Jalgrattaga talvel ja Tallinnas?

Esmapilgul suhteliselt hull plaan. Varasemalt olen proovinud kasutada rattal naastrehve kuid jää, lume ja kivi kombinatsioonis pole see kuigi mugav sest isiklik tasakaalumehhanism ei pruugi alati ette tulevate ootamatustega toime tulla.

Teist talve kasutan aga talviti esirattas oleva elektriajamiga jalgratast. Sellist, mis tagaratta väntamisele mõõdukalt jõudu esirattasse lisab.
Elektrijalgrattaks on mul Saksa (Leedu koostet) Panther. Talvist pilti pole aga siin mõne aasta eest soojal ajal tehtud pilt sellest rattast.



Tulemus on igati mugav: nagu neljaveolise ja vaid tagaveolise autogi võrdlus libedates oludes. Ja viimased kaks aastat pole ma kasutanud ka talviseid ratta naastrehve. Loomulikult tuleb pidurdamisel ja pööramisel olla veidi ettevaatlikum aga läbi lumesodi sõitmine ei ole (vähemalt viimaste kogemuste põhjal) eriline vaev.

Kirjutan aga selleks, et tähelepanu juhtida ühele KTRAKi jalgrattavidinale, millega mägirattast kondiaurul töötava kelgu saab meisterdada.

-10, -12 ei ole sugugi külm ka jalgrattaga tavaasju ajades (mitte sportides) ringi liikumiseks ning tõestatult on kaherattaveo kasutamine ka libedates oludes stabiilsem kui näiteks jala käia!

Lubaduste võidusõit alanud!

On loomulik, et rahvale meeldimiseks tuleb selga panna ilusad riided ja anda ilusaid lubadusi. Hiljem tuleb vaid õigete sõnadega asi rahvale selgeks teha. Käesolev võrgupäeviku sissekanne ei ole tehtud seepärast, et toimus üllatuslike lubaduste rohke IRLi suurkogu...see on tehtud lihtsalt pärast seda.

Kohe-kohe on parem maailm tulekul! Ilmselt asuvad meie poliitliikide esindajad...erakonnad nimelt...üksteise võidu lubadusi jagama. Paremast Eestist ja paremast tulevikust.
Meenus, et olen seda juba kunagi varem näinud...ka lahendust kuidas täitamat lubaduste taagast kaunilt välja tulla.

Monty Pythoni Lendav tsirkus lahendas olukorra nii:

Telesaade "Tinti näkku":

Ajakirjanik: Oma plaanis paremast Britanniast meie kõigi jaoks lubasite, et ehitate 88 tuhat miljonit-miljardit uut maja aastas Suur Londoni piirkonnas. Tegelikkus on selles, et te ehitaseta vaid kolm.
Olete te veidi pettunud selles tulemuses.

Transvestiitselt riietunud koduasjade minister: Ei, ei üldse mitte. Vastaksin sellele küsimusele kahel moel. Algul räägin oma tavalise häälega ja siis nagu väike vinguv siga....

Siin ka asjakohane videoülesvõte sellest saatest.

Poliitilistest liikidest ja mitmekesisusest ning taastuvenergiast

Energiavoo juhtimine demokraatlike vahenditega ei pruugi alati anda sobilikke tulemusi.
Selleks, et demokraatia ja poliitline mitmekesisus toimida saaks on vaja energiakasutuses teha tõsiseid korrektuure. See kasutus peab saama taastuva iseloomu, nimelt.

Abu Dhabis on hetkel toimumas Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) käivitamisega seotud rahvusvaheline koosoelk. Täna on selle loomise initsiatiiviga liitunud 142 riiki. Taastuvenergia kasutamise tähendus on siiski laiem kui pelk looduse säästmine.
Püüan siinkohal veidi avada seda kuidas poliitiline liigirikkus ja energiakasutuse iseloom omavahel seotud on.

INIMESED SOOVIVAD VAHETUMAT OTSUSTAMISÕIGUST..teisalt politoloogid noomivad jälle, et üheteemaerakonnad ei löö läbi. Äkki on olukord aga vastupidine? Vähemalt nende politoloogide arvamuse asjus.

Ühiskonna elurikkuse huvides vajame hoopis rohkem selge suuna, kava ja valdkonnaga poliitilisi liikumisi. Õigem oleks öelda: poliitilisi liike. Ehk näiteks pole roheliste väidetav ühekülgsus mitte probleem, vaid võimalus suunata ühiskond mitmekesisema arengu teele. Kui sageli lahkutakse arsti juurest tõdemusega, et hea küll, ravimisega tulite toime, aga muidu olete te ikka väga kehv torulukksepp või sootuks saamatu elektrik?

Rassid, rahvad, riigid?

Loodus on inimesele hea paik, kuna selles on piisavalt liigirikkust. Erinevate liikide ja nende omavaheliste seoste rohkus on tagatiseks, et ka meile, inimestele, on olemas liigina sobilik ökonišš.
Igal liigil looduses on oma bioloogiline programm ja käitumismuster. Sellel põhineb meie suur kodu, oikos (kreeka k kodu), ökosüsteem. Inimene on selle kõrvale loonud teise kodu. Tehismaailma, ökoloogilis-poliitilise süsteemi. Seegi on omamoodi oikos.
Kes või mis on selle tehismaailma liikideks? Rassid, rahvad, riigid? Pigem ei. Demokraatlikus ühiskonnakorralduses on selleks näiteks erakonnad. Seda kui poliitilised liigid, millele on ühiskondlikus kokkuleppes sattunud eriomaseid õigusi ja võimu. Aga selged poliitilise liigi tunnused on ka ettevõtetel ja kõigil inimeste kokku lepitud organisatsioonidel. Organisatsioonidel, mille tegevuse viisi ja eesmärki on sisse pandud inimese tahet, väärtusi ning huvisid.

Supp, milles keevad erakonnad

Looduses pole universaalliike, mis oma sisemises suhtes suudaksid kehtestada kogu liigirikkuse ulatust. Ometi panustame me sageli inimühiskonnas organisatsioonidele, mis peaksid lahendama kõik küsimused. Erakondadele, millel peaks olema universaalne võime leida lahendusi kõigile küsimustele, ettevõtetele, kust tahame ühest kohast kätte saada kõikvõimalikud teenused.
Poliitika protsessina pole aga muud kui üks paljudest inimesele teada olevatest tehnoloogiatest. Tehnoloogia võimu kogumiseks ja rakendamiseks. Sellega lähedane on üks teine tehnoloogia – religioon – nimelt oma institutsionaalses vormis.
Poliitikaski näeme erinevaid tehnoloogilisi lahendusi: ainuvõimu ning päritava võimu erinevaid variante, aga muu hulgas ka demokraatiat, mis on erinevate poliitiliste tehnoloogiate supp. Supp, milles keevadki siis muu hulgas ka erakonnad.

Kus me toitumas käime?

Universaalsete erakondade ja äriühingute (ökonoomilis-poliitiliste liikide) rohkus ongi ehk üheks põhjustest, miks viimase paarisaja aasta jooksul (kui erakonnad poliitiliste liikidena on muutunud aina universaalsemaks) on energiat ning materjale aina rohkem kontsentreeritud ja liigkasutatud. Looduse reservide rohkus on andud selleks ohtralt võimalusi. Omaloodud tehismaailmaga hakkama saamiseks on meil selgelt vaja teistsugust poliitikat ning sealhulgas arukal moel maha keerata ka see aine ja energiavahetuse vunk, mis tänaseks on tekitatud.
Täna kütame granaatidega kaminat. Üleilmsete tülide vältimiseks on vaja vältida üleilmseid huve. Energia ja materjalivarudel põhinev üleilmastuv huvi hoiab üleval ka üleilmseid tülisid. On selge, et kui näiteks Ameerika Ühendriigid tuleksid energeetiliselt toime vaid omal territooriumil, lakkaks mõne aja möödudes ka selle riigi globaalne mõju. Hämmastaval moel oleks see võimalik juba täna: kattes 300 x 300 km suuruse ala päikeseelektriliste paneelidega, saaks see ühiskond kogu enda tarbitava energia vahetust päikesevalgusest.
Aga sealsed ökonoomilis-poliitilised liigid on harjunud kaugemal toitumas käima. Iraagis ja Afganistanis näiteks.

