma ehk nii karm ei olekski aga igatahes on religioossete ja sekulaarsete toimetamiste lahushoidmine igati õigustatud. Roosikasvataja võtetega mahaavu ja mädast pimesoolt ei ravi.
Huvitav, millal kujuneb välja poliitiline inkvisitsioon?

Euro kui mood

Raha on kui muinasjutt, lugu, väljamõeldis meie peades. Ja ei kusagil mujal.
Kas kroon või euro, kas teokarbid või klaashelmed. Küsimus on ei muus kui raha hulga tekitamise reeglites...ja muidugi natuke ka moes.
Ja kes meist ei usuks, et mood inimest ja tema enesetunnet ei paranda.
Ikka parandab.
Ja majanduse alus on teaduspoolest ei muu kui emotsioon ja enesetunne...koos mingite vajaduste nõudluse ja pakkumisega muidugi.
Kroon ja euro on muidu sama praktilised...euro lihtsalt näib hetkel olevat rohkem moes.

Viljandis võiks korralda esimese siduva kohaliku rahvahääletuse!

Viljandi linnavolikogu peab arutama ja otsustama selle üle, mida teha Viljadniu gümnaasiumitega. Liita või mitteliita ja kui liita siis kuidas liita.
Tegelikult on see laiem küsimus kui volikogu küsimus. Siin oleks koht rahvahääletuse korralamiseks. Kirjutasingi Viljandi linnavõimule alljärneva kirja...näis, mis nad arvavad või vastavad.

Head Viljandi volikogu liikmed.

Saan aru, et teil on täna kavas arutada Viljandi koolikorralduse küsimust.
See on oluline asi. Vaieldavaid küsimusi on palju ja otsuski mõjutab paljusid.
Siinkohal minu poolt üks pakkumine selle pakilise asja korraldamisse.
Nimelt, ehk teate, olete kuulnud ja lugenud, et olen olnud pikka aega vahetu demokraatia ehk siis otsustajate jaoks siduvate rahvahääletuste pooldaja. Sellised rahvahääletused loomulikult ei asenda esindusdemokraatiat aga rikastavad seda.
Juhul kui te oma kooliteemalises arutamises jõuate sinnamaale, et võiksite kaaluda Viljandis koolikorralduse asjus rahvahääletuse korraldamist olen nõus igati sellele kaasa aiatama. Oma teadiste ja oskustega aga ka arvukate kontaktidega maadest, kus selliseid rahvahääletusi korraldatakse.

Teadupoolest on ka riigieelarves ette nähtud vahendid kohaliku rahvahääletuse tutvustamiseks ja sellele kaasa aitamiseks.
Nende kasutamise kohaks võiks olla siis Viljandi, kui volikogule see sobib. Ja kui sobib aitaksin hea meelega kaasa sellele, et neid vahendeid saaks kasutada just Viljandi rahvahääletuseks sedavõrd olulises küsimuses nagu koolikorraldus.

Loomulikult pole rahvahääletus pelk küsitlus vaid nõuab hoolikust ja tähelepanu. Sellist, millega toimetatakse neid rahvahääletusi näiteks Šveistis või ka Saksamaal ning mujalgi.

Teie vastust ootama jäädes ja
lugupidamisega
Marek Strandberg
Riigikogu liige
Erakond Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimees
555 20108
marek.strandberg@gmail.com

P.S. mul oleks heameel kui käesolev kiri teie abiga kõigile volikogu liikmeteni jõuaks.

Liha, võim ja mõistus

Küsitakse, et millist abi meil on vaja, et majandust päästa ja jalule aidata. Loomulikult aru ja tarkust teha õigel ajal õigeid asju. Mitte lihtaslt teha midagi õigel ajal.

Kui keegi peaks välja andma aasta spordiajakirjaniku preemia siis selle peaks 2010 olümpiaaastal saama eesti Päevalehe ajakirjanik Veiko Visnapuu.
Miks?
Lugege vaid tema artiklit 15 jaanuari k.a. Eesti päevalehes
"Eestis hüljatud hooldemehed aitavad Kowalczykit võidule"

Ei ole võimalik selgemalt ette ennustada seda, mis juhtus eile 30 km naiste suusasõidus.
Nimelt kirjutab ajakirjanik sellest kuidas nii Veerpalu kui end ka Šmiguni suusatimi pakkunud mehed Are Mets ja Peep Koidu hüljati. Kuigi 2006 aasta Šmiguni kullasuusad olid nende määritud.

Mõned väljavõtted sellest artiklist:
„Midagi pole teha,” laiutab Mets käsi. „Muidugi aidanuks ma omasid edasi... Kui kevadel selgus, et Eesti meeste koondises mul enam töökohta pole, läksin rääkima Kristina Šmigun-Vähi abikaasa ja mänedžeriga (Kristjan-Thor Vähi – toim) – sealt arvati, et nendegi tiimi pole mind vaja. Ma ei soovinud Eestist lahkuda, aga kui oli näha, et jään siin töötuks, polnud muid valikud.”

"Mets ja Koidu annavad nüüd endast 101 protsenti, et Kowalczyk edestaks nende määritud suuskadega Šmigun-Vähit. Nii Otepääl kui ka veebruaris Vancouveri olümpial. Kuigi võiks arvata, et võõramaalase abistamine võib neile olla emotsionaalselt raske, nii see ometi ei ole."

„Meie teeme oma tööd ja tahame seda teha võimalikult hästi,” selgitab Mets. „Tahaks alati, et meie määritud suusad tooksid võidu. Teine koht võiks kaotada 0,01 sekundiga,” lisab Koidu muiates.

Kommentaariks, et kulla sai Kowalczyk koguni 0,3 sekundise võiduga!

Eile arvas mu abikaasa Katrin, et ei saa olla, et nii palju liha ja võimu lihtsalt edu käest laseb. Aga saab küll. Hommikul teatas ta mulle uudisest, et poola meeskonda määrisid eestlased.
Võimu ja lihaga pole ilma tarkuse ja teadmisteta tõepolest midagi peale hakata.
Õpetuseks nii sportlastele kui kogu ühiskonnale, kui jälle hakkab keegi targutama, kas haridus ja teadmised on ikka see millega kehvadest oludest välja tulla.
Onn ikka küll...ja ehk poleks nii sageli põhjust asjatundjaile kinga anda ja neid põlata. Ei määrdemehi, ei insenere, ei teadlasi ega arste ja keda kõike veel.
Miks me küll hülgame oma edu?