Ühiskondlik ühekülgsus

Vastupidiselt tavaveendumusele julgen öelda, et universaalsete poliitiliste liikide ajastu peaks mööda saama. Eesti sisekaemuses arvavad poliitikauurijad, et iga erakond peaks olema võimalikult mitmekesine oma tegevuste ja lubaduste ulatuses. See aga ei vii paraku mitte muutusteni mitmekesisuse suunas, vaid ühiskonna ühekülgsuseni.
Siinkohal joonistubki välja tänapäeva rohelise poliitika möödapääsmatus olla selgelt rahulikuma energia ja materjalikasutuse kaitsja, nõudja ning propageerija. Ilma selle eelduseta on kõigil poliitliikidel kalduvus muutuda samasugusteks ning luua loomult ühekülgset maailma.
Poliitiliste liikide saamatu universaalsus on Euroopa Liiduski viinud sinnamaani, et demokraatlikust protsessist on saamas ainuvalitsejate õukonnamängude võrdkuju. Avalikkusele arusaamatuil kaalutlusil valitakse Euroopa Liidu kõrgeteks esindajateks isegi nende kodumaal tundmatud inimesed. Transpordivolinikuks valitud Siim Kallas pühendab oma intervjuu rahvusringhäälingus mitte transpordiküsimustele, vaid sellele, kui kõrge ja lugupeetud ametikoha ta sai ja seda tänu heale läbisaamisele väga mitmete teiste kõrgete au- ning ametikandjatega.

Kuhu siis püüelda?

Siit üldisem küsimus: kas elurikkalt toimiva ühiskonna poliitiline pool saab üldse kunagi olla piisavalt avalik, läbipaistev ja kõigile katsutav ning igas aspektis mõjutatav? Või on lugu nii nagu vorstivalmistamisega: süüa kõlbab, aga valmistamine ajab isu pealt? Või peame esmalt püüdlema selle poole, et ühiskonna energeetiline intensiivsus oleks väiksem ja huvide tagant hakkaksid paistma väärtused?

Igaühe energiaaudit

Majakatusest külma ilmaga allapoole sihtiv jääpurikas on selge märk hoone katuse kaudu välja voogavast energiast ja rahast.

Ilm on meile kätte mänginud ülihea võimaluse. Madalamate majade katuseräästaist rippuvad jääpurikad on omanikele rõõmuks ja fotograafidele pildiilu allikaiks.
Kõrgemate hoonete räästaist tilpnevad kümneid kilosid kaaluvad jääpiigid on aga potentsiaalsete mõrvarelvadena tähelepanuväärsed ka muus aspektis.
Nimelt ei näita jääpurikas kekset külma talve muud kui, et katuse kaudu liialt soojust väljapoole liigub.
Iga jääpurika taga on ka kuhjaga kroone miinuskraadidel katusel oleva lume sulatamiseks kulutatud.
Küll on see kroonisumma väiksem kui kahju, mida kaelakukkuv purikas inimestele või varale tekitada võib.
Siinkohal aga hea soovitus, kõigile kel plaanis oma oskusi energiasäästu alal pakkuda: pildistage purikais maju sest see on parim tõestus kinnihoidmata soojast. Mida suurem purikas seda rohkem raisus sooja.
Peaks reklaammaterjalina mõjuma sama hästi kui termokaamera pilt...pealegi on maas olles üsna raske katusepilti saada ja kopteri lennutund maksab tuhandeid.

Painutatav e-raamat

Novembris kirjutasin kuidas erinevate e-raamatute kasutussetulek on alanud.


Tänaeks on teatanud selline ettevõte nagu Skiff, et nad on valmis saanud painduva displei, mille ekraanilahutus on 171 dpi ja mille pildilehitsemise võime kestab ühe laadimisega nädala.

Hetkel pakuvad kõik e-raamatute tegijad, et nad võiksid olla krijastustetele partnerid trükikodade ja paberitootjate asemel. Mida enam aga selles valdkonnas uusi lahendusi kättesaadavaks muutu, seda selgemaks saab, et sellistegi masinate saatus on nagu arvuteil või mobiiltelefonidel: ühtne kommunikatsioonistandard.

Parandage ja täiendage asju...igasuguseid asju

Plastiajastu on toonud muu hulgas ka katkiminevate ja mitteparandatavate asjade ajastu. Mõnesid asju saab isegi parandada. Kui viin katkisi kingi kingsepa juurde kostub üsna sageli imestamine, et miks ma uusi ei osta sest parandamine maksvat nii ja naa palju. Reeglina lasen ikka asju parandada, kui saab.
Nüüd on isekõvenevate ja liimivate möglede hulka tulnud veel üks. Sugru nimeline. Kirjeldus on paljulubav.
Kui ette jääb siis kasutage.

Eile käivitus viitsütikuga pomm!

See pomm pole muud kui riigieelarve. Riigieelarve, mille tasakaalus hoidmiseks on kasutatud jõuliselt ressursside ja tarbimise sihipärast maksustamist. Teisisõnu on osaliselt ellu viidud ökoloogiline maksureform.
See on see, mille eest nii Keskerakond kui Sotsialistid nagu ka rohelistega koostööst huvitet Rahvaliit on rohelisi materdanud kuis jakasanud.
Miks siis ometi? Materdamist mõtlen?
Põhjus selleks on sügavam kui arvata oskate. Nimelt: kui ühtäkki selgub, et ühiskonda ja sotsiaalsüsteemi saab ülal pidada ressursside kasutust maksustades ilma isikumakse kasvatamata.
Mõistate juba? Siis kaob ju ka vajadus nii astmelise tulumaksu muu sellise järel. Siis kukub kokku kogu kommunistlik-sotsialistlik maksukäsitlus. Siis lakkab olemast ka sotsialistide ja muude vasakpoolsete ning muidu kommunistide osa nende ideolooglisest näost. Ja see on küll põhjus, miks maksab kisada ja miks ka on kisatud.
Katse on käima läinud ja eks me näe, mis selle tulemuseks on.
Eelarve nagu selle täituminegi on avalikud asjad ja seega on katse ka kõigile näha.

Erakonnad kui poliitilised liigid ja mitmekesisus ühiskonnas

Loodusliku mitmekesisuse aluseks on erinevate liikide rohkus. Iga oma selge geneetilise ja ka evolutsioonilise kavaga liik naudib nii iseenda kui paljude teiste loodud mitmekesist keskkonda olles ise üsna ühetaoline. Mis või kes on poliitilised liigid?
Kas erakonnad? Millisel moel mõjutavad erakonnad ühiskonna mitmekesisust?

Pärast roheliste laupäeval 21. novembril toimunud üldkogu on muutunud rohelise erakonna juhatuse koosseis. Meil ongi nii, et algusest peale ei valita mitte erakonnale esimeest...seda pole kunagi tahetud...vaid juhatus. Ja see juhatus valib siis endi hulgast eestkõnelejad.
Jättes kõrvale mõned kummalisused üldkogul, mille hulka kuulus näiteks enamuse soov mitte kuulata erakonna kogudesse ja juhatusse kandideerijate selgitusi ja põhjusi, miks nad kandideerivad (see oli roheliste üldkogul esmakordne!) peatun mõnede poliitika olemuse küsimustel.

Mulle tuli üksjagu omapärase üllatusena asjaolu, et peamine, mida senise juhtimise kriitikud ette heitsid, oli asjaolu, et erakonda on edendatud erakonnana mitte kogukonnanna. Piinlik öelda, aga eks seda täpselt ju tehtud ongi. Alltoodud põhjusil oleme arendanud erakonda nii, et sel erakonnal oleks võime ühiskonda mitmekesisemaks muuta.

Aga nüüd roheliste, rohelise poliitika ja ühiskonna asjade juurde.
Roheliste eesmärkideks on ennekõike mitmekesisuse looine ja toetamine. Rohelise poliitika eesmärgiks on seega mitmekesisuse toetamine ühiskonnas.. Ühiskonna, mis oma majanduslikus, finantsilises ja poliitilises ühekülguses on vaesem kui võiks.
Mis on see mitmekesisus? Näiteks mitemekesisus ning selle väärtus ja tähendus looduses? See on liikide rohkus ja arusaam, et mida enam on liike seda rohkem on neil omavahel tegemist ja seda vähem on aega, tähelepanu ja võimalust tegeleda mingi konkreetse liigiga kui toidu või saakloomana. Sellel põhineb jämedalt ka meie, inimeste, ökonišš Maal. Mida liigivaesem Maa seda rohkem on ka inimesed kellegi teise tähelepanu või löögi all.
Maa liigirikkus ei tulene sellest, et iga liik või selle liigi asurkond ise on ütlemata rikas ja mitmekesine. Igal liigil ja selle populatsioonil on oma geneetiline ja evolutsiooniline programm. Mitmekesisus sünnib liikide rohkuses, mitte selles, et liigi piires kujuneksid näiteks välja saakloomad ja röövloomad, parasiidid või sümbiondid. see on liikide ja populatsioonide vaheline asi.

Mitmekesisest loodusest saab aga pidada vaid mitmekesine kultuur ja mitmekesine ühiskond. Ideaalis loomulikult võiksid kõik inimkogumid ühiskonnas pidada mitmekesisusest ja seda kaitsta. See oleks lausa paradiislik olukord ja sel juhul poleks vajagi muret tunda inimkonna kahjustava mõju pärast Maa liigirikkusele.

Paraku on aga igal organisatstioonil oma tegevusprogramm ja sellest tulenev tegutsemismuster nagu ka inimestel on oma huvid ja ambitsioonid.
Tinglikult võttes võime ka nähtust nimega erakond vaadelda ja käsitelda kui teatud tüüpi poliitilist liiki. Erakonnal kui poliitilisel liigilgi on oma programm, mis sätestab selle tegevusmustri ja viisid.
Roheliste programmi sisuks on luua ühiskonnas ja poliitmaastikul mitmekesisust.
Tänaseks on rohelised seda mitmekesisust ka loonud. Oleme tõstnud vajaduse maksustada inimeste asemel just ressursside ja tarbimise kasutamist olulisele kohale, oleme loonud eeldused poliitilise mitmekesisuse toetamiseks ühiskonnas (algatanud kohaliku rahvahääletuse seaduse) ning loonud võimalusi, et toetada rikkaks saamist aruka raiskamise lõpetamise kaudu.
Seda on teinud rohelised erakonnana ja poliitilise liigina. Seda vaatamata tõsiasjale, et kui neid samme astuma hakati kritiseeriti neid samme üsna tugevalt ka erakonna iseselt. Võeti üle teiste poliitiliste liikide retoorika: käibemaksu tõus muudab elu kallimaks, kui kaevandustasud tõusevad siis jäävad inimesed tööta, kütuseaktsiis muudab toasooja kalliks jne jne.
Tagantjärele teame, et käibemaksu tõus ei tõstnud tarbijahindu vaid need kohati koguni langesid. Ehk tegelikult ilmselt puudus tugev seos käibemaksu ja kapade hinna vahel.

Loomulikult evolutsioneeruvad ka poliitilised organisatsioonid. Nende programm ja tegevusmuster muutuvad. Kui 1960-e lõpus 1970-l tekkinud rohelised poliitilised organisatsioonid olid loomult üksjagu lüürilised siis pisitasa lisandus nende tegevusse ja argumentidesse ka teaduslikku põhjendatust. Kliima ja keskkonnauuringud andsid selleks oma panuse. Tänaseks oleme olukorras, kus teadmine selle kohta, mida tuleb kliima ja looduse suhtes ühekülgselt toimivates ühiskondades teha on ka rakenduslikult selge: ehitada säästlikke maju, kasutusse võtta keskkonda vähe mõjutavad toitumisharjumused, liigelda energiasäästlikumalt jne jne. Lahendused on riiulilt võtta. Vaja on põhjusi, et neid võtma hakata. Ühtedeks põhjusteks ongi poliitilised. Ja aina enam ja enam.
Just teatud suundades tehtavad rakenduslikku laadi poliitilised otsused saavad täna muuta ühiskonda rohelisemaks ja mitmekesisemaks. See aga tähendab, et mitmekesisuse saavutamiseks on täna vaja rohelistel poliitilistel liikidel toimida küllaltki sihikindlalt ja programmijärgselt. See on mõnes mõttes tõepoolest paradoksaalne, et ühiskondlikku mitmekesisuse saavutamiseks on täna põhjust toimida suhteliselt sihikindlat valitud suundades.

Ehk kokkuvõtvalt: selleks, et Eesti ühiskonnast saaks mitemekesisem ja keskkonnasõbralikum, vajame kindlasti rohelist poliitilist liiki, mis senist ühiskonna ühekülgsust mitmekesisemaks muudaks.

See oli see, mida oleks soovinud ka rohelise erakonna üldkogul rääkida ja selgitada, miks on vaja edasi liikuda sihipäraselt tegutseva erakonnana. Paraku otsustas koosoelk, et ei soovita teada vaid soovitakse valida.
Nii tehtigi.
Ja kuluaarides tunti juba huvi kui kiiresti on võimalik lõpetada olemasolevate erakonna töötajatega töölepingud. Poliitika seegi.

Natuke skisofreeniline tiibmanööver

Poliitilised jutud on vahel parajad metatekstid või mõistujutud või mõistujuttude kohta käivad mõistujutud.
Jutt on Eesti sotsiaaldemokraatide ühtäkki tärganud murest roheliste käekäigu pärast.
Hannes Rumm võttis sõna ja soovitas rohelistele valitsuse ukse taha prõmmima minna ning ministrikohti nõudma hakata. Olevat hea aeg.
Indrek Saar avaldas arvamust, et ilmselt on vaja nii roheliste kui rahvaliitlastega seljad kokku panna, 2011. aasta Riigikogu valimistel mingigi tulemuse saavutamiseks, et ei tekiks Eestis kaheparteisüsteemi.

Kummaline on see poliitiline mälu. Tõepoolest kummaline.
2007. aasta kevadel pakkusid rohelised nii IRL-ile kui sotsiaaldemokraatidele võimalust seljad kokku panna, et kokku leppida heas valitsemispõhimõttes ja olla reformierakonnale tervikpartneriks, millel ka piisavalt hääli. Nö liit liidu sees.
See ei meeldinud ennekõike sotsiaaldemokraatidele.
Nende eesmärk oli selge võimupositsioon vaatamata asjaolule, et ideoloogiliselt olid nad selgelt sutsu teises suunas minejad kui ülejäänud võimurahvas.

Sotsialistide kiituseks tuleb öelda, et neil on alati valmidus aeg-ajalt ise selgasid kokku panna ja võimu võtta. Toosama Rummgi kiitis valimiste eel Jüri Pihli taevani ja nüüd, kus Tallinnas võimulepe tehtud, on Rumm mõõduka kriitikajutu üles võtnud. Eks ikka selle Keskerakonnaga võimuvõtmise asjus.

Ka roheliste hulgas on asjad huvitavaid pöördeid võtmas. Nimelt on meil 21. novembril erakonna üldkogu. Juba on erakonna kriitikakahurid tööle pandud ja istuvale juhatusele meisterdatakse usinalt asendust. Hämmastaval moel nende poolt, kel ka muidu sotsialistidega soojem läbikäimine. Eks ole näha, mis juhtuma hakkab, sest roheliste tänane ametlik ja programmiline poliitika on ikkagi jätkuvalt selles, et isikute asemel ressursse maksustada ning kapitaliarvestuses looduse osa rehkendada. Tuuli, et me peaksime näiteks astmelise tulumaksu peale mõtlema, on aruteludes kostunud. Samas pole üldkogu päevakorras programmimuutusi.
Olen ise seda meelt, et kui rohelised otsustavad hakata võimu ja häälte nimel veidraid ühistegevusi harrastama, pole sel erakonnal küll pikka pidamist.
Seni on sihini viinud siiski oma ja kokku lepitud joone ajamine. Sellel on olnud oma hind (häältesaagi mõttes... oh mis vägev termin), aga samas olen veendunud, et see on märgiks ka meie poolehoidjaile, et me niisama kannapöördeid ja kurve ei võta.

Sotsialistid on aga kogu aeg seda meelt olnud, et peamiseks probleemiks ongi nende jaoks rohelised, kes nende hääli ära võtavad. Mis hääled siis rohelistele tulla saavad? Kas tõesti sotsialistide omad?
Seda oludes, kus roheliste programm on kaugel isikumaksude tõstmise arvel sotsiaalse heaolu tagamise teest.
Pigem on siin aimata valmidust teha liite ja kokkuleppeid kellega tahes, pidades silmas pelka võimumõtet.
Indrek Saar on aga ise väga selgelt välja öelnud, et tema tahab olla Eesti Vabariigi järgmine peaminister -

Sellist pilti võimaldaks muidugi poliitmaastikult roheliste ärakaotamine lähemale tuua küll. Loomulikult võime seepeale kuulda, et see oli vaid valimiste tuhinas öeldud lausejupp. Kui nii, siis kas saab tõsiselt võtta sotsialistide tänasid väljaütlemisi? Isiklik kogemus kinnitab, et nende juttude mõistmiseks on vaja tõlki. Väga head tõlki. Ja sama tekst on tõlgitav erinevates oludes täiesti erinevalt. Tõeline poeesia. Poliitiline poeesia.

Oma Soome sõsarparteilt, kel tööminister valitsuses, on meil hea teadmine selle kohta, et astmelisel tulumaksul põhinev sotsiaalhoolekanne on muutunud nii keeruliseks ja läbipaistmatuks, et selle selgekstegemiseks läheb vaja nii teadlasi kui vaat et detektiivegi. Majanduslikult kehvadel aegadel lööb sellise koheva riigi probleemistik tugevalt välja. Eks neil muidugi varapolster paks, aga tunda annab ikkagi.

Nii pole rohelistel asja ei väga vasakule ega väga paremalegi. Sellest on siin võrgupäevikus varemgi juttu olnud.

Valimistulemus: otse kui Ohmi seadusest

Jutt on sedapuhku siis kohalikest valmistest. Nendest, mis just mööda said.
Lugesin-kuulsin, et kui näiteks mul oleks ikka linnapeade teledebatis lips ees olnud, siis oleks ka roheliste valmistulemus parem olnud.
Päris huvitav tähelepanek ja sõltuvus, kas pole. Sama huvitav, kui oli valimiskampaania ajal kuulda erinevate politoloogide ja sostsioloogide käest seda kuidas see , teine või kolmas erakonna programmiline punkt mõjutab (no või võib vähemalt mõjutada) valimistulemust.

Segadusest välja aitab aga arvude vaatlemine ning nendevaheliste seoste leidmise püüd. Pärast valimisi on arve rohkem kui enne. Panused on tehtud ja tulemused saadud.
Vaatleme, millest siis sõltub kohalike volikogude valimistulemus. Statistiliselt.


2009 aasta kohalike volikogude valimistulemuse ja arakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos.


2005 aasta kohalike volikogude valmiste tulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos (ka 2000 aasta valimistulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vahel on samalaadne seos)

Nii 2000, 2005 kui 2009 aasta kohalike valimiste tulemus üleriigiliselt esindet erakondade jaoks näib olevat lihtsakoeline: mida pikem kandidaatide nimekiri, seda rohkem hääli ja mandaate. See sõltuvus kirjeldab ära üle 90% valimistulemusest!
Mitte programm, mitte lipsu olemasolu või selle puudumine. Nimekirja pikkus on proportsionaalne saadud häälte arvuga. Ohmi seaduski mäletamist mööda ütleb, et voolutugevus on pinge jagatis takistusega. Voolutugevus on poliitilise võimu mõttes siis võrreldav võimuga ja pinge nagu tahtega seda võimu saada.
Piltlikult öeldes:

Võim (saadud esinduskohtade arv) = Potentsiaal (nimekrija pikkus ja muud asjad) / Takistus.

Potentsiaaliks on siis kõik see, mida üks erakond suudab valijatele meeldimiseks välja käia. Nagu näha mõjutab valijat kõige rohkem just nimekirja pikkus aga loomulikult on sellesama potentsiaali osaks ka kasutatud häälemagnetid,- pardid, haned, raha, nähtavalolek ja mis kõik veel. Omapärane on ka see, et juhul kui see sõltuvus mingilgi määral tegelikkusega seost omab siis järeldub sellest, et kõigile kohaliku võimu pärast konkureerivatele seltskondadele avaldub konkreetsetel valmistel enamjaolt samasugune takistus võimu saavutamiseks.

Takistuseks on igal kui valimisel arusaadavalt tasuline meedia oma sooviga iga kui poliitilise piiksu või pildikillu eest raha küsida ning saada. Omaette takistuse komponendiks on arusaadavalt ka kandideerijaid ise. Üksteise jaoks. Needsamad A väited B kohta, et "see lihtsalt lurjus ja kaabakas" või siis "B-le oma häält andes jääte te sellest hoopis ilma ja võimule saab hoopis C" on valmistaksituse avaldumise lihtsaimad vormid.

Üleriigiliselt avalduv selline küllalt selge lineaarne seos omab loomulikult ka erisusi. Seda siis konkreetsetes kohtades ja konkreetsete erakondade puhul.

Minu tähelepanek ei pretendeeri mõistagi mingile põhjalikule avastusele Eesti valmismehhanismides. Pigem osutan sellel, et eesti valmismehhanismide analüüsimisel võiks juba täna astuda märkimisväärse sammu edasi ja tavapäraste analüütikute-muinasjutuvestjate asemel võiksid sõna võtta rohkem ka need, kel viitsimist ka arvandmeid erinevat moodi kõrvu sättida. Mina tegin seda pisteliselt ja tulemus oli üllatavalt huvitav. Üleskutse selles, et tehke seda, kel selleks kirge ja rohkem aega süvenenumalt ja põhjalikumalt.

Loomulikult võib ka sellest teadmisest lähtuvalt küsida, et mis on siis põhjuseks, et osadel õnnestub koostada pikem nimekiri kui teistel. See on oluline küsimus. Samas tuleb tõdeda, et päev enne valimisi teledebatis osalevate inimeste riietus ja jutt ei saa ilmselt olla sedavõrd suur mõjutegur, sest selleks hetkeks on nimekirjade pikkus juba paika pandud.
Mis on aga konkreetsed suhted Euroopa parlamendi või riigikogu valimistel on iseküsimus. Kohalike volikogude valimisstatistikast siin palju abi pole.
Selge on aga, et võimuna realiseerub alati mingi potentsiaal selleks võimuks ja selle potentsiaali realiseerimise teele on seatud erinevaid takistusi. Üllatav on lihtsalt see, et vähemalt kohalike volikogude valimistega seotult see avaldis niivõrd lihtne on.
Võimumehhanismide kvantitatiivseid suhteid on Eesti teadlastest enim uurinud ja kajastanud Rein Taagepera.
Loodan, et mu tagasihoidlik tähelepanes võiks innustada sedalaadi relatsioone laiemalt uurima.
Minult on küsitud, et millisel moel võiks see lineaarne seos kirjeldada näiteks Indrek Tarandi valimistulemust. See seos ja sõltuvus ei saagi, on vastus. Küll aga võib põhjusi otsida põhimõttest, mille kohaselt võim (häälte arv) on seotud potentsiaali ja takistuse suhtega. Põhjusi võime otsida nii potentsiaalis, mis oli nende valimiste kontekstis ütlemata võimas (olles suunatud tundlikule küsimusele partokraatiast) ning teisalt oli takistus Tarandi potentsiaali realiseerumisele tavatult madal (esindatus meedias jms).

Tähelepandust saab järeldada nii mõndagi parema ehk siis rahvalähedasema kohaliku omavalitsemise kohta. Kui me soovime näha kohaliku eluga rohkem seotud volikogusid siis loogiliselt võttes tuleb lahti rabeleda valimiste Ohmi seaduse kütkeist ja mõjule lasta inimesed ning Ideed.
Lihtsaim tee selleks on vist erakondade ja valimisliitude asemel hoopis isikuvalimiste korraldamine kohaliku volikogu moodustamiseks.
Enim hääli saanud moodustavad volikogu: kaob vajadus ja sisu kasutada häälepüüdjaid ja kui keegi sissesaanuist volikogust lahkub tuleb asemele esimene väljajäänute hulgast. Sõltumata siis sellest millisest kastist ta pärit on.

Suur tuumaunistus

Eelmise sajandi poolest saati on tuumajõud olnud fetišeeritud kümnel ja rohkemalgi eri moel. Pommiplahvatused, millega tõmmati joon alal teisele maailmasõjale on vägevuse sümboolidena jätnud jälje paljude sisse. Tegemist on jõulise kujundiga, mida on süvendanud müstifitseeritud aatomiteadus ja ruutmeetrite viisi pilte tuumjaamadest, kui tuleviku ja õnne allikatest. No mäletate neid küll, kus valgetes kitlites mehed-naised seinatäite nuppude ja tulukeste ees seisavad ja meile energiat nõiuvad.



Märgid on olnud sedavõrd jõulised, et tuumausk, -lootus ja armastus on vallanud valitsejate päid sedavõrd, et tõsimeeli hiilitakse ühele Pakri saartest plaaniga sellele Natura alale tuumjaam rajada. Akadeemikud ja ärilased hõiskavad üksteise võidu, et ilma tuumajaamata saame me vaat et hukka.

Kas see on aga nii võimalik, et hukka saame hoopis tuumjaamaga? Kui mitte füüsilises siis näiteks majanduslikus mõttes.
Jättes kõrvale tõsiasja, et Skandinaavia graniidikiht pole kaugeltki nii stabiilne ja püsiv kui ette kujutatakse ning selles on toimumas märkimisväärsed tektoonilised muutused (loe: oht tuumajäätmete maaalusele hoidlale) vaatame, mis on juhtunud maailma suurima tuumareaktori ehitusel Lääne Soome saarestikus.

Ehk siis, millised on olnud suuremad vead, mis on Olkiluoto uue reaktoriehituse puhul:
Reaktori väline korpus keevitati kokku Poolas. Paraku kohas, millel puudus võimekus ehitada tuumaseadmeid. Keevitati käsitsi ja vigaselt. Avaused olid tehtud valesti ja pealekauba kukkus reaktorikorpus ehitamise käigus ka tellingutelt ja sai viga.
Soojusvaheti, milles tekitatakse aur turbiinide jaoks ei olnud juba algselt vajaliku kvaliteediga vaid see parandati sobilikuks.
Rõhukambri jahutussüsteemi pump ei toiminud kuigi nii tellija (TVO) järlevaataja (STUK) ja ehitaja (Areva) olid selle juba vastu võtnud ja heaks kiitnud.
Reaktoripõhja betooni niiskusesisladus oli lubatust kõrgem, mis halvas betooni kvaliteeti. Töö tuli ümber teha.
Reaktori survet taluva korpuse viis kuuest valatud variandist ei kõlvanud kasutuseks ning sel ühelgi ilmnes probleeme keevisõmblustega.
Tsirkulatsioonitorustiku kõik kaheksa toru tuli uuesti valada ning probleemiks oli ka projekteerimisviga, mille tõttu ei saanudki neid torusid testida. Uued torud polnud veel 2007 aasta aprillis valmis kui reaktor tervikuna pidanuks juba ammu voolu tootma.
Turbiinialused ehitati Indias ning nende puhul unustati, et Soomes on ka külmad talved: paisumisvahed suviseks soojenemiseks olid tegemata jäänud ning kogu töö tuli ümber teha.

See oli vaid valik nendest tuhatkonnast apsust, millest Olkiluoto reaktori ehitus kubiseb.
Üks eeldatult parima haldussuutlikuse ja tehnoloogilise võimekusega Eesti ministeeriume, kaitseministeerium nimelt, asus ehitama betoonist, terasest, klaasist ja lampidest seadet. Üht ausammast nimelt. See ausammas ei tööta tänaseni. Kõlab pentsikult aga me oleme täna suutelised looma mälestusmärgi, mis ei tööta. Mis tegelikult ei peakski nagu muuna töötama kui märgina. Mis saab siis sellest kui püüda luua tehniliselt keerukat objekti, mis peaks eeldatavalt töötama...tuumajaama nimelt?
Kust sellise taustateadmise puhul tuleb julgus ise proovida sama teed? On ilmne, et Eesti tuumajaamal ei leita ehitamise käigus vigu vaid ühel juhul: kui neid ka ei otsita ega ilmselt suudetagi otsida.
Kui peaminister või majandusminister või president vajutab kunagi kauges tulevikus ehk Eesti tuumajama sümboolset käivitamisnuppu ei oska ta aimatagi, et on hoo sisse andnud ei muule kui pankrotipesale.
Täpselt nii, lisaks tuumakütusele ja ahelreaktsioonile peidab selles jaamas ennast ette kavatsetud pankrot.

Kujutame ette näiteks aastat 2025, kui Eestis on (oletuslikult muidugi) valmis ehitatud meie oma tuumajaam. 2013 aasta 1. jaanuarist kehtib aga Eestis elektrienergia vabaturu põhimõte. Kui kaabliühendusi Soome ja Rootsiga on juurde tulnud on tegu põhjamaade vabaturuga. Elektriturul saab voolu müüa vaid ulatuses, mis ära kasutatakse. Kõik voolupakkujad pakuvad oma hulga ja hinna iga tunni jaoks (selle aja jooksul on enam-vähem teada ka tarbijad) ning kõik pakkujad saavad selle hinna, mille pakub viimane, kes lubas konkreetse osa tunnisest tarbimisest elektriga täita.
Ja siis me oleme seal oma tolle piirkonna selleks ajaks ilmselt kõige kallima tuumajaamaga (muud on ju jätkuvalt olemas ja töös, need mis on tänagu ja need mida enne meid juurde ehitatakse). Hea oleks olla viimane pakkuja aga tuumajaama omapära on selles, et see töötab kas täisvõimsusel või ei tööta üldse. Nii tulebki tuumajaamaomanikul passida turul nagu tetrise-mängus ja igasse tundi ära mahutada just energiakogus, mis on jaama võimsus. Vastupidiselt ollakse kohe mängust väljas. Aga viimane pakkuja on enamjaolt alati paindliku võimusega energiaallika omanik ja tema hind võib (ja ilmselt ongi) tolleks ajaks siis põhjamaade kalleima tuumajaama omanikule (see on see meie jaam) valusalt odav.
Nii ei olegi muud võimalust kui selle Eesti oma jaama kohustused pankrotisaunas maha pesta.

Eesti oma (kuigi pole võimalik aru saada, mida see "oma" kokku lepitud vabaturu seoses tähendab) tuumjaam, väidavad selle pooldajad, on möödapääsmatu eeldus selleks, et tagada varustuskindlus. Selleks puhuks, nagu nad väidavad, kui näiteks tuul ei puhu (seda taastuvenergia pooldajaile rõhudes). Sees sõltumatus ehk võime vajadusel igal hetkel voolu saada makskas siis tuumajaama puhul 35-40 miljardit krooni. Tänastes hindades ja annaks tulemuseks 600 MW võimuses energiat. Mis on alternatiiv? 2 kW diiselmootoriga töötav ja automaatselt käivituv ning digitaalmuundiga elektrigeneraator maksab täna 8000-10000 krooni. 600 MW võimuse saamiseks on neid vaja 300 000 (igale perele üks!) tükki ehk siis suurim hind, mida nende eest maksta tuleks on 3 miljardit krooni. Seda vooluallikat jaksaks iga pere täpselt sinna kuhu vaja kaasa tassida. Mitte, et me nii tegema peaksime aga see on näide varustuskindluse tegelikust võimalikust hinnast võrrelduna tuumjaamaga. On selge, et sellise varustuskindluse aluslahendi kohanadmine võrguvajadustega ei saa kindlasti maksta kümneid miljardeid kroone sest selliseid kaasaegsed generaatorid on koostöös juhitavad nagu võrgus olevad arvutidki.
Loomulikult on sellises varustuskindluse mudelis toodetud elekter ka mõnevõrra kallim...kui tahta näiteks iga aasta 10 päeva jooksul täisvõimusel sellist varustuskindlust kasutada jätkuks tuumajaama ehitamatajäämisest ülejäävast 30 miljardist kroonist pea pooleks sajandiks.

Kui suur osa on tegelikult selles tuumjaama soovis telepoe efektil, kus esitleja loob teile esmalt mulje, et ilma järjekordse porgandihakkija või tolmuimejata olete vaat-et puudega. On selge, et tuumaamade tootjail on vaja neid ka müüa aga kuivõrd on olemas vajadust nende järele kui teame, et võiksime sama mugavust säilitades omi energiakulutusi koguni poole peale viia. Vahetu päikesenergia kasutamise võimalused on ka näiteks USAs sedavõrd head, et kogu riigi vajaliku elektrikoguse suudaksid nad toota 300 x 300 km pindalal paiknevatest päikeepaneelidest. Ühes seltskonnas kõneles võrkturustuse ohver mingist pea pooletuhande krooni eest soetatud imetolmuimejast, millele tal mingit kasutust polnud. Kuna see olla nii kallis kasutavat ta ikka oma vana ja odavat. Küsis, kas keegi on valmis selle talt poole odavamalt ära ostma. Soovijaid ei leidunud.

Kas paberiajastu lõpp läheneb?

See oli 1990 aastate keskpaigas, kui Rahva Hääle erastamisega samaaegselt oli alanud ka www võidukäik.
Minu optimistlikes kujutlustes pidanuks pabermeedia lõppema nii 2000 aasta paiku. Olin nimelt näinud 1990 algupoole Pariisis töötades paari juba siis üsna hea lahutusega elektroonilisel tindil põhinevat painduvat displeid, mis tudusid lubavatena. Need aga tooteiks ei muutunudki.
Apple Newtoni nimeline esimene pihuarvuti, sisendas arvamust, et paberiajastu lõpeb vaat-et kohe.
Kuid ei midagi: paberit toodeti ja lehti trükiti edasi sest kantava eletroonilise kujutise lahutusvõime ja kontrastsus jäid Gutenbergi leiutatud tehnoloogiale alla.


Täna siis on meil lugeda järgmiste asjade kohta:
Amazon on valmis meisterdanud e-raamatu nimgea Kindle

Barnes & Noble on valmistanud Nook nimelise raamatulugeja

Ja neid lehitsejaid on veel terve rida....

Just teatas Sony, et nad on valmis saanud ka 3 mm paksuse orgaanilisel materjalil põhinva LED ekraani ja müütavad selliseid telekaidki.


Sony kasutab neis ekraanides mittepolümeerseid orgaanilisi ühendeid, mis on loomult kestvamad ja vanumiskindlamad kui orgaanilised ühendid, mis n olnud pikka aega teada, kui lihtsalt pigmendid kuid 2000 aastate algusest on neist saadud ka komposiitmaterjale, mis toimivad valgust kiirgavate pooljuhtidena.
See tehnoloogia võimaldbaki valmistada väga püsivaid aga samas ka painduvaid ekraane kuna nende materjalide alusel on võimalik luua ka ekraanide juhtimiseks vajalikke muid pooljuhtseadiseid (põhiliselt transistore). Ehk siis väga väike samm tõepoolest painduva elektroonilise paberiasnjani. Nimelt võib selliset materjalidega ekraane trükkida sama kvaliteediga nagu seda tehakse paberilegi!

Aga, et mi siis, kas puid hakkab rohkem metsa jääma?
Esimene Eesti kirjastus, mis sellesse nišši siseneb on võitja. Või vähemalt väga suure tõenäosusega võitja. Tuleb vaid ära aimata, milline on see õige tehnolooglise murdepunkti pakkuja.

Kas rohelised on tsentrist vasakul või kus....

Roheliste roll on pakkuda vasak-parem tasandil toimuvale poliitikale kolmandat mõõdet. See mõõde puudutab meid kõiki ühepalju ja võrdselt. See mõõde on küll vähetajutud aga siiski oluline, sest selle mõõtme nimi on loodus.
Johann Wolfgang Goethe: "Loodus nalja ei mõista, ta on alati aus, alati tõsine, alati karm. Tal on alati õigus. Vead on inimeste pärusmaa.". Nagu näete teati seda juba ammu. Märkama ja aru saama on hakatud hiljaaegu. See ongi rohelise poliitika üks alustest. Võtke või jätke.

...või on Eesti rohelised üldse raskelt määratletavad sellel vasak-parem skaalal, mille ajalooline taust on ammusest ajast. Sellest ajast, kui Läänemaailma tegevusel ei olnud looduse piire ees. Looduse piirid on üldse suhteliselt hilistekkeline. Piiridest jooksime me inimkonaga üle 1987 aastal. See on arvutuslik. Siis hakkas inimkond kasutama loodusressursse rohkem kui Maal neid pakkuda oli. Täna on inimkonna Maakasutus 1,4 korda suurem kui Maal pakkuda on.
See aga ongi tänaste roheliste, vähemalt Eesti roheliste, üks peamisi probleeme, millega tegeleda.
See pole niivõrd küsimus vasakust või paremast ilmavaatest vaid küsimus hoopis teistest väärtustest. See ongi poliitilise mõtte hoopis kolmas, roheline, mõõde.

On hea, et erakondade ümberkujunemise jutt on selle teema taas avalikkuse ette toonud. Nii ongi kohe lihtne öelda, et klassikalises mõttes vasakpoolne või parempoolne Eesti Roheliste erakond pole. Meie põhimõtete hulgas on looduskapitalism, ehk siis arusaam sellest, et majandamise mõõtmise aluseks on kapitaliarvestus ja vajadus kapitali säilitada/kasvatada. Aga selle kapitali hulka tuleb arvata ka looduskeskkond.

Sellest arusaamast tulenevad ka teatud järeldused, nagu näiteks vajadus eelistada tarbimise ja ressursikasutusega seotud makse isikumaksudele.
Isikumaksude mõõdukuse põhimõte pole aga vasakpoolne arusaam. Seda enam, et ka Eesti sotsialistid on teatanud oma soovist juurutada astmeline tulumaks. Seda oludes, kus näiteks Soome rohelisest tööminister ütleb selgelt, et Soome jaoks on astmeline tulumaks saanud probleemiks kuna moel-teisel on muutnud sotsiaalhoolekandesüsteemi jäigaks, läbipaistamatuks ja teatud mõttes juhitamatuks.

Mõelge ka ise: keerulistes oludes on ju kõrged isikumaksud need, mis teevad inimese ettevõtjale kalliks ja muu tegevuse, näiteks toorainekasutuse, odavaks. Nii see siis juhtubki. Sellises lahenduses pole aga midagi innovatiivset vaid pigem tagasiminek kaevandustel ja suurtootmisel põhinevasse ühiskonda.

Niipalju sisi roheliste seosest vasakpoolsusega. Samas ei lahenda kõrged isikumaksud aga ühelgi moel tänase maailma tegelikke probleeme, mille keskses on loodusvarade ja -võimaluste ületarbimine ning energiavarude ning sellega seotud mugavuste ebaühtlane jaotumine maailma riikide ja rahvaste vahel.

Siit tuleneb ka Eesti roheliste sotsiaalne mõõde, milleks on naturaaldemokraatia ehk püüe, et kõigile siia sündinud ja sündivatele inimestele oleks tagatud heaolu ning selle saavutamiseks vajalikud tehnikad ning loodusressursid. Võib tunduda ehk liialt tehnilise sõnastusena kuid sisuliselt tähendab see seda, et me eluks pole vaja mitte ühepalju või ühtlustatult rahalisi vahendeid (vasakpoolne hoika) vaid ikkagi võrdselt mulda, vett ja õhku ning energiavoogudele ligipääsu ning nende mugavuseks muundamiseks vajalikke tehnikaid. See viimane ongi roheline sotsiaalse võrdsuse arusaam. Taas erinev Eesti sotsialistide omast, kes on olnud ülimalt kriitilised ressursimaksude ja tarbimismaksude tõusude puhul ja sidunud just neid samme nii hinnatõusude kui sellega kaasneva ebavõrdsusega.
Tegelikult on roheliste sooviks väärtustasakaalude muutmisega loodav uus majandussuhete ja tasakaalude olek, mis on võrdsete võimaluste tekitaja nii riigiti kui üleilmselt.

Enamgi, meie tänaseks veendumuseks on, et rahvastikuplahvatust ei ohja mitte haigused või sõjad, nagu küünikud arvavad, või siis arenguabi, nagu loodetakse vaid ikkagi loodusvarade, energia ja seda mugavuseks muutvate tehnikate ühtlane kättesaadavus. Isikliku heaolu saavutatavus ja saavutatus oli ju ka see, mis näiteks Eesti iibe negatiivseks muutis. Nii on juhtunud ka mujal arenevates riikides.

See on osa neist põhimõtetest, mis rohelisi poliitmaastikul hoiab. Nagu näete ei ole tegu ei selge vasak ega parempoolusega vaid hoopis uue mõõtmega. Nii on rääkida erakondade liitumisestki üksjagu ennatlik sest mistahes liitumiseks oleks vaja jõuda ühiste aluspõhimõteteni. Täna on Eesti poliitväljakul olemas x ja y telg. Rohelised toimetavad aga valdavalt z mõõtmes. Ehk oleks tõesti viimane aeg lamedast poliitikast ruumilisemaks muutuda.

Uued olud

Faasisiirded on olnud mu üks lemmikteemasid ka teadust tehes. Olekute vahetus looduses on äkiline ja sama äkiline näib see olevat ka poliitelus. Ühtäkki on linnaraha oma erakonna huvides kasutanud kurikaeltest saanud tublid valimiste võitjad, kellel on nende kritiseerijatega palju ühist. Nii väidavad endised kritiseerijad.
Kriitiliste toimetajategi meel on leebunud ja juttudes on juba ununenud tee kuidas on võiduni jõutud.
Poliitikas kehtiv vorstivabriku paradoks on taas kinnitust leidnud: selleks, et vorsti süüa on viimane asi, mida teada (või ka teadvustada), see kuidas see vorst tehtud on.

Uusi koostöövorme Eesti poliitikas

Tarvitses vaid kurta, et valimisaegne koostöö on tupikseisus, kui loodus ilmutas oma üllatuslikku mitmekesisust. Selgituste seebivahus hajusid kõikvõimalikud ettheited ja kriitika, mida sotsialistid olid oma nüüdse võimaliku võimupartneri suunas lendu lasknud.

Poliitiline tupik ehk koostöö surm.

Juhtus nii nagu oligi arvata. Koostöö puudmine avaldus kõige lihtsamas suhtluseski ja seetõttu ei olnud nendel valimistel taas ei valgeid ega musti jõude vaid ehk rohkem või vähem määrdunud seltskonnad. Tulemuseks on ummik.
Kas saab omada tulemust sihipärane kampaania,kus siis näiteks IRLi varikampaania on suunatud sellele, et: "Ärge valige rohelisi, nad ei saa ju niikuinii sisse! Andke oma hääl parem IRLile!" Sama toimetamine ka teiste erakondade suunalt. Ja neil oli õigus sest sõnal on paratamatult jõud mida ei saa eirata.
Võimalik, et see lähtepõhjus oli ka me enda mitte piisavalt suur tahe ja võimekus koostööks. Vead pole iialgi vaid ühepoolsed.

Tulemus ongi nii nagu väideti: Rohelised (antud juhul Talinnas) volikokku ei kuulu kuna loomulikult pole sellises kontekstis võimalik ka künnist ületada. Loomulikult on selle tulemusena ka pealinna võimu mitmekesisus väikesm ja omavaheline rivaliteet ja järjekorda sättimine on lõppenud ei muu kui Phyrrose võiduga. Nende jaoks, kes siis rohelisi sarjates oma positsioone parandada püüdsid. Nagu sedapuhku nägime ei vii ka vastanudmine nn vanakurja endaga just kuigi kaugele. Alternatiivid pole mitte A ja dslle eitus vaid ikkagi A ja B ja võimalik, et ka C,D ja E.

Uue Testamendi mäejutluse soovitus armastada ligimest ja teha teistele seda, mida soovid endale tehtavat pole mitte pelk sõnakõlks vaid sügav matemaatiline tõde: just teiste huvides toimides saavutavad rühmas toimijad rühma jaoks parima tulemuse. Umbes seda täheldas ka ameerika matemaatik John Nash üle poole eelmise sajandi poole peal ja sai selle tähelepaneku eest 1994 aastal Nobeli majanduspreemia.

Meile...rohelistele siis...oli tegemist hea õppetunniga. Roheliste nimekirjades ei kandideerinud ühtki peibutajat, kes häälekogujatena hääli saades tundmatuid volikogudesse sisse veavad. Samas oli see peibutamine igati sallitud ja poolehoitud tegevus muu hulgas ka riigimeedia poolt.
Jätkuvalt ülbe rahvusringhääling oma saatejuhtidega ei osanud ka minult Tallinna linnapeakandidaatide debatil küsida muud kui seda, et miks mina, kes ma ei kandideeri Tallinna linnavolikogusse üldse selles saates teen. Võimalik, et see oli parim virila loomuga nali, mida saatejuht teha suutis.

Ehk siis veelkord: kaasaegse poliitika tugevus on mitmekesisus.
Koostöö ei tähenda mitte kauplemist pärast valimistulemusi vaid üksteise toetamist enne valimisi ja valimiste ajal. Mul on kahju, et üleskustsest, et valige väikesi, sest suured saavad niikuinii ise hakkama, ei tulnud lahendust. Nagu nägite: suured saidki ise hakkma kuid sedapuhku (Tallinnas vähemalt) väga liigvaese linnavõimu näol.

Igatahes enda poolt suured tänud kõigile neile, kes oma hääle neil valimistel Rohelistele andsid.
Kahju, et need valimissüsteemis kaotsi läksid ja teenivad nüüd ilmselt muid huve.
Üks on aga selge: valimised muudavad või säilitavad seda keskkonda ja see, mis Tallinnas sündima hakkab või jätkub on valijate tahe. Nii nende, kes valisid kui nende, kes valimata jätsid.

Keda valid?

3 europarlamendi saadikut,
8 Eesti Vabariigi ministrit,
Kogu Riigikogu juhatus soovib juhtuda Tallinna linna ning ühtekokku 89 riigikogu saadikut kandideerivad kohaliku omavalitsuse valimistel.

Kuni hetkeni, kui mina ja kaks mu kolleegi riigikogus Valdur Lahtvee ja Toomas Trapido vaevusime väljanäitusele üles panna 4 plakatit oli kõik eetiliselt justkui korras.
Ei mingit probleemi sellega, et enamus valitsusest ja riigikogust ning pooled äsja ametisse valitud Euroopa parlamendi saadikud soovivad oma ameteist lahkuda.
Probleemiks on ühtäkki see, et kolm kodanikku, kellest ükski ei kandideeri kohaliku omavalituse valimistel soovitavad kolme asja:
Mitte olla köögivili!
Teha õigeid otsuseid!
ja võimalusel sõita jalgrattaga.


Kulla kriitikud, kes te näete selles mingit tohutut häda ja õnnetust. Teil on aeg võtta paar sõõmu naerugaasi, et veidi teistsugusest ja avalikust naljast aru saada.
Ärge olge köögiviljad!
Ärge elage oma jõuetust ja suutmatust kritiseerida tegelikku valet ja silmakirjalikkust välja nende peale, kes teie tähelepanu veelkordselt sellele juhivad, et te, kulla kriitikud olete olnud ütlemata vait kohas ja juhul kus valijad tüsstakse ja lollitatakse.

Sõnumitoojate tapmine näib olevat vana traditsiooni taastamine nagu Kihnlased loodavad, et juhtub ka hülgeküttimisega.

18. oktoobril ei valita mitte ainult presidendi valijamehi vaid ka need, kes otsustavad võimaliku tuumajäätmete hoidla asukoha!

Sellel pildil on Siberis Severski linnas maa peale ladustatud tuumajäätmed, mis osalt on pärit ka Prantsusmaalt.


Järgneval pildil on näha, kus paikneb ladu Tomi jõe suhtes. Tomski linn jääb pildil kagusse.


Tegemist on Prantsuse energiafirma EDF poolt 1990 aastate keskpaigas Venemaale hoiustmiaeks (ümbertöötlemiseks?) saadetud jäätmetega, mis paiknevad Tomski lähedal Severski tuumamaterjalide töötlemise tehases. Selle kohta lähemalt lugege siit.

Kas tulevase Eesti tuumjaama jäätmete saatus on samasugune?

Kui me ei kavatse neid jäätmeid välja vedama hakata siis puudub ju ka igasugune õigustus, miks peaksime oma territooriumile tekitama kümneteks tuhandeteks aastateks ohtlike jäätmete ladustamispaiga.
Eestisse tuumajaama ehituse pooldajad toimetavad aga rõõmsalt edasi eirates tõsiasja, et nende tegevuse tulemusena tekitatakse jätkuvalt räpast pärandust meie jätel tulevatele sadadele ja tuhandetele inimpõlvedele.
See pärand pole aga administratiivselt ega poliitiliselt kontrollitav.
On tõsiasi, et praegustel kohaliku omavalitsuse valimistel valitakse need valijamehed, kes suure tõenäosusega valivad ka Eesti tulevase presidendi.
See on asja üks pool aga teine pool on eelaolevatel valimistel see, et nendel valimsitel valitakse ka need volikogud, kes valivad asukoha ka võimalikule tulevasele Eesti tuumajaamale ja tuumajäätmete hoidlale.
Mõelge selle peale!
Tuumajaama tulised pooldajad on nii Keskerakond kui Reformierakond ja selget vastust tuumjaama küsimuses pole kuulda olnud ka Sotsiaaldemokraatidelt ning IRL-lt. Valijate kätega ehitatakse Eesti tulevik ja valijate kätega ehitavad ka valijad enda külje alal nii tuumjaama kui tuumjajäätmete hoidlagi.

Poliitiline illusioon Tallinnas

Igaüks saab nagu midagi: kes raha, kes halge, kes kartuleid, kes tasuta ajalehe. Aeg ajalt tehakse mõni moe-pärast investeering. Avatakse teelõik või selle laiendus, mille ainuke tähendus on see, et ületeestatud ja autostatud Tallinnas kolib ummik lihtsalt järgmisse kohta ootama järgmisi töövõite.
Kodu lähedalt ei leia te midagi. Vähesed leiavad ja enamus peab millegi elutarbelise leidmiseks (kooli, poe, lasteaia jne) läbima samu pikki vahemaid kui maal kaugemas külanurgas elav rahvas. Vahe on selles, et maaõhk on puhtam.

Arvestuslikult maksavad Tallinan elanikud oma soojaletega kodude kütmiseks 3,5-4 miljardit krooni aastas! Nende arvete 3 kordne vähendamine koos riigi vastavate võimalustega võtaks (või võtnuks) linnal aega ei rohkem ega vähem kui 4-5 aastat. Ehk siis Tallinan elanikele võiks iga aastaset raha rohkem kätte jääda nii 2 miljardit krooni. Seda on 5000 krooni iga Tallinna elaniku kohta aastas.
Sellest saaks puhtamaks nii õhk kui muutuks rahulikumaks ka elu. Saaks ka õhu puhtamaks.

Mõelge selle peale!

Ajasin parajat jama...vabandust!

Kuku raadio keskpäevatunni saates puterdasin sedapuhku korralikult. Ka ükski kommentaator kahjuks ei aidanud mind rajale. Nimelt omistasin Prisma poodideketi omanduse soome Keskole.
Loomulikult kuulub Prisma kett mitte Keskole vaid SOK-le. Kuigi seegi on ühistu ja sellegi ühistu huvi on müüa Eestis kogu väärtusketi tooteid, millest ka võimalik piima hinnasõda.

Keskpäevatundi saate kuulata siit ja valige siis 26. septembri 2009 aasta lindistus.

Head kuulamist ja vabandust veelkord kõigi asjassepuutuvate ees.